Ma mõistan Kadri soovi olla erakonna esimees, kuid minu kandidaat eeloleval kongressil on selgelt Edgar Savisaar, keda ma kutsun üles toetama ka teisi keskerakondlasi. Ja seda mitmel põhjusel.
Savisaar, erinevalt Simsonist, suudab kõnetada nii eesti- kui venekeelset valijat. Kusjuures valija emakeeles. Vene valijale ei ütle Kadri nimi suurt midagi, tema ise aga – veelgi vähem. Samas just tänu Edgar Savisaarele sai meie erakonnast tõhusaim integratsiooniprojekt - ta on ära teeninud mõlema rahvusgrupi usalduse. Kadril on see pikk tee alles ees.
Edgar Savisaare näol on tegemist inimesega, kelle puhul erakonna valik on 100% kokku langenud valija tahtega - Keskerakonna esimees on läbi aegade püstitanud rekordeid nii kohalikel kui Riigikogu valimistel. Paraku ei saa seda öelda paljude teiste kohta, kes kongressil nautisid erakonnakaaslaste toetust ning põrusid valimistel. Erakonnasisesed “diilid” võivad tagada edu erakonna sees, kuid valija nendest ei hooli ja langetab oma valiku vaatamata sellele, mitu kongressil osalejat suudeti ära rääkida. Usun, et esimehe positsiooni silmas pidades me vajame üle-eestilist, mitte paikset valija mandaati.
Jutud Edgari tervisehädadest on tublisti liialdatud – erakond ei ole hooldekodu, kus tuleks vägisi kanda hoolt kellegi tervise eest ka siis, kui seda ei paluta. Savisaarest ei saa enam tantsulõvi, see on fakt. Kuid neli tundi tema tööd endiselt võrdub mõne teise poliitiku töise ööpäevaga. Nii inimese kui poliitikuna olen ma alati saanud temalt inspiratsiooni ja tuge, ning viimased kohtumised olid sama sisukad ja huvitavad kui aasta, kaks või viis tagasi. Sellise laia haardega poliitikut pole Kadrist paraku veel saanud.
Ja lõpetuseks – ma siiralt usun, et 25 000 valijat, kellelt ma olen saanud oma mandaadi, kiidavad mu valiku heaks. Toetan Savisaart!