Yana Toom: Jüri Ratas on tubli, aga selles valitsuses mina minister olla ei taha

25/06/2020

Keskerakonna üks põnevamaid poliitikuid Yana Toom tahaks olla minister Jüri Ratase valitsuses, aga mitte praeguses valitsuses, sest see talle ei meeldi. Nüüd on ta europarlamendi liige, kes tõukaks Euroopa Liitu föderaliseerumise suunas, Narvas teeks valimisliidu koos sotsidega, aga Tallinnas usaldab Kristen Michalit rohkem kui Raimond Kaljulaidi. Edasi - ERR-i intervjuu Yana Toomiga.

Yana Toom, kas te ise ka mäletate, kuidas kaks aastat tagasi – juuni alguses 2018 – hullutasite algajat ajakirjanikku, kes jäi teid uskuma ja sai tüssata?

(Paus) Ma ei saa aru, millest on jutt.

Andsite mulle intervjuu, milles kinnitasite, et kui teil oleks valida, kas minister Eesti valitsuses või saadik Euroopa Parlamendis, siis muidugi valiksite ministri ameti. Ja ometi olete te Brüsselis.

Nii ongi, et tahaksin olla [Eesti] valitsuse minister. Aga mitte selles valitsuses.

Ma olin nüüdse koalitsiooni vastu, olen ka praegu. Mis ma siis lähen sinna lõhkuma, mingit koostööd ei tuleks, muudkui riidleksime laua taga.

"Haridusminister Yana Toom" kõlaks ju ilusasti.

Ei kõlaks ilusasti, sest haridusminister Yana Toomil ei ole kõrgharidust, mis oleks haridusinimestele väga valus.

Kui olnuks võimalik valida, millise portfelli te võtnuks?

Miks ma siin valin laskmata ministrite nahku...

Aga siiski?

Muidugi on asju, millega tahaks tegeleda, haridus oleks üks neid valdkondi, aga pole tehtav. See, mida teeb [sotsiaalminister] Tanel Kiik, on väga huvitav, aga ta on tugev minister, nii et tema portfelli ma kindlasti ei taha ära võtta.

Eks leiduks, mida seal [valitsuses] teha, kui oleks võimalus. Aga võimalust hetkel ei ole.

Välisminister?

See oleks tõesti huvitav. Aga vene taustaga Eesti poliitik peab väga tähelepanelikult vaatama, millised on [tema puhul] ühiskonnale aktsepteeritavad piirid.

Millised on vene poliitiku piirid olla Eesti poliitikas?

Tuleb olla hästi ettevaatlik, sest meil on keeruline minevik.

Kui ma kümmekond aastat tagasi poliitikas alustasin, siis kohe sellest aru ei saanud. Nüüd saan, sest kõik tuleb kogemusega.

Kas Eesti valitsuses on mingid ministrite kohad, kuhu vene rahvusest inimene ei sobi?

Mis tähendab ei sobi? Sobib küll. Aga kujutage ette, kes võiks olla venelasest Eesti välisminister, kui tal on veel ka vene nimi...

Oleneb konkreetsest koalitsioonist, õhkkonnast ühiskonnas. Siin on miljon faktorit.

Teie tahtsite Eestist ära?

Ma ei läinud Eestist ära. (Naeratab) Istun praegu ju [Tallinnas] Gonsiori tänaval.

Te saite küsimusest aru.

Euroopa Parlamenti minek ei ole Eestist ära minek. Minu tavaline töögraafik näeb välja nii, et olen neli päeva seal [Brüsselis] ja kolm päeva siin. Ja need pole päevad, kus ma küpsetan suvilas šašlõkki. Kohtun inimestega, teen tööd.

Millisena Eesti kaugemalt paistab?

Oh, Eesti on hästi armas ja turvaline. Meil oli [koroona-kriisi ajal] reegel 2+2. Lähed Brüsselisse, seal on [inimeste distants] poolteist meetrit, Pariisis üks meeter. Vaat millist luksust meie saame lubada, sest Pariis lihtsalt ei veaks 2+2 välja, seal pole nii palju ruumi.

