Yana Toom Keskerakonna kongressil: olen Savisaarele tänulik mitte passi vaid võimaluse eest

30/11/2015

Erinevalt teistest auväärsetest kandidaatidest ei ole mul teile ette näidata pikki aastakümneid erakonnas. Ma astusin Keskerakonda märtsis 2009, nii et tänaseks on staaž kuus ja pool aastat. Sellegipoolest julgen täna seista siin teie ees ja pidada kõnet.

Mind tõi poliitikasse Edgar Savisaar ‒ nii otseses kui kaudses mõistes. Kaudses tähendab seda kurikuulsat teenete eest saadud kodakondsust, mille Andrus Ansip mulle majandusminister Savisaare ettepanekul andis ja millest Delfi kommentaatorid aeg-ajalt kutsuvad mind ilma jätma.

See idee on vist niivõrd nakkav, et mingi hetk heideti mulle isegi erakonnasiseses valimisdebatis ette, et toetan Savisaart, kuna olen talle võlgu, ilma temata poleks ma kodakondsust saanud. Tõsi küll, mine sa tea, kas ma selle keeleeksamiga ikka toime tuleksin...

Kui aga tõsiselt rääkida, siis on eriliste teenete eest saadud kodakondsus suur au, seega pole kohane rääkida sellest kui kellegi kingitusest. Mis aga tõele vastab ‒ kodakondsuse eest olen tänulik. Aga mitte Savisaarele, vaid Eesti riigile.

Savisaarele olen tänulik hoopis võimaluse eest, mille ta mulle andis, kui kutsus kellegi Toomi Tallinna abilinnapeaks. Eesti meedia kirjutas siis, et Savisaar lennutas poliitilisele orbiidile järjekordse uustulnuka, ja vedas kihla, kas sellest Toomist saab komeet või siiski omaette taevakeha. Noh, seni pole ära põlenud küll. Kui tunnen end kustumas, mõtlen Savisaare peale. Lisab särtsu. Kindel!

Nii et jah, olen Savisaarele tänulik, kuid mitte passi, vaid võimaluse eest. Täpselt samamoodi on ta lennutanud poliitilisele orbiidile ka teisi erakonnakaaslasi ‒ Maria Jufereva ja Olga Ivanova, Urmo Saareoja ja Tõnis Mölderi, Lauri Laasi ja Mihhail Korbi, Siret Kotka ja Priit Toobali, Jüri Ratase ja Kadri Simsoni.

Minu ema Margarita Tšernogorova, kes ‒ nii naljakas, kui see ka on ‒ pole küll nii staažikas erakonnaliige kui mõni igipõline kesknoor, kuid kes on olnud Tallinna linnavolikogu saadik selle moodustamise esimesest päevast tänaseni, on mulle lapsepõlvest saati sisendanud, et tänamatus on suurem patt kui mõnigi teine. Ja teate, ma usun. Päriselt ka. Nii et jah, selle koha pealt on austatud oponendil õigus ‒ olen Edgarile tänulik ega häbene seda. Häbeneda tuleks vastupidist.

Eelmises elus olin ajakirjanik. Niisiis jälgin tänavust valimiskampaaniat professionaalselt ‒ seda, kuidas luuakse meediafooni, kuidas jutu sisu asemel keskendutakse jalaproteesi filmimisele, kuidas poole päevaga vajub unarusse positiivne uudis Savisaarest ja nädalate viisi on portaalides üleval teda laimavad tekstid. Kõige selle taustal aga erakonnasisene kampaania, mis küll algas hooldusasutuse retoorikaga esimehe tervisest, kuid lõppes siira ülestunnistusega ETV eetris, et „Keskerakond väärib paremat kui Edgar Savisaar ja teda ümbritsevad inimesed”.

Teisisõnu, juhtus täpselt see, mis pidi juhtuma ühe korralikult läbi mõeldud ja ette planeeritud valimiskampaania käigus – esialgu erinevatest signaalidest sai tugev ühtne koor, mis loob huvitava pildi: ühel pool noor, edukas ja terve kandidaat ning grupp teda toetavaid entusiaste, teisel aga Savisaar, kes väidetavalt vajab kiiremas korras puhkust, ja erakonnakaaslased, keda üks staažikas erakonnaliige paar päeva tagasi iseloomustas nõnda – tsiteerin – „need pole tegijad, need on propagandistid”.

