28 Facebooki versiooni ja riik internetis lapsevanema ja tsensori rollis

Kakskümmend kaheksa Facebooki versiooni, riik internetis lapsevanema ja tsensori rollis.  Sündmuste kõige halvema arengu korral ootab see kõik meid juba lähima paari aasta jooksul: Euroopa Parlament on praktiliselt võtnud vastu sellekohase direktiivi, mis reguleerib audiovisuaalmeedia teenuste (AVMS) osutamist.

See ebameeldivus leidis aset 25. aprillil Euroopa Parlamendi kultuurikomitee istungil. Üldse kuulub sinna 33 parlamendiliiget, kellest direktiivi poolt hääletasid 17. Vastavalt Euroopa Parlamendi uuele tööreglemendile parlamendiarutelu ei ole ette nähtud. Plenaaristungil vaid teatatakse, et direktiivi kaasautorid, niinimetatud raportöörid, Sabine Verheyen (Rahvapartei) ja Petra Kammervert (Sotsiaaldemokraadid) saavad mandaadi läbirääkimiste pidamiseks triloogi raames. Nii nimetatakse eurodirektiivide kallal tehtava töö lõppraundi, mil läbirääkimiste laua taha istuvad Euroopa Komisjoni, Parlamendi ja Euroopa Nõukogu eesistujariigi esindajad. Saatuse iroonia tõttu pannakse fail, mille on heaks kiitnud Euroopa Parlamendi 751 liikmest 17 (!),  triloogi osaliste lauale siis, kui eesistujamaa on Eesti. Meie riik, mis on üle maailma kuulus digitaaltehnoloogiate ulatusliku evitamise poolest, riskib minna ajalukku kui riikliku tsensuuri alusepanija eurooplaste sotsiaalvõrgustikes.

Vaatleme aga kõike järjekorras. AVMS-i uuendamise algatus lähtus Euroopa Komisjonist ja oli täiesti õigustatud: sellest ajast, kui audiovisuaalsete massiteabevahendite tööpõhimõtted viidi Euroopas ühise nimetaja alla, on paljugi muutunud. Sealhulgas interneti positsioonid, mis on tõrjunud kõrvale televisiooni kui infoallikat ja kui reklaamiplatvormi. See viimane asjaolu saigi saatuslikuks komisjoni poolt esitatud dokumendile. Kultuurikomitees nimetati raportöörideks kaks sakslannat, kes kuuluvad Saksa Rahvusringhäälingu nõukogusse. See tähendab, et nad mitte ainult esindavad üht riiki, vaid neil on ka silmnähtav huvide konflikt.

Raportööride töö tagajärjel on komisjoni kaugeltki mitte vaieldamatu ettepanek muutunud tööriistaks, millega tahetakse hävitada interneti konkurentsieelis lineaarse televisiooni suhtes. Vähe sellest, videote jagamise platvormi (video-sharing platform, VSP) määratlust on direktiivis muudetud nii, et selle alla käivad ka sotsiaalvõrgustikud, kus on tehniliselt võimalik videoklippide jagamine. See tähendab, et kui AVMS-i praegune versioon reguleerib YouTube´i, siis tulevane hõlmab ka Facebooki, Twitterit ja muid sarnaseid võrgustikke. Regulatsiooni puudumise all sotsiaalvõrgustikud ei kannata. Ka praegu eemaldatakse näiteks Facebookist postitused, mis sisaldavad üleskutseid vägivallale, õhutavad vaenu, propageerivad uimasteid, pornograafiat jne. Reklaami paigutamisel kehtivad samuti kindlad reeglid. Ent niinimetatud product placement – teatud marki toodete omakasupüüdlik eksponeerimine – on sotsiaalvõrgustike kasutajatel siiani terve nahaga pääsenud. Aga mitte enam kauaks. Kuidas Brüssel otsustab muuta elu keerulisemaks mängude vahendajatel, samuti kulinaaresetel, käsitöö- ja muudel „ilublogijatel“, on näha pärast läbirääkimiste lõpulejõudmist, kuid kaamera eest valmistada Barilla pastat Jamie Oliveri potis ei õnnestu enam kellelgi.

Direktiivi teine nõks on lapse moraalse arengu järelevalve. Kõlab päris hästi, kui mitte võtta arvesse tõsiasja, et moraalse arengu juriidilist definitsiooni ei ole olemaski. Juba praegu on sotsiaalvõrgustikud kohustatud blokeerima postitused, mille sisu kahjustab laste füüsilist või vaimset arengut, näiteks mängu „Sinivaal“. Moraalse arengut aga jälgib vastavalt raportööride seisukohale riik. Vaadates Euroopa Liidu kirevat kaarti, saame hõlpsasti loetleda vähemalt kümmekond riiki, kus ettekujutused moraalist erinevad nagu öö ja päev.