Meid aga on nii vähe... Meil on puhas loodus... Meil on äge.

Millal teie saite Keskerakonna juhatuse liikmeks?

Ei mäleta... Kuus aastat tagasi või midagi sellist.

Järelikult te teate, mis sularaha see oli, kui aastatel 2014 ja 2015 tegi Keskerakond oma arvelduskontole sissemakseid 110 000 eurot, mis nüüd tuleb Riigikohtu otsusega maksta keelatud annetusena riigikassasse?

Ausalt – pole õrna aimugi.

Mida teeb juhatus? Kinnitab eelarve: laekus nii palju, need olid annetused, vaatad, küsid, saad vastuse, kinnitad ära. Tulevikus oleme tähelepanelikumad.

Ja juhatus ei tea midagi 110 000 euro sularaha liikumisest?

Juhatuse töö on suuresti ehitatud usaldusele, mis kahtlemata kahaneb iga sellise juhtumiga.

Järgmine kord vaatame luubiga kõik need read läbi. Enne pole juhatuse liikmetel seda kommet olnud. Kui inimestega aastaid koos töötad, siis usaldad neid.

Kes hoidis ja korraldas teie parteis rahaasju enne Jüri Ratase esimeheks valimist novembris 2016?

Kuuldavasti [peasekretär] Priit Toobal. Me kõik ju mäletame, millega see lõppes. Mitte ainult Keskerakonnas, vaid igas parteis on see peasekretäri töö.

Kui Keskerakond peaks septembris süüdi jääma ka 1,2 miljoni euro juhtumis, kas te olete siis pankrotis?

Usun, et ei ole. Sinna on veel aega, vaatame.

Miks on Keskerakonnal kogu aeg rahastamisega jamad?

Need on vanad jamad, mis said alguse aastaid tagasi. Me üritame neist välja tulla, ja tuleme ka.

Ega teie kunagine arvamus ole muutunud ja korruptsiooniasjades kohtulikult karistatud inimesed ei peaks Keskerakonna nimekirjas kandideerima.

Ei peaks.

Samas esitavad Keskerakonna piirkonnad partei juhatusse nagu kokkulepitult teie omaaegse finantssekretäri Kalev Kallo. Miks?

Kalev Kallo ei ole veel lõplikult süüdi mõistetud. Ja Kalev Kallo on väga hea, väga tugev poliitik. Just tema on inimene, kes alati väga tähelepanelikult jälgib praegu kõiki [Keskerakonna] rahaasju ja esitab ebamugavaid küsimusi.

(22. juunil leidis ringkonnakohus, sarnaselt maakohtu varsemale otsusele, et Kallo tegevuses on tuvastatud altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamine, samuti saab järeldada, et Kallo aitas tahtlikult kaasa keelatud annetuse andmisele ja vastuvõtmisele ning jättis jõusse tema tingimisi karistamise, toim)

Avalikkusele jääb mulje, et Kalev Kallot toetades tasub Keskerakond tema ees mingit kunagist võlga.

Ma ei ütleks, et kuulumine erakonna juhatusse on midagi, mida saab käsitleda kui tänu avaldust. See on töö, mille eest ei saada raha.

Kuidas teie kirjeldaksite Kallo teeneid Keskerakonna ees? 

Veelkord – Kalev Kallo on korralik inimene, väga terane ja tähelepanelik. See, et tal juhtusid mingid jamad... Ootame ära [Riigikohtu] kohtulahendi, siis vaatame. Eestis teatavasti kehtib süütuse presumptsioon, ka Kalev Kallo suhtes.

Kas teie usute, et üks ettevõtja annetab Keskerakonnale 50 000 eurot, mille maksis talle endine elukaaslane, et heastada eemalolekut nende lapse kasvatamisest?

See on vastik tööõnnetus, mis võiks juhtuda ka mõne teise erakonnaga.

Kui ma sellest esimest korda kuulsin, oli mul imelik tunne. Mul on lapsed, nende isadega ei ole suhted kõige paremad. Kuid on raske ette kujutada, et oma laste arvelt läheksin toetama mida ja keda iganes.

