Mida tegin elus õigesti? Sünnitasin lapsed!

27/12/2014

„Vanaema ma veel ei ole. Pigem mõtlen, et sünnitaksin ise veel ühe lapse. Kui see peaks juhtuma, oleks väga tore!” ütleb 48-aastane viie lapse ema Yana Toom.

Strasbourgi parlamendihoone labürintkoridorides hakkab silma pikka kasvu naisterahvas. See on Eestist rohkem kui 25 000 häälega Euroopa Parlamenti valitud Yana Toom. Nagu oleks 186-sentimeetrisest pikkusest veel vähe, kõrgub ta silma järgi nii 10 sentimeetriste kontsadega kingadel. Nojah, 196 cm pikkune naisterahvas jääb paratamatult silma ja assistendid ei pea vaeva nägema, kui on vaja mind maja peal üles leida, muigab Toom, kui tema kabinetis istet võtame. Ja meeskolleegid ei ülbitse – kuidas sa ütled halvasti naisele, kes näeb su pealage… Sama otsekoheses vormis Yana Toom aastalõpu- mõtisklust ka jätkab.

Väga hõivatud ema

Venelastel on aasta lõpus suur eelis: on põhjust kolm korda pidutseda – eesti jõulud, vene jõulud ja uusaasta. Mina üritan pühade ajal „anda lastele ema”: askeldan kodus, sest europarlamendis on kaks nädalat puhkust.

Mul on viis last: Kornei (25), Varvara (24), Fjodor (21), Artur (21) ja Artemi (8). Üks tütar, neli poega, kes sõid nagu hobused, kui teismelised olid! Tollal mõtlesin, et võiks olla mingi kunstlik vorst, mis tekiks külmkappi iseenesest. Kadestasin poes naisi, kes ostsid oma lapsele ühe glasuurkohukese. Mina ostsin alati kaksteist. Praegu on muidugi palju kergem, sest pojad on suureks saanud ja paraku kodust läinud.

Vanaema ma veel ei ole. Pigem mõtlen, et sünnitaksin ise veel ühe lapse. On kuidagi kindlam. Pealegi pole elus paremat aega kui lapseootus ja beebiga kodus olemine. Vanemate lastega sain seda nautida. Kuid siis, kui vanim poeg Kornei sai seitsmeaastaseks, sai temast lastehoidja. Kui lahutasin oma esimese abielu ja tulin Tallinna tagasi, käis Kornei esimeses klassis. Ta viis hommikul õe Varvara lasteaeda ja õhtul tõi sealt koju, tegi talle siis söögi, pani ta magama ja läks tänavale telefoniputkasse, helistas mulle tööle ja ütles: ema, kõik on korras, Varvara magab, lähen ka nüüd magama. Tänapäevane sotsiaaltöötaja oleks sellest kuuldes tagajalgadel, aga tollal polnud teist võimalust. Mul on terve elu olnud väga palju tööd. Ja vahest mind tõesti ei olnud laste jaoks olemas. Mäletan, ostsin Korneile talvesaapad, tulin koju, poeg juba magas ja proovisin magavale lapsele saapaid jalga – need olid kaks numbrit liiga väikesed. Isegi seda ma ei teadnud, kui suur on mu lapse jalg! Läksin kööki ja nutsin kaua. Aga Kornei mõistab mind ja on mulle kõik andestanud. Praegu ei ole mul lähedasemat inimest kui tema, meil on väga hea klapp.

Jah, ega mul praegu lapse jaoks palju aega poleks, aga õnneks on nüüd raha, et vajadusel palgata hoidja. Ema ja lapsehoidja pole sünonüümid. Kui palju töötav ema on kodus, oleks väga tore, kui tal oleks võimalus keskenduda lastega suhtlemisele ja nende probleemidele. Kui aga ema on sunnitud seisma terve päeva seljaga laste poole, pesema, triikima ja küürima, on see kurb. Seega, kui saad endale võimaldada koduabilist, on see väga tore.