Kas üksikema on moraalne või mitte? Aga seksuaalõpetus koolis? Homoseksuaalsus? Vaidlused eutanaasia üle? Beebipillid? Abordid? Võimu kritiseerimine? Pokemonide püüdmine kirikus? SS-i veteranide kokkutulek Sinimäel? 9. mai tähistamine? Seda loetelu oleks võimalik jätkata lõpmatuseni. Võttes arvesse viimase aja elektoraalseid tendentse, võime olla kindlad, et neid, kes seda tahaksid teha, leidub. Tagajärg on see, et teie (isegi kui te ei ole laps) ei näe oma sõprade postitusi, mida teie riigi valitsus peab amoraalseteks. Nemad aga ei näe vastavalt ka teie omi.

Samal ajal aga on sotsiaalvõrgustikud ühise digitaalturu minimudel, seesama piirideta ruum, mis aitab meil üksteist mõista ja teeb meid tugevamateks. Uus direktiiv aga on sihitud seinte püstitamisele.

Kes hakkab kõike seda jälgima? Õige – kontrolliorganid. Sealjuures nõuet, et need organid peaksid olema sõltumatud nii juriidiliselt kui ka funktsionaalselt, ei ole raportöörid arvesse võtnud. On huvitav, et Euroopa Liidule esitatud Eesti seisukoht ühtib raportööride seisukohaga. Loodan, et arusaamatuse tõttu. Vastasel korral tuleks ju välja, et me oleme valmis usaldama kontrolli massiteabevahendite, sotsiaalvõrgustike ja oma laste moraalse arengu üle grupile valitseva koalitsiooni õnnistusel ametisse nimetatud paarlamendisaadikutele, kes kuuluvad ringhäälingunõukogusse.

Kõnealuses direktiivis on üle 70 lehekülje ning mina olen esitanud vaid kolm vähemalt kümnest selles sisalduvast absurdsest sättest. Ent probleem on selles, et niisuguse mahuga dokumente loevad ainult need parlamendiliikmed, kes nendega vahetult töötavad. See tähendab meie juhul kaht põhi- ja seitset variraportööri, ühtekokku üheksat inimest. Just need üheksa kujundavad oma poliitilise grupi kursi, raporteerides failist fraktsiooni istungile. Kuid rahvaparteilased ja sotsiaaldemokraadid ei ole AVMS-i teemat kordagi arutanud: esiteks ollakse seisukohal, et kultuurikomitees tegeldakse igasuguse konfliktitu ja leebe lollusega, teiseks aga kui fraktsiooni istungitesaalis istub kakssada inimest ja igaüks tahab avaldada oma arvamust eelarve või Brexiti kohta, ei paku midagi sellist nagu „audiovisuaalmeedia teenuste kohta käiva direktiivi revideerimine“ kellelegi huvi.

Ja raportöörid on selle ära kasutanud. Esmaspäeval, kui mandaat teatavaks tehakse, on saalis 400 parlamendiliiget (just nii palju kuulub neid raportööride gruppi), kes toetavad direktiivi, millest nad midagi ei tea.

Teoreetiliselt on seda võimalik veel vältida, milleks mina kui ALDE fraktsiooni kuraator kultuurikomitees ja direktiivi variraportöör rakendan koos oma kolleegidega kõik jõupingutused. Esiteks nõuab meie fraktsioon, keda toetab veel kolm poliitilist gruppi – Rohelised, Vasakpoolsed (GUE) ja

Konservatiivid (ECR) - 24 tunni jooksul pärast mandaadi anosnseerimist selle küsimuse hääletamisele panemist parlamendis. Teiseks toimus möödunud nädalal meie algatusel ümarlauanõupidamine huvitatud poolte osavõtul. Google, YouTube, Twitter, Facebook, Netflix räägivad kõik üksmeelselt sellest, et kultuurikomitees heakskiidetud direktiiv ei kõlba kuhugi. Kohati on see lihtsalt täidetamatu ja vastuolus juba kehtiva seadusandlusega. Kõigi huvitatud poolte esindajad lubasid teha jõupingutusi selleks, et selgitada võimalikult paljudele parlamendiliikmetele, millega on meil tegemist. Kolmandaks korraldame teisipäeval pressikonverentsi, kus loodame samuti külvata parlamendiliikmete peadesse kahtluseseemneid.

Aega on meil vähe, sest hääletamine peab toimuma juba neljapäeval. Sealjuures pooli Briti saadikuid, kes meie seisukohta toetavad, Strasbourgis ei ole: Suurbritannias on täies hoos valimiseelne kampaania. Seega on olemas tõsine võimalus, et juba viie päeva pärast seadustab Euroopa Parlament sotsiaalvõrgustikes riikliku tsensuuri.Võib-olla toob see kaasa proteste nagu mäletatavasti ACTA puhul. Ent seekord oleks võimalik seda vältida, kui liikmesriikide valitsused ja Euroopa Parlamendi liikmed õpiksid oma vigadest ning loodaksid vähem kõiketeadva Euroopa bürokraatia peale.