Aga samas, mõtlesin, et kui suhted selle mehega on tõesti nii hapud, võibolla... Üks minu sõbranna põletas kunagi ahjus raha, sõna otseses mõttes. Tuli endine elukaaslane rahapakiga, naine viskas selle ahju, oli väga õnnelik. Neid emotsioone juhtub, naisena saan aru.

Muidugi oli [50 000-eurose annetuse] lugu kahtlane, aga ma ei olnud 100 protsenti veendunud, et see ei vasta tõele.

Miks te lasite sellel lool nii suureks skandaaliks paisuda?

Meil olid inimesed, et asja uurida, naisega räägiti ja Mailis [Reps], ise paljulapseline ema, ütles veenvalt – nüüd on selline lugu.

Kuigi, Jüri [Ratas] oli algusest peale positsioonil, et tagastame [annetuse]. Seda ütles ta enne, kui tagastamine tegelikult lauale tuli. Pigem ütles erakonna juhatus talle, et mis sa nüüd, vaatasime, kõik on korras jne. Aga Ratasel oli uss sees, et tagastame, läheb jamaks.

Kuidas säästurežiimile sattunud Keskerakond korraldab rahaliselt järgmise sügise kohalike valimiste kampaania?

Ei oska erakonna eest vastata, aga tean, mida mina teen. Seda, mida alati. Matsin viimasesse valimiskampaaniasse [2019. aasta riigikogu ja europarlamendi valimiste ajal] 44 000 eurot isiklikku raha. Väga lihtne. Kusjuures mitte ainult endale, vaid ka piirkonnale, kus olin esinumber. Meil on kõigil erakonna ees teatud kohustused.

Teie teate, kas koos kohalike valimistega toimub sügisel 2019 tõesti ka EKRE soovitud rahvahääletus, et abielu kirjutada põhiseadusesse kui mehe ja naise liit?

See on pandud koalitsioonilepingusse. Päris õudne.

Ja rahvahääletus tulebki?

Tahan väga loota, et ei tule. Aga ei oska vastata, mind ei ole valitsuse laua taga. Vajadust selle järele ei ole, sest pereseaduses on juba kirjas, et abielu on mehe ja naise vahel.

Mullu kevadel, kui Keskerakond hakkas tegema valitsust koos EKRE ja Isamaaga, siis teie olite sellele vastu. Kas te tõesti pole vahepeal leebunud?

Vahepeal olen mõelnud, et üllatus-üllatus, [rahandusminister] Martin Helme on päris okay minister, päris töökas, mulle ei meeldi tema poliitilised vaated, aga tööd ta oskab teha.

Samas, kui presidendiga peaks midagi juhtuma (sülitab kolm korda üle vasaku õla) ja teda peaks asendama härra Põlluaas – see on juba päris õudne.

(Hakkab naerma) Teie praegu ei näe, aga Toomas Sildam lõi risti ette.

Teie vastuseis valitsusele on üllatav-üllatav, sest Viktoria Ladõnskaja-Kubits Isamaast nimetas selle koalitsiooni ristiemaks ja ristiisaks Yana Toomi ja Mihhail Kõlvartit.

Ma hea meelega ei kommenteeriks Viktoria Ladõnskaja ütlemisi, väga vabandan.

Ometi, kui te mõlemad Kõlvartiga oleksite öelnud ühemõttelise "Ei!", siis poleks KEI-valitsust – Keskerakonna, EKRE ja Isamaa võimuliitu – tulnud?

Ei ole nii. Selle torpedeerimiseks oli vaja rohkem hääli, kui oli Kõlvartil ja Toomil. Pluss veel see, et me löönuks Keskerakonna lõhki, halvimal juhul istuks praegu riigikogus akna all kuus-kaheksa vene saadikut.

Üldse oli huvitav, kuidas suudeti see EKRE-jama venelaste kaela riputada: "See on venelaste probleem, lahendage ära!" Et vene poliitikud pidid olema need, kes torpedeeriksid koalitsiooni EKRE-ga. Eestlastega keegi niimoodi ei rääkinud.

On erakond, mis kasvab välja – kuidas nüüd viisakalt ennast väljendada – eesti rahvusest inimeste hirmudest ja siis öeldakse, et käputäis venelasi, minge ja lahendage see asi ära. Imelik.