Iseseisvaks kasvanud lapsed

Minu lapsed on kahe eri mehega kahest abielust. Aleksei Toom on mu teine mees, tema on praegu Artemiga, kes käib Tallinnas koolis. See pole valik lapse ja töö vahel, üritan elada kooskõlas iseendaga ja tahan praegu olla Euroopas. Suhtumises – kuidas laps ilma minuta hakkama saab – kõlab paljuski vanema egoism. Kuidas kasvatame poistest mehed, kui ei võimalda neile iseseisvust, küsin mina.

Vanem poeg Kornei õppis tehnikaülikoolis ärijuhtimist ja on juba seitse aastat oma leivas. Varvara õpib Moskva lingvistikaülikoolis rakenduslingvistikat. Oma diplomitöös uurib ta kultuuridevahelist kommunikatsiooni Eesti poliitikas. Vaene tütarlaps luges läbi pooleteise aasta riigikogu stenogrammid: kas venelased ikka oskavad eesti keelt ja millised on nende raskused? Varvaral on Vene kodakondsus, kuna mu vanemate laste isa oli rahvuselt venelane. Samas õppis mu tütar eestikeelses koolis ja eesti keel on tal puhtalt suus. Ometi pidi ta Eesti kodakondsuse saamiseks eksami sooritama. Eestisse ta ei tule ega jää ka Venemaale. Tema läheb maailma.

Artur on alustav ärimees. Ta õppis mereakadeemias, aga sai siis aru, et see pole tema ala, läks sõjaväkke, sai parameediku kutse ja töötas pikalt EMO-s. Hakkas sealt kõrvalt äriga tegelema ja üritab sellest nüüd ka elada. Ta on Jaapani multikategelaste, mangafiguuride maaletooja ja müüja, tal on kaubamajas oma väike pood. Tegin kunagi vea ja hävitasin vanemas pojas Korneis ärisoone. Ta „ostis” kahe kastani eest klassivennalt vinge pastaka ja mina ütlesin, et mine vii see kohe tagasi, sest nii pole aus. Tean täpselt, et tapsin sel hetkel oma pojas ärimehe. Aga Arturis on see elus.

Fjodor on punkar, kes abiellus hiljuti ja elab koos abikaasaga endises Polümeeri tehases olevas punkarite ja kunstnike kommuunis. Fjodor õpib Tallinna ülikoolis vene filoloogiat, tema diplomitöö teema on „Lev Tolstoi ja anarhism”. Ta on väga hea toimetaja, kes teeb vahel vabakutselisena portaalidesse uudiseid, saab selle eest natuke raha ja elab sellest. Tema käib kõige rohkem minu jälgedes, aga Eestis ei näe ma võimalust vene meedias karjääri teha, sest see on siin nii kokku kuivanud. Kuna mul on komme käia presidendi vastuvõtul eri poegadega, siis ütlesin Fjodorile, et pangu end valmis, veebruaris on tema kord. Fjodor vastas, et inimesed minestavad, kui teda näevad. Tõesti, tal on kogu punkari atribuutika nagu kord ja kohus. Huvitav on vaadata, kuidas ta läbib lennujaama turvakontrolli, võttes metalli ninast, kõrvast ja küljest, aga värav ikka piiksub...

Nelja aastaga tipp-poliitikasse

Läksin kaheksa aastat tagasi Vesti Nedeli peatoimetaja kohalt lapsepuhkusele. Siis müüdi leht Den za Dnjomi omanikule ja kuna kahe lehe peale oli vaja üht peatoimetajat ning rase Toom ei olnud parim kandidaat, siis mind koondati. Aga elus on ikka nii, et kui üks uks sulgub, avaneb tingimata teine. Tuleb ainult silmad lahti hoida. Läksin tõlgina tööle Tallinna linnavalitsuse avalike suhete teenistusse, Raepressi, aga seal hakkas mul ruttu igav – ma ei suuda tõlkida kellegi teise tehtud uudiseid, sest teen neid ise paremini! Siis mõtlesingi välja ajalehe Stolitsa projekti, mis meeldis kõigile. Miks Savisaar mind neli aastat tagasi abilinnapeaks kutsus? Ilmselt sai ta aru, et oskan tööd teha ja viin oma ideed lõpuni. Jah, teil on õigus, tagasihoidlik ma tõesti ei ole.

