Miks ma olen Euroopa Parlamendis?
Minu jaoks on alati olnud poliitikas kaks põhiteemat: sotsiaalküsimused ja diskrimineerimine. Kuna eurosaadik ei saa tegeleda ainult sellega, mis talle meeldib vaid peab tegema ka seda, mida on vaja teha, siis nii osalesingi, kõige kõrvalt, ka “võitluses autoriõiguste teemal”, olles vastu läbimõtlematult koostatud ja seadustatud eurodirektiividele. Mina ja minu Eesti büroo korraldasime 2019. aasta märtsis konverentsi “Kas autoriõiguse direktiiv hävitab vaba Interneti?”
Kuid peamine teema on ikkagi võitlus diskrimineerimise vastu, sealhulgas kodakondsuseta elanike õiguste kaitse ja õiguse eest saada vene vähemusel Eestis kooliharidust oma emakeeles. Ja muidugi sotsiaalpoliitika, sealhulgas tulipunktis olev Euroopa miinimumpalk ja Õiglase ülemineku fond, mille kaudu finantseeritakse meie tööstusettevõtteid Rohelisele majandusele üleminemiseks. Need on väga tõsised ja tundlikud teemad, sest EL-is ei ole tühistatud subsidiaarsuse põhimõtet ning seetõttu ei saa ka Brüssel otseselt sekkuda ei liikmesriikide kodakondsuspoliitikasse ega sotsiaalpoliitikasse. Kuid see ei tähenda, et me ei saagi midagi teha: EL kiitis heaks Euroopa sotsiaalõiguste samba ja Ursula von der Leyeni Euroopa Komisjon hoiab kangekaelselt oma sotsiaalseid seisukohti.
Paljude jaoks on see ohtlik, sest see tähendab suuremat föderaliseerumist. Minu jaoks seal midagi kohutavat ei ole. Just vastupidi, sest veendumuselt olen Euroopa föderalist ja usun, et Euroopa Liidul ongi ainult üks võimalus edasiseks arenguks – see on föderaliseerumine. Nagu 1957. aastal sõlmitud Rooma lepingu aluspõhimõtetes kirjutatakse, oleme üha tihedamalt integreerunud “an ever closer union” ja see protsess jätkub. Euroopal on omad väärtused ja õigused sotsiaalsele kaitsele koos diskrimineerimise lubamatusega – see on Euroopa jaoks peamine.
Siit ka minu poliitiline kreedo: olen inimõiguste austamise, avatud ja külalislahke Eesti riigi poolt, kus inimesi määratletakse pigem poliitiliste erinevuste, kui et rahvuste kaudu, riigi poolt, kus puudub diskrimineerimine ja sallimatus ning kus mäletatakse riigi Iseseisvusdeklaratsiooni, mis oli Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.