Mamõkin: seoses terrorismivastase võitlusega on Baltimaadel võimalus parandada suhteid idanaabriga

16/12/2015

Rubriigis „Külaline” kohtume Andrei Mamõkiniga, kes on Europarlamendi fraktsiooni „Sotsialistide ja demokraatide progressiivne allianss” liige, endine teleajakirjanik, Läti sotsiaaldemokraatliku partei Saskaņa (Koosmeel) liige.

 

Läti lavastaja Alvis Hermanis katkestas töö Hamburgi Thalia Theateris, protestides niiviisi Saksamaa avatuse vastu migrantidele ja põgenikele. Möödunud aasta kevadel keeldus Hermanis Ukraina sündmuste tõttu tööst Suure teatris ja jättis ära tema juhitud Riia Uue teatri ringreisi Omskisse ja Peterburi. Kuidas te kommenteerite oma kaasmaalase tegevust? Kas sellele oli mingit reaktsiooni Lätis?

Alvis Hermanis on andekas inimene. Võib-olla kõige andekam kõigist Läti nüüdisaegsetest teatrilavastajatest. Ma nägin tema lavastust „Šukšini jutustused” Moskva Rahvaste teatris, see oli šedööver! Harva, kui välismaalasel õnnestub nii peenetundeliselt ja täpselt mõista Šukšini proosat, süveneda nii põhjalikult vene hinge labürintidesse.

Seda üllatavam oli minu jaoks kuulda tema järjekordsest rassistlikust väljaastumisest põgenike suhtes. Kohutav, räpane, absoluutselt ebamehelik reaktsioon inimeste suhtes, kes põgenevad sõja ja nälja eest oma kodumaal (peamiselt Süüriast), lootes, et tsiviliseeritud ja tolerantne Euroopa aitab neil ja nende perekondadel pääseda ISIS-e kõrilõikajate käest. Olid ju alles 60 aastat tagasi Hermanise sugulased täpselt samasugused Läti põgenikud, kes püüdsid 1944. aastal, mil Punaarmee väeosad peale tungisid, pääseda Riiat maha jättes Lääne-Euroopa riikidesse. Kas tal on tõesti nii lühike mälu? Mida oleks Alvis Hermanis öelnud tollal, kui siis, 1940. aastate keskel, oleks sõna võtnud samasugune oraator ja hakanud needma Saksamaale, Rootsi, Austraaliasse ja USA-sse põgenevaid lätlasi?

See pole tema esimene väljaastumine sel teemal. Paar aastat tagasi pühkis ta täpselt samamoodi räpaseid jalgu Venemaa presidendi Putini isiksusel. Ma saan aru, et Putini filosoofia ei pruugi meeldida, tema teod võivad vastumeelsed olla, tema kõned vaieldavad näida. Inimesel on täielik õigus Putinit mitte armastada. Aga on vaja teda austada kui riigipead, kelle riigil on ühine piir ja ühine kultuuriajalugu sinu riigi ‒ Lätiga. See riik on sünnitanud vene kultuuri, kust austatud lavastaja nii sageli inspiratsiooni leiab ja mille poole sageli pöördub oma lavastustes. Lõppude lõpuks teenis Alvis Hermanis viimastel aastatel Venemaal hulga raha, tehes koostööd Vene teatritega.

Või vaatame veel varasemasse aega, 2012. aasta veebruaris kutsus Hermanis vaat et nende Läti Vabariigi vene päritolu kodanike lustreerimisele ja deporteerimisele, kes osalesid Lätis vene keelele teise riigikeele staatuse andmise referendumil. See referendum toimus täielikus vastavuses Läti põhiseadusega, paljud sellega seotud aktivistid aga, nagu ka suurem osa 280 tuhandest poolt hääletanud Läti kodanikest, on Läti Vabariigi sünnipärased kodanikud, kelle esivanemad on sajandeid elanud selle riigi territooriumil. Nad jagasid XX sajandil lätlastega ühesugust ajaloolist saatust: stalinlikud laagrid ja deporteerimised, sunnitud põgenemine läände ning võitlus demokraatliku ja õigusjärgse Läti eest 1980. aastate lõpus.

Lugedes niisugustest väljaastumistest, esitan endale alati küsimuse: kuidas saab midagi niisugust teha intelligentne, haritud inimene? Kuidas on kultuuritegelane, lugupeetud ajakirjaniku Voldemar Hermanise poeg, kogunud endasse niisugust vihkamist teisest rassist, teise emakeelega inimeste vastu? Kas me läheme tõesti tagasi 1930. aastate Saksamaa õhustikku, kus võidule sammusid natsionaalsotsialistlik partei ja selle liider Hitler? Minu isiklik retsept on lihtne: ma pean oma lapsi kasvatama solidaarsuse ja vendluse, internatsionalismi ja teistsuguste arvamuste austamise vaimus. Ma mõistan, et mu laste elu ei saa olema kerge. Nad kasvavad suureks, aga hermanised on ka siis alles.

Kas niisugune, ma ütleksin, et mitte üksikvaade migrantide ja põgenike probleemile võib muuta Euroopa suhtumist Lätisse ja teistesse Baltimaadesse?