On teil Jüri Ratasest kahju?

Vahel on kahju küll. Ma ei tea, kas ta üldse magab öösiti. Ja tema töö on väga-väga stressirohke. Aga Jüri on tubli.

Tal on raske ja keeruline?

Muidugi. Esiteks koalitsioonipartnerid, kellega ei ole kerge. Teiseks on tal pere, lapsed. Tööd on ülepeakaela.

Kauaks praegune valitsus kokku jääb?

Arvan, et... vist isegi püsib järgmiste valimisteni. Kuigi, kui vaatan Isamaa [kolmele protsendile langenud] reitingut, siis see on koalitsioonile murettekitav.

Miks teie peaksite Isamaa reitingu pärast muretsema?

Kas ma ütlesin, et mina muretsen?

Ütlesite, et see on koalitsioonile murettekitav...

Ma ei tunneta end koalitsiooni osana.

... ja teie olete koalitsioonierakonnast.

Aga see ei tähenda, et ma olen selle koalitsiooni suur fänn.

Lihtsalt, kui ühe valitsuserakonna reiting kukub nii madalale, siis hakatakse muret tundma ja tegema igasuguseid liigutusi. Aga vaatame, sest valimiste vaheline reiting väga ei määra ja Isamaa on ka varem kolmelt protsendilt hüpanud valimistel 11 peale.

Reformierakond on ikka populaarsem kui Keskerakond?

Opositsioonierakonnad on alati populaarsemad kui võimuerakonnad, see on normaalne.

Oot-oot, kui Keskerakond oli opositsioonis, siis oli Reformierakond sageli teist populaarsem.

Ütleme siis, et opositsioon on alati summaarselt populaarsem kui koalitsioon. Nii sobib?

Praegu on küll koalitsioonierakondade kogutoetus suurem kui opositsioonil.

On olemas veel Eesti 200, kes ei ole riigikogus, kuid kelle toetus kasvas korralikult. Nii et summa summarum...

Ja muidugi see pettumus, mille me valmistasime sellesse koalitsiooni minekuga. Tuleb endale aru anda, et osa [meie] inimesi on endiselt kurjad [Keskerakonna peale].

Teil oleks ju Eesti sisepoliitikas palju huvitavam, kui Euroopa Parlamendis?

Tegelikult oleks mul palju huvitavam ühes korralikus ajalehe toimetuses, aga neid pole enam olemas. Mõtlen vene[keelseid] lehti.

Brüsselis teil igav ei ole?

Ei ole, absoluutselt.

Olete kuue aastaga seal ära harjunud?

Ma ei ole ära harjunud – parlament on [pärast 2019. aasta valimisi] uus, inimesed on uued, olukord on uus, üle poole on uued saadikud, seega kollektiivne teadmine on kadunud, mõnede asjadega alustame nullist, mis natuke kurnab, aga käib töö juurde.

Kui palju te europarlamendis palka saate?

Täpselt sama palju nagu kolleegid – 6932 eurot, kui õigesti mäletan.

Ja mida saab maksumaksja teilt selle raha eest vastu?

Et ma teen tööd, nii seal kui siin. Praegu olen Euroopa Parlamendis õiglase üleminekufondi variraportöör. Mõnes olulises raportis olen olnud ka raportöör, lausa kaks korda euroala sotsiaalpoliitikas. Üritan haarata [Euroopa Liidu] miinimumpalga teemat, mis mind väga huvitab.

Pluss mul on Eestis büroo, kus töötab täiskohaga kolm inimest, meil on tasuta õigusabi, viie aastaga teenindasime üle 6000 inimese.

EL-i õiglase ülemineku fondist peaks Ida-Virumaa saama kokku ligi 700 miljonit eurot. On teil ettekujutus, kuidas oleks mõistlik seda raha kasutada?

Europarlamendis käivad kaklused, milleks seda raha peaks olema võimalik kasutada. Meie tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis on imelik raportöör, tema tahab [ehitada] sotsiaalmaju, tudengite ühiselamuid... toppida sinna kõike, millega maailma parandada.

