Austatud proua õiguskantsler!
Käesoleva aasta jaanuaris tekitas ulatuslikku avalikku vastukaja olukord, mis oli kujunenud seoses majadega aadressidel Vahtra 23 ja Uus 9 Kohtla-Järvel. Vastavalt teabele ajakirjanduses, mida kinnitasid kohaliku omavalitsuse esindajad, lülitas ettevõtte VKG Soojus võlgnevuste tõttu välja nimetatud majade kütte. Kuna valitses pakane, siis lõhkesid majades torud ja radiaatorid. Selle tulemusena jäid korterelamud ilma nii küttest kui veest. Elamud muutusid elamiskõlbmatuks ja suurem osa elanikke oli sunnitud lahkuma.
Käesoleval ajal sõlmivad soojusettevõtted kogu Eestis liitumislepinguid korteriühistutega või korteriomanike gruppidega. Korterelamutes vastutavad korteriomanikud solidaarselt soojusettevõtte ees tekkinud võlgade eest (vastavalt VÕS § 65 lg 4). VKG Soojus lepingud on sõlmitud korteriühistutega, mis ei suutnud võlgu tasuda mõnede hooletute ühistuliikmete tõttu. Ühistute võimalused võlga üksikutelt liikmetelt täitemenetluse raames sisse nõuda olid piiratud võlgnike vara ja sissetuleku puudumise tõttu, samuti nõnda nimetatud maha jäetud korterite suhtes, kui omaniku asukoht polnud teada.
Kohtla-Järvel kujunenud olukord peegeldab probleeme, mis ilmnevad sageli Eesti soojatarnijate ja -tarbijate suhetes. Kuna niisugused probleemid pole erandlikud ja kütte väljalülitamine võib Eesti külmades ilmastikutingimustes kaasa tuua rasked sotsiaalsed tagajärjed, palume Teid normikontrolli menetluses analüüsida sellekohaste õigusnormide vastavust Põhiseadusele ja Eesti rahvusvahelistele kohustustele.
Kütte väljalülitamine võib riivata põhiõigusi
Majade kütte väljalülitamine võib piirata õigusi, mis on sätestatud Põhiseaduse § 32. Vastavalt kõnealusele paragrahvile, „igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud”. Peale selle: „Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.”
On ilmselge, et kui korteriomandile ei osutata põhilisi kommunaalteenuseid, siis on selle otstarbekohane kasutamine äärmiselt raskendatud. Niisiis võib elamu gaasi, vee, elektri jne väljalülitamine piirata omandiõigust, kuna muudab võimatuks kinnisvara vastava kasutamise ja käsutamise, või isegi võib see korteriomandi kahjustata.
Samas ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti Artikli 11 kohaselt, tunnustavad paktist osavõtvad riigid “igaühe õigust tema ja ta perekonna küllaldasele elatustasemele, sealhulgas piisavale toitumisele, riietusele ja elamule. Osavõtvad riigid rakendavad vajalikke abinõusid selle õiguse teostamiseks, tunnustades sellega vabal kokkuleppel rajaneva rahvusvahelise koostöö suurt tähtsust.” ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Ameti (OHCHR) hinnangul adekvaatne eluase peab pakkuma enamat kui nelja seina ja katust. Nagu rõhutab ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Amet (OHCHR), “õigus adekvaatsele eluasemele hõlmab juurdepääsu adekvaatsetele teenustele. Õigus adekvaatsele eluasemele ei tähenda üksnes seda, et majakonstruktsioon peab olema adekvaatne. (Elanikele) peab olema tagatud jätkusuutlik ning mittediskrimineeriv juurdepääs tervisele, ohutusele, mugavusele ning tervislikule toitumisele tähtsatele teenustele ning infrastruktuurile. Näiteks, (elanikel) peab olema juurdepääs tervisele ohutule joogiveele, samuti toiduvalmistamiseks, kütteks, valgustuseks, korrashoiuks ning pesemiseks kasutatavatele energiaallikatele, võimalused toidu säilitamiseks, prügi väljaveoks, kanalisatsioon ning hädaabi (rikke)teenused”.[1]
Niisiis on soojusvarustuse katkestamine mitte üksnes omandiõiguse, vaid ka rahvusvaheliselt tunnustatud (korteriomanike ja kolmandate isikute) adekvaatse eluaseme õiguse märkimisväärne piiramine.