Mitte üksnes ei või muuta, vaid ka muudab. Kas mäletate Euroopa liidu nõukogu sise- ja justiitsministrite läbi kukkunud kohtumist 14. septembril? Siis oli surve Lätile seoses Läti valitsuse ksenofoobse positsiooniga sedavõrd suur, et meie siseminister Rihards Kozlovskis, põgenes pealtnägijate sõnul Riiast Brüsselisse suunduva lennuki trapilt, ta ei sõitnud kokkusaamisele.

Euroopa komisjoni president Jean-Claude Juncker märkis oma iga-aastases ettekandes olukorrast Euroopa Liidus samuti piisavalt läbinähtavalt: te võite põgenikud vastu võtmata jätta, kuid sel juhul makske trahvi, mille protsent on seotud riigi SKP-ga. Läti jaoks oleks see trahv praegu pool miljonit eurot. Ja ka Saksamaa liidukantsler Angela Merkel teatas: pole võimalik saada sadu miljoneid eurosid Euroopa komisjoni ja Euroliidu fondide vahenditest, kuid seejuures mitte osaleda ühises migratsioonipoliitikas. Saksamaa on aga Euroopa liidu eelarve suurim doonor ja ühtlasi riik, mis on võtnud tänaseks vastu juba 960 tuhat põgenikku. Baltimaadele anti ühemõtteliselt mõista: „Kuss, kui ei kuuletu, siis süüa ei saa!”

Eesti eelistab „mitte märgata” Venemaa terrorismivastaseid operatsioone Süürias. Kuidas on lood Lätis? Kas Baltimaad ja Euroopa tervikuna peaksid olema aktiivsemal positsioonil Vene Föderatsiooni sellelaadse tegevuse suhtes?

Läti ametlik seisukoht ei erine Eesti omast. Kuid see on tupiktee. Minu veendumus on järgmine: praegu terrorismiohuga silmitsi seistes tekkis unikaalne võimalus kõigi ‒ nii Euroopa Liidu, USA kui Venemaa ‒ ühinemiseks. Baltimaadel tekkis terrorismivastase võitlusega seoses võimalus parandada suhteid idanaabriga. Vaadake, kes kõik on tegelikult juba ühinenud, et ISIS-ega võidelda. Venemaa, Iraan, kurdid, Hezbollah, selle koalitsiooni staap aga asub Bagdadis. Venemaa ja USA sõjaväelased leppisid kokku, et ei häiri üksteist õhus. On täiesti võimalik, et igaühel neist on oma motiivid, kuid mis tähtsust sel on, kui jutt on liialdamata Euroopa tsivilisatsiooni ja maailma tulevikust? Teljeriikidega võitlesid teise maailmasõja aastail samuti mitmed riigid, kohati lasua vastupidistel seisukohtadel olevad rühmitused, kuid see ei vähenda ju saavutatud võidu väärtust praeguseks, kas pole nii?

Mul oli leebelt öeldes küll ebameeldiv kuulata kolme Baltimaa presidendi avaldust selle kohta, et nad ei osale ISIS-e vastases koalitsioonis, kui selles osaleb Venemaa. Ma kuulasin nende pressikonverentsi otse-eetris ja mõtlesin: kas tõesti ka meie uus president Raimonds Vējonis kordab sõnasõnalt Dalia Grybauskaitė ja Toomas Hendrik Ilvese öeldut? Kuid meie president üksnes vaikis häbelikult. Seegi on hea: esimene samm kainenemise poole, ühel hetkel kogub Läti ehk julgust ja hakkab ellu viima sõltumatut välispoliitikat, mitte laulma Baltimaade ühises russofoobses kooris, nagu on olnud mitmeid aastaid.

Eurosaadikusse Yana Toomi suhtuvad Eesti võimuesindajad, massiteabevahendid ja eestlased mitmeti. Kuivõrd läheb teie tegevus Europarlamendis lahku Läti ametlikest seisukohtadest ja Läti elanike enamuse arvamusest rahvusvahelistes võtmeküsimustes? Kuidas te sellele reageerite?

Esiteks kinnitab minu tagasihoidlik elukogemus, et kui inimest ei armastata, siis on ta õigel teel. Nii kaua, kui ma ennast mäletan, pole mind töö juures kunagi armastatud. Ma töötasin valvurina tehases Alfa ‒ kolleegid ei armastanud mind, sest ma ei lasknud neil varastada. Me kolisime abikaasaga omaette korterisse ‒ majavalitsus vihkas mind, sest ma tabasin neid iga kuu alusetult suurendatud arveid esitamast. Ajakirjanikuna aga, näib, olin ma peaaegu kakskümmend aastat vastumeelt kõigile: nii lätlastele kui venelastele; nii võimule kui poliitilisele opositsioonile.

Teiseks, pole tarvis taga ajada enamuse poolehoidu ‒ niiviisi kaotad iseenda. Но On tarvis leida mõttekaaslasi, ja olgugi neid, kes on raskel hetkel valmis õla alla panema, vähe, nad on palju olulisemad ja ka tugevamad kui hurraa karjuv rahvamass.