Mida olen elus teinud õigesti? Seda, et sünnitasin oma lapsed. Sest kui sul on valida, kas laps või karjäär, siis pole küsimustki – kindlasti laps!

Olen poliitikuna sihikindel olnud. Mul on teemad, millega siiralt tegelen, ja tean, kuhu tahan välja jõuda. Mulle meeldib väga inimestega suhelda. Olin riigikogus see, kes võttis inimesi vastu, kogu aeg oli pikk järjekord. Kui oled riigikogus opositsioonis, pole sul võimalust kedagi aidata. Üritasin lihtsalt nõu anda, helistasin, kuhu vaja, püüdsin muredega tegeleda. Riigikogu või europarlamendi liikmena on väga lihtne tegelikust elust võõranduda. Kui mind valiti riigikokku, ütles Savisaar: ole nüüd ettevaatlik, sest märkad peagi, kuidas muutub su sõprade ring, hakkad hoopis teistsuguste inimestega suhtlema, paremini riides käima, hea autoga sõitma. Ja siis ühel hetkel pole sa enam see poliitik, keda valiti! Paari kuu pärast sain aru, et tal oli õigus. Hea elu kiusatus on meis kõigis olemas – tabasin murdumishetke ja ei lasknud sel teadlikult juhtuda.

Mu auto on neli aastat vana Nissan Qashqai, ei mingit luksust. Mu perel on Viimsis maja, mis on soetatud pangalaenuga – 2032. aastani. Olen tavaline inimene, kel ei ole sääste, vaid suur pere, vanad vanemad ja miljon kohustust. Riideid ostan ainult allahindlustelt. Ma ei näe põhjust maksta topelthinda. Kõige kallim ese mu garderoobis on hiljuti ostetud valge mantel, mis maksis 367 eurot, ja selle ost oli puhas emotsioon. Ta meeldib mulle nii väga! Kingade puhul on 100 eurot ikka väga palju. Need kingad, mis mul praegu jalas on, maksavad 67 eurot – Gabori firma, väga korralikud! Jällegi allahindlus!

Mu ellu mahub kogu naiselik hoolitsus. Küünetehnik helistab vahel ise: Yana, nägin sind telekas, on aeg tulla küünehooldusse. Siis kohe jooksen. Õnneks tuli tagasi tööle mu lemmikjuuksur, kel oli 15-aastane tööpaus. Isegi Heimar Lenk ütles hiljuti, et olen nüüd ilus, varem justkui polnud. Tean, see kõik on juuksuri töö.

Kurjad kirjad

Iga kord, kui kuulen küsimust, miks jätsin ülikooli pooleli (Yana Toom õppis Tartu riiklikus ülikoolis vene keelt ja kirjandust – I. V.), kihvatab sees: no miks ma ometi seda ei lõpetanud? Muidugi olen seda kahetsenud! Läksin ülikooli ajal kolm korda järjest lapsehoolduspuhkusele ja sõitsime siis perega Venemaale elama. Eraäris ei küsi õnneks keegi, mis haridus sul on, vaid vaadatakse, kuidas tööd teed. Olin kõva peatoimetaja, meil oli hea ajaleht ja suur tiraaž. Kui tulin linnavalitsusse tööle, oli juba raskem – vahel vaadatakse pabereid rohkem kui inimest ennast. Aga mida ootab valija? Kas seda, et esindan edukalt tema huve või lähen ülikooli õppima? Ikka seda esimest. Nii et see ei ole minu Achilleuse kand, mu nõrk koht asub hoopis mujal.

Isiklikus elus on see mu lapsed. Kui nendega on midagi halvasti, on ka minul halb. Aga poliitikas? Poliitikas on raske olla venelane. Mitte et sind kogu aeg taga kiusataks, aga Eesti ühiskond võtab hästi vastu neid vene poliitikuid, kes venelasi tegelikult ei esinda. Ja väga vastik on saada tobedat kirja: ma tean, kus sa elad, värdjas! See on väga valus, sest seal elab ka minu väike laps. Sain sellise sisuga kirju kümnete kaupa siis, kui olin nii aus – või rumal? – ja ütlesin, et eesti keel on väljasurev keel. Minu meelest ei ole õiglane, et mitte-eestlastel ei ole lubatud öelda asju, millest eestlased omavahel räägivad. Aastaid on samal teemal rääkinud Rein Taagepera, Andrei Hvostov ja Jaan Kaplinski, kes isegi ei kirjuta enam eesti keeles. Aga kui samal teemal räägin mina, on see russki šovinizm. Õnneks saab eesti pool minus sellest reaktsioonist aru. Kui loodi keeleamet, pidi ta arendama eesti keelt. Nüüd on saanud sellest keeleinspektsioon, kus keele arendamisega ei tegele keegi. Eesti keele instituuti juhib Urmas Sutrop, kes on hariduselt bioloog! Eestlased, võtke kätte ja tehke midagi oma keele heaks!

Sööma pärast südaööd

Meie peres tuleb ded moroz vana-aastaõhtul. Vahel ei tule ka, siis paneb pakid kuuse alla. Minu jaoks võiks seal leiduda mõni spaapakett või ilusalongi kinkekaart. Või näiteks pudel lõhnaõli – Chanel nr 5, mis sai mul just otsa. Toas on meil kunstkuusk, sest peale selle, et mu poeg Fjodor on punkar, on ta ka vegan. Ja kui paneksin ehtsa jõulupuu, ei tuleks ta uueks aastaks koju. Seekord läheb Kornei Poola oma tüdruku pere juurde. Kõik teised peaksid olema kodus. Mulle meeldib väga süüa teha, see on minu kirg.

Kaks aastat tagasi kaalusin 104 kilo. See oli õudne. Võtsin ennast käsile ja sain nelja kuuga prantsuse dietoloogi Pierre Dukani dieediga 30 kilost lahti. Söön praegugi igal hommikul kolm lusikatäit kaerakliisid. Prrr... kuidas ma seda vihkan! Nüüd tunnen end hästi, jaksan sõita jalgrattaga 30–40 kilomeetrit päevas.

Meie vana-aastaõhtu laual on ehk paar salatit ja küpsetan tordi. Mu tütar ei söö liha, Fjodor on vegan, Artemi armastab kahte-kolme kindlat rooga ja kes siis ikka öösel nii väga sööb! Vene kombe kohaselt hakatakse sööma pärast keskööd, umbes veerand üks. Enne seda käime linna peal jalutamas, istume niisama ja mängime kõik koos lauamänge. 

Mis Yana Toomile eurosaadiku elu juures kõige rohkem meeldib?

  1. Brüsseli ja Strasbourgi tänavapilt: erinevad rassid, erinevad keeled ja nahavärvid.
  2. Euroopa Liidu sulatuspott on siin väga tunda ja see on väga lahe.
  3. Europarlamendis räägivad kõik inglise keelt, mis ei ole enamiku emakeel. Kui keeleoskus on piiratud, siis räägitakse ainult asjast. Intriige punuda piiratud sõnavaraga ei saa.
  4. Palju avatum ja targem seltskond. Kui on debatt, siis on debatt. Üksteist kuulatakse ja austatakse.

 

Retseptid vana-aastaõhtuks

Kaelakarbonaad

Võta tükk veise kaelakarbonaadi, lõika see kuubikuteks ja prae oliiviõliga pannil, haki juurde sibul ja porgandid ning vala peale Saku porterit. Hauta pliidil umbes poolteist tundi. Juurde paku juurvilju või salatit. Viib keele alla!

Flaami karbonaad

Kõik täpselt sama, mis eelmises retseptis, ent porgand jäta välja. Prae liha võis, võta paks leivakäär, määri sellele pool sentimeetrit magusat sinepit ja paiguta pannile lihatükkide keskele. Vala kõigele peale heledat õlut ja hauta poolteist tundi – tulemus on imehea!