Põhiõiguste piiramise lubavatus soojuse väljalülitamisel
Omandiõigus ja õigus adekvaatsele eluasemele on põhiõigused. Vastavalt sellele peab niisuguste õiguste piiramine olema proportsionaalse iseloomuga. Vastavalt PS § 11, „õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.”
On selge, et võimalus varustust välja lülitada on tarbija maksekohustuste täitmise tähtis motiiv. Seepärast on Eestis niisugune väljalülitamine lubatud, kui seda teostab volitatud isik vastavuses seaduse nõuetega. Samuti on olemas piirangud väljalülitamisele kütteperioodil. Vastavalt KKütS § 17 lg 4¹, „kui tarbija on jätnud võrguettevõtjaga sõlmitud lepingus ettenähtud tasu maksmata, võib eluruumi kütmiseks vajaliku soojusvarustuse ajavahemikus 1. oktoobrist kuni 30. aprillini katkestada üksnes pärast seda, kui (...) teatise saamisest on möödunud 90 päeva ja tarbija ei ole soojusvarustuse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud”. Leian, et need on tähtsad, kuid siiski ebapiisavad garantiid põhiõiguste rikkumise vältimiseks.
Vastavalt Kaugkütteseaduse parandustele võib liitujaks olla korteriomanik. Kuid see säte (KKütS § 10 lg 1¹) jõustub alates 1. jaanuarist 2018. Praegune olukord, kus korterelamute soojatarbijad ei saa praktikas iseseisvalt eraldi võrguga liituda ja on sunnitud solidaarselt vastutama oma naabrite võlgade eest, on korteriomanike jaoks märkimisväärne koormamine. Lisaks sellele ei saa kogu maja kütte väljalülitamist talveperioodil vaadelda, võtmata arvesse kahju, mis vältimatult tekitatakse maja infrastruktuurile. Torud jmt on korteriomanike ühisomand (mõttelistes osades) ja infrastruktuurile tekitatud kahju kannatavad automaatselt eranditult kõik korteriomanikud. Tekib küsimus, kuivõrd on soojusettevõtte õigus kütte väljalülitamiseks talveperioodil, eriti pakases, vastavuses proportsionaalsuse põhimõtetega?
Lubades kütet talveperioodil välja lülitada, lähtus seadusandja ilmselt sellest, et tekkivad probleemid lahendatakse sotsiaalhoolekande süsteemi raames. Kuid seda küsimust ei saa vaadelda üksnes abstraktsest õiguslikust analüüsist lähtuvalt ja lahus reaalsest olukorrast. Kortermajades talveperioodil kütte välja lülitamine avaldab tugevat survet iga kohaliku omavalitsusele. Kuigi Kohtla-Järve võimud suutsid 2016. aasta jaanuaris välja lülitatud küttega majade elanikele pakkuda majutust sotsiaalelamispinnal, puudub niisugune võimalus rõhuval osal omavalitsustest, kus niisugust elamispinda lihtsalt pole piisavalt. Teiste sõnadega, käesoleval ajal pole Eestis garantiid, et soojuse välja lülitamine ei vii raskete sotsiaalsete tagajärgedeni.
Tuleb märkida, et mitmetes riikides ei praktiseerita võrgust välja lülitamist pakaselise ilmaga. Näiteks Hollandis ei lülitata elektrit ja gaasi välja, kui välitemperatuur on vähemalt kaks päeva püsinud alla nullkraadi.[2]
Ülaltoodut arvestades palun Teid hinnata KKütS § 17 lg 4¹ vastavust Põhiseadusele. Eeskätt palun otsustada, kas selles normis sätestatud võimalus lülitada küte välja talveperioodil ja pakaselise ilmaga on vastavuses PS § 11 ehk proportsionaalsuse põhimõttega.
Austusega
Yana Toom
Euroopa Parlamendi liige
[1] Office of the United Nations High Commissioner for Human Rights, The Right to Adequate Housing, Fact Sheet No. 21/Rev.1, p. 8–9.
[2] Vt. https://www.acm.nl/nl/onderwerpen/loket/afnemers-van-energie/energierekening/afgesloten-van-energie/