Minu nägemuse järgi on see raha mõeldud selleks, et otseselt aidata inimesi, kes põlevkivi- ja energeetikasektorist välja jäävad. Tekitada neile uusi töökohti, arendada taristut, seda on vaja investeeringuteks.

Esialgu suutis Euroopa Komisjon üldse unustada, et on olemas põlevkivi ja ka turvas.

See on suur raha Ida-Virumaale.

Absoluutselt, ja peab Ida-Virumaale ka jääma. See ei ole mõeldud selleks, et... ehitada sildu saartele.

Paar kuud tagasi kutsusite kokku leppima, et kõik euroriigid loovutaksid ühise eesmärgi nimel osa suveräänsust, et kõrvaldada Euroopa Liidu solidaarsust takistavad tegurid. Tahate riikide liidust jõuda liitriiki?

Selle üle käibki praegu suur kaklus, mille üheks osaks on [Euroopa Komisjoni presidendi] Ursula von der Leyeni [EL-i majanduse taastumise] plaan.

On see suveräänsuse osaline ära andmine?

Oleneb vaatevinklist. Kui oleksin EKRE saadik, siis hakkaksin jalgu trampima.

Kuidas nii? EKRE ju toetab Eesti valitsuses Euroopa Komisjoni taastuspaketti.

Jah, see on küll mõistatus, et nad toetavad.

Kahtlemata on see samm selles suunas. Kui võtame ühisvõla, kui tekitame ühised maksud – kahtlemata, on see lähenemine [osa suveräänsuse loovutamisele].

Pluss veel see, miks me sattusime sügavasse tervishoiukriisi. Meil ei ole koordineerimist. Kuidas kaklesid riigid maskide pärast? See vajab EL-is ühtset, solidaarset tegevust, mida meil ei ole, sest meil on "püha lehm" – subsidiaarsuse põhimõte ning tervishoiu üle otsustab iga riik ise. Ja siin me nüüd oleme.

"Meile on eluliselt oluline Euroopa Liidu föderaliseerumine." Tunnete enda sõnad ära?

Mina usun, et muud võimalust meil ei ole. See kriis näitas selgelt, et erinevatest valitsustest koosnev jututuba on aeglane ja lahjendab otsuseid, mida võiks teha ruttu ja suurelt. Kõik head asjad suudetakse seal ära tappa. Nagu praegu – tuli [videovormis] kokku summit (EL-i valitsusjuhtide kohtumine, toim) ja midagi ei otsustatud, kaubeldakse viimase päevani.

Kuuldes teie sõnu "föderaliseeruv Euroopa" rõõmustavad EKRE ja Isamaa, sest saavad oponeerida, aga Keskerakond kurvastab, et peab end teie pärast kaitsma.

Kui räägime sõnadest, siis see on juba psühhiaatria valdkond, et teatud sõnad tekitavad teatud inimestes teatud häireid. Et nad kuulevad mingit sõna ja hakkavad üle keha värisema, algab paanika.

On valdkonnad, kus EL-is koostöö ei toimi. Meil ei ole üle-euroopalist tervishoiu- ja isikukaitsevahendite reservi. EL-is ei ole miinimumpalka, mis on jama, sest viib selleni, et osa riike jookseb inimestest tühjaks, nagu meie armas naaber Läti ja teistes riikides karjutakse, et Poola santehnik mingu koju.

Oponendid ütleksid vastu, et liitriik oleks Eesti reetmine.

Muidugi ütleksid. Aga kas see tähendab, et mina pean enda veendumused unustama? Ütlevad küll, ma tean, aga see ei muuda minu maailmapilti.

Kui hästi saab EL lõpuks hakkama koroona-kriisi majandushalvatusega?

Usun, et saab. Lõpuks lepime kokku abipaketis, kuigi meil on "kasin nelik" (Austria, Holland, Taani, Rootsi, toim).

Peamine on vaadata, et see raha läheks päriselt investeeringutesse ja kõik valitsused seisaksid vastu kiusatusele hakata enne valimisi raha lihtsalt jagama, et vaadake, meil on siin pappi, anname selle teile, hääletage meid! Siis me teeme valemängu, aga loodan, et seda ei juhtu.

Saame hakkama küll.

Kes peaksid Eestile olema olulisemad partnerid Euroopas?

EL tervikuna peaks olema Eesti olulisim partner. Aga muidugi ei saa mööda vaadata, et Euroopa mootorid on Saksamaa ja Prantsusmaa.

Kas meil tuleb uskuda Ameerikasse?

Mina ei usu. Aga ma ei ütle kunagi kellelegi, kellesse või millesse tuleb uskuda. See on väga isiklik küsimus.

Teie ei usu, et Ühendriigid on Eesti julgeoleku peamine garantii?

Ühendriigid, mille eesotsas seisab Donald Trump, ei ole [meie] peamine julgeolekugarantii.

Ega te ometi kahetse, et Eesti kuulub NATO-sse?

Ei. (Turtsatab) Ega omletist enam mune saa.

Mida teha Venemaaga?

(Paus ja muie) Tahaksin nüüd küsida, kas Eestil on mingisugune võimalus Venemaaga midagi teha?

Mida peaks Euroopa Venemaaga tegema?

Sildu ehitama. Ma imetlen [Prantsusmaa presidenti] Macroni, kes on põikpäiselt üks väheseid, kes üritab jätkata suhete hoidmist Venemaaga. Tema rehkendus on absoluutselt õige: kui vaatame maamuna tervikuna, siis võitjatena väljuvad [kriisidest] Hiina ja USA ning kui me ei suuda [Euroopas] Venemaaga suhteid normaliseerida, saab see meile raske olukord olema.

Olite märtsi lõpus kuri, kirjutades ERR-i portaalis, kuidas keeleinspektsioon kontrollis Ida-Viru ja Kallavere haiglates meedikute eesti keele oskust, tegi ettekirjutusi ja määras sunniraha, kuid koroona-ajaks peatas reidid. Teile ei meeldi, kui riigiasutused teevad tööd?

Mulle ei meeldi keeleinspektsioon, ma leian, et seda ei ole vaja.

Nüüd liideti nad keeleametiks.

Pandeemia ajal istusin kodus, nagu paljud teised, ja kui tumedanahaline kuller tõi mulle ukse taha toidukarbid, siis mõtlesin alati: huvitav-huvitav, need on meie aja kangelased ja kedagi ei huvita, kas nad on boldid või voldid ja millist keelt nad räägivad, kasutame hea meelega nende teenust, kuna ise ei julge nina uksest välja pista, sest seal on koroona. Aga kui pandeemia lõpeb, siis tuleb jälle keeleinspektsioon, nagu vedrujänes, ja hakkab jälle küsima, kus on su eesti keele tõend. Inetu on see.

Sama on meedikutega?

Jah. Kui keegi kukub – annaks Jumal, et seda ei juhtuks – juhitava hingamise aparaadi otsa, kas teda huvitab, mis keelt arst räägib. Vist ei huvita.

Teile kuulub imeline ütlemine: "Kui me valime, mis on tähtsam, kas erakonna sisekliima või võim, siis muidugi esimene." Kuidas on Keskerakonna sisekliima?

On mõned erakonnakaaslased, kellele vaatad otsa ja mõtled, et kas me tõesti oleme ühes erakonnas. Neid õnneks ei ole palju. Erakond on suur, ühiskonna läbilõige. (Naeratab)

Mitu Keskerakonda on Keskerakonnas?

See on nagu küsimus – mitu peret on sinu pere sees? Mitu peret küll, aga tulemuseks on üks pere.

Ratase Keskerakond, Kõlvarti Keskerakond, Ida-Viru Keskerakond, Tartu Keskerakond... Või eksin ma?

Ei eksi, muidugi. Aga ma jääksin perega võrdlemise juurde. Mul on pojal pere, tütrel on pere, teisel pojal on pere ja me kõik koos oleme üks pere.

Kuidas teie seletate Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti iseseisvat tegutsemist, kus Keskerakonna juhid saavad tema paljudest otsustest teada meediast?

Miša [Kõlvart] on Tallinna linnavalitsuses töötanud... vist üheksa aastat, ta teab seda süsteemi väga hästi ja mõtles ammu, mida tuleb ära teha ja nüüd teebki seda. Ma ei ole nõus kõigi tema otsustega, näiteks mina ei paneks kinni Tallinna Televisiooni, küll korrastaks nende eelarvet, laseks sealt õhku välja.

Aga mulle meeldib, et Kõlvart julgeb teha otsuseid ja ta on nähtav. Selles mõttes – au ja kiitus.

On tal poliitilised ambitsioonid?

Ta on Keskerakonna aseesimees ja Tallinna linnapea. Kas tal on poliitilised ambitsioonid? Muidugi on.

Saada Keskerakonna esimeheks?

Seda ma ei usu. Aga ambitsioonitu inimene ei pea olema Tallinna linnapea. Siis poleks ta midagi teinud, mida me siin arutame.

Kui suurelt sotsid võitsid, et nendega liitus Keskerakonnast lahkunud Raimond Kaljulaid, kes  Põhja-Tallinna linnaosavanemana kogus eelmistel kohalikel valimistel 5521 häält ja edestas teid 701 häälega?

Jah, see on ka tema Vikipeedia leheküljel kirjas. Seal ei ole küll kirjas, et ta ei pääsenud europarlamenti, aga see selleks (Toom täpsustas hiljem: ta pidas silmas, et Raimond Kaljulaidi Vikipeedias ei ole kirjas tema allajäämist europarlamedi valimistel Yana Toomile - toim).

Ma ei oska [sotside võidu kohta] öelda, ei ole sotside valija, veel vähem Raimond Kaljulaidi valija. Valimised näitavad.

Mida te rohkem ette kujutate – kas pärast kohalikke valimisi 2021, kui oleks vaja, teeks Kõlvart Tallinnas võimuliidu sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaidi või Reformierakonna Kristen Michaliga?

Ma ei tea, mida teeks Kõlvart. Ma tean, mida teeksin mina. Kindlasti Michal, kui valida nende kahe vahel.

Miks?

Ma usaldan teda rohkem kui Raimondit. Väga lihtne.

Kas Raimond Kaljulaidil on Keskerakonna jaoks reeturi või äramineja märk küljes?

Ma ei tea, mis tal on Keskerakonna jaoks. Minu jaoks... vabandust, ei. (Vakatab)

Probleem on selles, et ta läks Keskerakonnast ära?

Probleem tekkis varem. Need on sisemised asjad, ei hakka neid siin lahkama.

Paar nädalat tagasi kirjutasite Eesti Päevalehes lause, mis võinuks tekitada ühiskondliku plahvatuse, aga mulle näib, et seda ei märgatud. "See, et Eestis on rassism, pole mingi saladus." Selline lause.

Kuulge... Õõnespuu (EKRE esimees Mart Helme mustanahalistest tudengitest kaks aastat tagasi: "... kui neile vastu pead koputada, siis see on õõnespuit!", toim) ja kõik need muud asjad... "Kui on must, näita ust" (EKRE aseesimees Martin Helme seitse aastat tagasi: "Meie immigratsioonipoliitikas peaks olema üks lihtne reegel: kui on must, näita ust.", toim), kas see pole rassism? Kas see pole Eestis? Seda [minu lauset] ei märgatud, sest see on kõigile teada.

Üllar Saaremäe, Isamaast valitud riigikogu liige, kirjutas seejärel, et teie süüdistasite Eestit rassismis ja teie lasite Virumaa Teatajas avaldada õienduse, et EPL-i loos te ei süüdista Eestit rassismis.

Eesti keel ei ole minu emakeel, aga ma saan aru, et kui süüdistan Eestit, siis süüdistan riiki. Mina ütlesin aga, et Eestis on rassism. See on fakt.

Kui te ei usu mind, siis küsige neilt eestlastelt, kes läksid välismaale, abiellusid tumedanahaliste inimestega, said lapsed – kas nad kunagi toovad oma lapsed Eestisse? Kahtlen selles väga sügavalt. Mina ei julgeks.

Teile tähendab rassism Eestis suhtumist teise nahavärviga inimestesse?

Absoluutselt. Nagu igal pool maailmas.

Ja see seostub ühe erakonnaga? EKRE-ga?

Ükski erakond ei kasva tühja koha peal. Pole olemas poliitikut, kes teeb midagi, millel pole kandepinda. Ju siis on.

Mind hämmastas [Eestis tegutseva vabakutselise Briti ajakirjaniku] Abdul Turay arvamus, et rassismivastased protestid on naeruväärsed. Selline mõttekäik tapab ära igasuguse solidaarsuse avaldamise mõtte.

Aga Narvale ütlete hüvasti ja valimistel seal enam ei kandideeri?

Valimistel ilmselt ei kandideeri, aga hüvasti ei ütle.

Praegu on olukord Narvas väga huvitav. (Muigab)

Rääkige sellest.

Noo... (Naeratab) Mis siin rääkida? Valimised on tulemas. Endine Keskerakonna seltskond (Jüri Ratas nõudis paari aasta eest nende lahkumist Narva volikogust korruptsiooniuurimise tõttu, nemad keeldusid ja lahkusid Keskerakonnast, toim) vaatab ringi ja on mingid lähenemiskatsed, nii et vaatame.

Keskerakond üritab Narva praegust linnapead enda hulka meelitada?

Ei vasta päriselt tõele. Jüri Ratas pole kuningas Midas, et iga asi, mida ta puudutab, muutub kohe Keskerakonna liikmeks. See, et ta kohtub omavalitsusjuhtidega, on normaalne tegevus.

Ja isegi, kui ta mainis sellel kohtumisel [linnapeale Aleksei Jevgrafovile] võimalust liituda Keskerakonnaga, on see täpselt nii, nagu Jüri Ratas ütles kunagi Donald Trumpile – tulge Eestisse.

Vabandust, mina olen Jüri Ratasega korduvalt kohtunud, mulle pole ta kunagi öelnud, et liituge Keskerakonnaga.

Muidugi ei ole. Toomas Sildam minu teada ei vaata, mis saab temast valimistel Narvas aastal 2021. Erinevalt härra Jevgrafovist.

Mis saab Keskerakonnast Narvas sügiseks 2021?

Mulle isiklikult meeldiks kõige rohkem ühine nimekiri sotsidega, ütlen ausalt, otse välja. Ja seltskond, kes praegu istub Narvas võimul, läheks koju.

Aga seda ilmselt ei juhtu, sest erakondadel on suured egod, nagu me teame. Ka nii Keskerakonnal kui sotsiaaldemokraatidel. Et ühine nimekiri justkui ei tule kõne alla.

Minule on jäänud mulje, et Katri Raik ja Yana Toom saavad inimestena hästi läbi.

Arvan, et saame ka poliitikutena hästi läbi.

Mille taha siis asi jääb?

Erakond on struktuur. Katri Raik ei ole erakond ja Yana Toom ei ole erakond.

Ah-soo, Jüri Ratas ja Indrek Saar ei taha sellist liitu?

Ma ei tea, kas seda tahavad need kaks härrasmeest, aga põhimõtteliselt seda reeglina ei tehta.

No vaatame. See, et mingi koostöö tuleb, on absoluutselt kindel.

Sest, kas Keskerakond oli enne Narvas võimul? Ei olnud erakond võimul, inimesed Keskerakonna logoga olid võimul. See pole üks ja seesama.

Mis seal salata, meil on muidugi inimesi erakonnas, kes arvavad, et pole mõtet kakelda, läheme sõbralikult edasi, paneme selle logo täpselt samasse kohta, kus oli kaks aastat tagasi... Mulle see ei meeldi, see tähendaks, et mingit uuenemist linnas ei toimu, kuigi see linn väärib paremat. See linn, pagan küll, väärib paremat, kui see, mis seal praegu on.

Kas Keskerakond on järgmises Narva linnavalitsuses võimul?

Pingutame selle nimel. (Paus) Aga kuidas me pingutame, tahate teada? (Paus) See [intervjuu] pole kindlasti koht, kus ma hakkan oma plaane avama. Vabandust.

Foto: Siim Lõvi/ERR