Tähelepanuväärne on aga see, et Savisaare vastases kooris laulavad nii Hans H. Luigele kuuluv Delfi, teadupärast Keskerakonna „fännidest” koosnev Postimehe toimetus, ERR ja teisedki meediaväljaanded, mille puhul pole vähimatki alust arvata, et nad toetavad Keskerakonda, keskerakondlikku maailmavaadet või poliitikat.

Nii et ütlen teile ausalt – see, kelle abil ja milliste võtetega kampaaniat tehti, on mulle pehmelt öeldes vastukarva. Mina ei usu, et eesmärk pühitseb abinõu. Erakonnasiseses võitluses veel kõige vähem.

Austatud delegaadid!

Meie ees on raske valik. Ja kõigile on selge, et sellest valikust sõltub erakonna tulevik. Ma olen kindel, et igaüks meist soovib erakonnale head.

Seega vaadakem, milline hääletustulemus tuleb erakonnale kasuks.

Ma pole kunagi saladuses hoidnud, et lasksin oma kandidatuuri üles seada Savisaare toetuseks, ja see toetus ei põhine pelgalt emotsioonidel, vaid puhtal loogikal. Meeles pidada tasub ka seda, et lähema nelja aasta jooksul on mul kindel Europarlamendi mandaat, seega pole alust isiklikest huvidest rääkida.

Ma olen erakonna juhatuse liige, kolme piirkonna kuraator, Europarlamendi saadik. Mul oli võimalus nii erakonnategevuses kui seda väljastpoolt jälgida. Ja ma olen kindel, et Keskerakonnale on Savisaart vaja.

Tema vastaste põhiargument on see, et ilma Edgarita me pääseme valitsusse.

Seoses sellega paar märkust. Te teate, et viimastel päevadel on avaldatud kaks uuringut – Saar Polli ja Turu-uuringute oma – ning mõlemast on selgelt näha, et Keskerakonna toetajad soovivad üksmeelselt Savisaare jätkamist. Näiteks Saar Polli uuringu tulemused tõestavad, et Keskerakonna valijate seas on Edgari toetajaid 81%.

Mida te arvate, mis juhtub reitinguga sellisel erakonnal, mis ei austa oma valijate soovi? Kas ta pöördub kasvule? Muidugi mitte. Reiting langeb, see on siililegi selge. Ja selles ei kahtle ei eksperdid, ei tavainimesed.

Kui see juhtub, siis ei tähendaks valitsusse pääsemine rohkemat kui paar-kolm ministriportfelli uutele erakonnaliidritele. See ongi kõik. Selle asemel, et viia ellu erakonna programm, viime ellu paari-kolme erakonnakaaslase ambitsioonid.

Ma olen kuulnud ka seda, et küll uus erakonna esimees enne järgmisi valimisi tõestada jõuab, et Keskerakond seisab edukalt valijate eest, pole siin hullu midagi, aega ju on.

Mina nii ei arva. On täiesti selge, et ilma Savisaareta ei saavuta me enamust Tallinnas ja põrume Ida-Virumaal. Sealsed häältemagnetid kaotavad toetust iga aastaga, selleks aga, et suruda nimekirja kas või üks uus nimi, on vaja nendega tõelist lahingut pidada – oma positsioonist et taheta loobuda. Ma tean, mida räägin – olen ise seda lahingut pidanud. Sealsed erakonnaliidrid kaitsevad sisuliselt Edgar Savisaarele vastandudes status quo’d ja seisavad vastu sellelesamale põlvkondade vahetusele, mida nad erakonnas tervikuna otsekui kaitsevad. Pealegi ei kajasta nende positsioon kohalike erakonnaliikmete maailmavaadet.

Samas on Tallinn ja Ida-Virumaa meie jaoks megatähtsad – just neid piirkondi kontrollime kohalikul tasandil, pealegi elab neis pea pool kogu Eesti elanikkonnast.

Parlamendivalimised on alles kolme ja poole aasta pärast, kuid matemaatika on matemaatika iga kell. Needsamad „propagandistid“, keda kirus üks erakonnakaaslane ETV eetris – ainult need, kes mahtusid sellele pildile, kuid tuleb meeles pidada ka seda, et tegelik Savisaare toetajaskond on mitmeid kordi suurem, niisiis ainult need inimesed pildilt –, tõid viimastel Riigikogu valimistel erakonnale 73 000 häält. 14 mandaati 27-st. Jah, kuninga teeb õukond. Ja Savisaarel on see kahtlemata olemas.

Teistel esimehekandidaatidel on märksa tagasihoidlikumad nii valimistulemused kui kogemus, karismaatilisusest ja visioonist rääkimata. Seega pole valimiste perspektiiv teab mis roosiline ja on üpris tõenäoline, et pärast järgmisi valimisi seisame oma kümne mandaadiga koalitsioonijärjekorras IRL-i järel.

Ma palun minust õigesti aru saada – Keskerakonnal on kaalu vaid juhul, kui oleme võimas sotsiaalselt orienteeritud erakond, mis ühendab kõiki Eestimaa inimesi. Kui me muutume kahe-kolme või isegi kümne perifeerse poliitiku erakonnaks, süüakse meid varem või hiljem ära.

Pool aastat ilma Edgarita. Jah, erakond oli ühtne. Me pidasime vastu. Aga lubage mul kahelda, et see on ainuüksi erakonna aseesimeeste teene. Erakond on suurem ja see on meie kõigi erakond. Ja ka teene on kõigi oma.

Samas lasksime selle poole aasta jooksul käest võimaluse sõnastada olulised seisukohad teemadel, mida ühiskond ootas. Pool aastat ilma Edgarita osutusid viljatuks. Nüüd räägitakse sellest, et kui saadame Savisaare pensionile, siis teeme seda ja toda. Aga te ju äsja olite erakonna eesotsas. Miks siis ei teinud? Oli ju nii aeg kui võimalus.

Kolmandaks, rahvusvaheline olukord on väga pingeline. Selle taustal näeb tänane Eesti valitsus välja kui lasteaiarühm. Meid ei võeta tõsiselt mitte kuskil. Ma tean, mida räägin – ma kuulen Brüsseli kuluaarides, millise mulje jätavad meie ministrid. Me näeme rumalad välja. Miks?

See on nn põlvkondade vahetuse otsene tulemus. Meie lapsik peaminister ja tema alluvad lihtsalt ei vea välja. Oht, et kriisi ajal ei ole Eestis tõsiselt võetavat kogemusega poliitikut, kes on võimeline reageerima väljakutsetele, kandma vastutust ja vältima rumalusi, on enam kui tõenäoline.

Savisaar on juba tõestanud, et ta on just selline tõsiselt võetav poliitik. Väga raskel ajaloolisel hetkel saavutas ta selle, et Eesti iseseisvus verd valamata.

Ta suutis luua Eesti suurima erakonna. Olukorras, kus peavoolumeedia meid sõna otseses mõttes mõnitab, suutis ta saavutada ja hoida ainuvõimu Tallinnas ja Ida-Virumaal.

Esirea poliitikutest on ta ainus, kellel on strateegiline arusaam sellest, kuidas viia Eesti majandus tupikust välja – teised vaid kordavad tema leiutatud loosungeid.

Ja öelgem ausalt – mitte-eestlaste kaasamine poliitilisse ellu on ainuõige integratsiooniline tegevus. Tõsiasi, et sellega tegeleb just meie erakond, on jällegi Savisaare teene. Lisaks kõigele on ta võimeline kaitsma Eesti huve suhtluses ettearvamatu idanaabriga.

Jah ‒ me oleme kaua olnud opositsioonis. Demokraatlikus riigis on see normaalne. Ja me tõuseme tingimata võimule, kuid teeme seda nagu võitjad – erakond ei vaja võimu vastutasuks oma valijate reetmise eest.

See, mida ei tohi esimeest valides arvesse võtta, on teiste erakondade valijate huvid. Sotsioloogilised uuringud näitasid selgelt – Keskerakonna esimehe vahetust soovivad Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide toetajad.

Mul on väga raske siin teie ees esineda. Meie kõik, selle kongressi delegaadid, peame langetama õige otsuse. Ärgem tehkem vigu, mõelgem tagajärgedele.

Ma olen nüüd täiesti kindel – meil ei ole täna paremat alternatiivi kui Edgar Savisaar. Seega ma taandan oma kandidatuuri ja kutsun teid üles toetama meie esimeest.

 

Yana Toomi kõne Delfis