Petitsioon Euroopa parlamendile
Meie, Eestis asuva Narva linna taksojuhid, oleme häiritud rangetest keelenõuetest, mida esitatakse meie elukutse esindajatele tööle asumisel. Valitsuse vastav määrus 20. juunist 2011 nõuab kõigilt taksojuhtidelt tööleasumise tingimusena eesti keele valdamist vähemalt B1 tasemel. Me oleme veendunud, et see tingimus on ebaproportsionaalselt range, see tõlgendab vääralt Eesti ja Euroopa seadusandlust, seepärast palume Teid mõjutada selle praktika kehtimist ja ja nõuda Eesti Vabariigi valitsuselt vastava seadusakti muutmist.
***
Eesti võimuorganid viivad läbi ranget keelepoliitikat, kehtestades nõudmisi riigikeele valdamise taseme osas nii riiklikus kui erasektoris. Keelenõuete kasutamine erasektoris on vastavalt Keeleseaduse §2 (2) kutsutud teenima avalikku huvi: „Eraõiguslike juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute keelekasutust reguleeritakse, kui see on õigustatud põhiõiguste kaitseks või avalikes huvides. Avalikud huvid käesoleva seaduse tähenduses on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse ja tööohutus. Eesti keele kasutamise ja keeleoskuse nõue peab olema põhjendatud ning proportsionaalne taotletava eesmärgiga ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust.“
Kuna avaliku huvi mõiste sisaldab peale muu ühiskonna turvalisust ja tarbijakaitset, siis oleme seisukohal, et kehtivad keelenõuded on ebaproportsionaalsed ega ole õigustatud ning niiviisi ei teeni avalikku huvi. Lisaks oleme veendunud, et need nõuded takistavad tööjõu vaba liikumist Euroopa Liidus
Esiteks, Eesti Keeleseadus ei arvesta piirkondlikku eripära. Näiteks Narvas elavad peamiselt inimesed, kelle emakeel on vene keel. Vastavalt viimasele rahvaloendusele 2011. aastal on 96% Narva elanikkonna emakeeleks vene keel. Tuleb märkida, et märkimisväärne osa kohalikust elanikkonnast ei räägi eesti keelt üldse või oskab seda väga vähe. Inimesed, kelle emakeel on eesti keel, moodustavad väga väikese osa linna elanikkonnast (ainult 2%). Ei ole teada, et Narva elanikud oleksid kaevanud Keeleinspektsiooni. Teiste sõnadega, nõue vallata eesti keelt B1 tasemel on piirkondlikus kontekstis pigem rahvusliku keelepoliitika küsimus, mitte ühiskonna turvalisuse ega tarbija kaitsmiseks mõeldud. On võimalik, et riiklik poliitika riigikeele kasutamise valdkonna laiendamise mõttes on õigustatud, kuid ei peaks siiski diskrimineerima ega sätestama ebaproportsionaalseid nõudmisi.
Teiseks peavad kogu Eesti taksojuhid tegema eesti keele eksami B1 tasemel. Tase B1, nagu on öeldus Keeleseaduse lisas 1, näeb ette, et isik „mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool ja vaba aeg“, „oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal“ ja „oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada ja selgitada oma seisukohti ja plaane“. Niisiis sobib B1 tase pigem eravestluste ja diskussioonide pidamiseks, mitte selliseks tööks nagu taksojuhil, kus piisab baasilisest keeleteadmisest nagu tase A1, et mõista, kuhu klient soovib sõita, ja selgitada, kui palju teenus maksab. See kehtib ühtviisi nii Narvas kui ka igas teises Eesti piirkonnas, sõltumata suurema osa elanikkonna keelealastest eelistustest. Selle eest on Eestit kritiseerinud ka Euroopa nõukogu organid.
Kolmandaks võivad töötajad teistest EL liikmesriikidest põrkuda takistustega Eestis taksojuhina tööle hakkamisel. Näiteks võivad paljusid EL liikmesriikide (näiteks Läti ja Leedu) vene keelt kõnelevaid kodanikke keelebarjääri puudumise tõttu ligi tõmmata niisugused linnad nagu Narva. Vastavalt Euroopa Liidu määruse nr 492/2011 artiklile 3(1) tööjõu vabast liikumisest on EL-is lubatud sätestada tingimusi, „mis esitatakse täidetava töökoha laadi tõttu“.
Kuid need nõuded ei või mingil juhul olla püstitatud eesmärgi suhtes ebaproportsionaalsed ega diskrimineerida teiste Euroliidu liikmesriikide kodanikke. Kõrgendatud keelenõuded Eesti taksojuhtidele (nagu ka mõnede muude elukutsete esindajatele) võivad takistada tööjõu vaba liikumist, mis on üks Euroopa Liidu olulisematest vabadustest.