Yana Toomiga tutvusime veidi rohkem kui kaks aastat tagasi, kui alustasime mõlemad saadikukohustuste täitmist Europarlamendis. Tutvusime justkui juhuslikult. Pöörasin europarlamendi koridoris ümber vene keeles öeldud lause peale: „Ja tuli välja Dovlatovi järgi: tahtis saatanale hinge maha müüa ja osutus, et kinkis!” (Yana rääkis kellegagi telefonis.). Vaatan: seisab seal kahemeetrine suurte prillidega punapea ja, nagu hiljem selgus, viie lapse ema! Vaat see inimene on meiega ühte meelt, mõtlesin. Nii oligi: Yana on ülikorralik, ilma igasuguse kaksikmoraalita, millest on nakatunud 99% poliitikutest.

Lisaks ühisele vene keelele (Europarlamendis on harva võimalik kellegagi emakeeles kõnelda) leidsime võrdlemisi kiiresti ka ühised poliitilised teemad nagu illegaalne tööhõive ilma sotsiaalsete tagatisteta, sõnavabadus ja ajakirjanike saatus (ma sain teada, et Yana oli oma eelmises, poliitikaeelses elus, minu ametikaaslane), diskrimineerimine tööturul keeleoskuse alusel, Euroopa Liidu suhted Venemaaga. Praegu püüame kubki omalt poolt saavutada konkreetseid, käegakatsutavaid tulemusi. Näiteks on Yana kahe Europarlamendi fundamentaalse dokumendi kaasettekandja, mis kõnelevad laste vaesusest ja deklareerimata tööst. Mina omalt poolt veensin kolleege sotsiaaldemokraatlikus rühmituses, et me peame välja töötama programmi „Laste initsiatiiv” analoogselt meie poolt juba välja töötatud EL programmiga „Noorte initsiatiiv”, mis puudutab noori inimesi vanuses kuni 29 aastat, kes ei õpi ega tööta. Siin tuleb märkida, et vaatamata ühistele seisukohtadele oleme Yanaga Europarlamendi eri rühmitustes. Tema esindab Euroopa liberaale, mina sotsialiste. Kuid antud juhul on see isegi hea, kuna tandemina töötades on meil võimalus saavutada korraga kahe rühmituse poliitiline toetus, see on aga peaaegu kolmandik kogu Europarlamendist.

Mis puudutab teie küsimuse esimest, välispoliitikaga seotud poolt, siis tööaasta välisasjade komisjonis muutis mu filosoofiks: kõik suuremad halba ennustavad kisakõrid, kes kõnelesid näiteks „Lukašenko verisest režiimist”, on nüüdseks sanktsioonide täieliku kaotamise poolt Valgevene suhtes. Olen veendunud, et nii läheb ka Venemaa suhtes ‒ igal juhul ei meenuta praegu enam keegi minu komisjonikaaslastest Krimmi, millest nad kõnelesid hääle kähisemiseni alles aasta tagasi.

Loetlege Baltimaade käitumise plusse ja miinuseid rahvusvahelisel areenil.

Baltimaad on poliitiliselt suurepärased täideviijad. Kohe, kui Leedu, Läti või Eesti välisministeerium saab Brüsselist või Washingtonist selge sõnumi, hakkavad nad komnoorte innukusega ellu viima poliitilises signaalis viidatut. Kerry kohtus Lavroviga ‒ Baltimaade välisministeeriumid saatsid kohe välja pressiteated selle kohta, kui oluline on saavutada dialoogi Moskvaga. See on minu arvates isegi pluss.

Miinuseks on strateegilise nägemuse puudumine. Siin mängivad oma rolli muidugi ka riikide suurus ja rahvusliku diplomaatia ajalugu. Baltimaad ei saa välispoliitiliselt mitte kunagi mängida maailmaorkestris niisugust partiid nagu USA, Hiina, Venemaa või Iraan.

Ma ei ole piisavalt kursis olukorraga Eesti välisministeeriumis, kuid Läti välisministeeriumis saab lähematel aastatel olema aina rohkem hallust ja kuuletumist poliitilise vektori tasandil ning aina vähem lennukust ja pikaajalise perspektiiviga tegevust. Selle peamine põhjus on asjaolu, et pärast Läti eesistumist Euroopa liidu nõukogus hakkasid meie välisministeeriumist lahkuma kõige võimekamad töötajad, Läti diplomaatia kullafond. Parimal juhul lähevad nad Euroopa komisjoni, halvemal juhul erasektorisse. Selliseid kaotusi kaadri osas ei ole kerge korvata ‒ diplomaadiks pole võimalikmsaada pärast kahenädalaste kursuste lõpetamist. Ka Läti välisministri Edgars Rinkēvičsi isiksus ilmselgelt ei soodusta välisministeeriumi töö kvaliteetsemaks muutumist. Kui inimese jaoks on olulisem teatada avalikult oma seksuaalsest orientatsioonist kui tutvustada ühiskonnale lähema kahekümne aasta strateegiat, siis siin, nagu te aru saate, on kommentaarid liigsed.

Intervjueeris Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik