Iga päev sureb ELis vähemalt kaks naist pere ja sõprade vägivalla tõttu. Eestis on iga teine üle 15-aastane naine kogenud seksuaalset, füüsilist või psühholoogilist vägivalda. Kõige sagedamini kodus.
See on kohutav statistika, millest muuhulgas räägiti esmaspäeval, 27. novembril Tallinnas konverentsil „Lõpetame soolise vägivalla“. Osalejad tõdesid: olukord sellise vägivalla osas läheb Eestis hullemaks – ja riigil on siin oluline roll.
Konverentsi vaieldamatu täht oli sotsioloog Iris Pettai, Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja, kes on naistevastase vägivalla teemat uurinud juba 23 aastat.
Kui sinu kodu muutub põrguks
Pettai alustas faktidest, mis, nagu me teame, on kangekaelsed asjad:
- naistevastane vägivald ja perevägivald on olnud ja on meie riigis üks levinumaid ja ohtlikumaid kuritegusid;
- 2022. aastal registreeriti 3244 kuritegelikku perevägivalla juhtumit – see on üle poole kõigist niisuguse vägivalla juhtumitest;
- peaaegu iga teine üle 15-aastane Eesti elanik – 48% naistest ja 42% meestest – on vähemalt korra kogenud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda;
- mis veel hullem, vägivald muutub üha populaarsemaks – 2015. aasta uuringu järgi olid seda kogenud 42% naistest ja 40% meestest;
- seda tüüpi kuriteo majanduslik kahju on 116,5 miljonit eurot aastas, arvestamata kõike seda, mida vägivallast murtud inimesed oleksid võinud teha, kuid enam ei teinud;
- kõige sagedamini puutuvad naised kokku vägivallaga kodus – see on 63% füüsilise vägivalla, 30% seksuaalse ja 39% vaimse vägivalla juhtudest –, samas kui mehed puutuvad vägivallaga kokku rohkem avalikes kohtades (tänav, klubi jne)
Et Eestis pole asjad mitte halvasti, vaid väga halvasti, kinnitab ELi Põhiõiguste Ameti 2019. aasta uuring: meie riik oli siis esikohal nii füüsilise vägivalla, vägivallast põhjustatud depressiooni kui ka juhtumite poolest, kus vägivaldne oli sugulane või perekonnaliige. Järgnenud pandeemia tegi olukorra ainult hullemaks.
Mis on juba tehtud – ja mida Eesti ei taha teha
Kuidas Eesti selle kohutava nähtusega võitleb? Iris Pettai sõnul on tehtud omajagu: riigil on 15 aastat olnud vägivalla ennetamise strateegia, muutunud on nii avalikkuse kui ka ekspertide suhtumine sellesse nähtusse, politsei kuulutas 2004. aastal perevägivallavastase võitluse prioriteediks, Tartus avati 2002. aastal esimene naiste varjupaik, meil on vastavad teenused, usaldustelefonid ja nii edasi. Lõpuks kirjutas Eesti 2014. aastal alla ja 2017. aastal ratifitseeris Istanbuli konventsiooni, mis on kõige olulisem rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise dokument. Seegi on saavutus – näiteks Läti ja Leedu ei jõudnudki konventsiooni ratifitseerimiseni.
Aga sellega head uudised lõppevad. Vaatamata kõigele pole Istanbuli konventsioon Eestis kaugeltki täies mahus ellu viidud ning paljude ekspertide hinnangul puudub selleks poliitiline tahe. Eraldi seadustikku, mis nende kuritegude eripärasid arvesse võtaks, ei ole. Suureks probleemiks on eelarvamused ja stereotüübid, mis viivad sageli ohvrite süüdistamiseni, et ta „provotseeris“ vägivalla. Meil ei ole kõikehõlmavaid ohvriabipakette, mis võimaldaksid vägivaldsetest kodudest pääseda, mistõttu ohvrid on liiga sageli sunnitud jätkama vägivallatsejatega elamispinna jagamist. Tihti jääb kuritegu karistamata, kohtusse jõuab vaid iga neljas juhtum ning vaid 4–5% kurjategijatest saadetakse vangi. Pole üllatav, et iga viies juhtum on korduv vägivald.
Lõpuks säästab riik avalikult raha kurjategijate karistamise pealt, eelistades kurjategija ja ohvri „lepitamist“. Tegelikult jäetakse ohver seejuures kaitsest ilma ja saadetakse tagasi põrgusse, kust ta üritab välja rabeleda. Istanbuli konventsioon on niisuguse lähenemisviisi vastu, kuid selgub, et see ei tähenda meile midagi.
Kui naine ei öelnud ei
Iris Pettai kutsub mitte püüdma iga hinna eest säilitada perekondi, sealjuures isegi kõige kohutavama hinnaga, loobuma väärast lepitamispraktikast, töötama välja asjakohase õigusraamistiku – ning keskenduma ohvritele võimaluse andmisele uut elu alustada.
Kõik konverentsil osalejad, alates Europarlamendi saadikutest ja European Women's Lobby juhist ning lõpetades ministeeriumide ja ametkondade esindajate ning Viimsi naiste tugikeskuse töötajatega rääkisid ühel või teisel viisil sellest, millised on tagajärjed, mille toovad kaasa riigi vastumeelsus Istanbuli konventsiooni täies mahus täita ja tema suhtumine vägivallaohvritesse.
Europarlamendi saadik Karen Melchior rõhutas videosõnumis: on lubamatu eeldada, nagu tehakse ka Eestis, et kui naine ei öelnud ei ega osutanud vastupanu, kui ta magas või oli teadvuseta, siis oli seks vastastikusel kokkuleppel. Yana Toom ütles, et paljud naised kardavad endiselt vägivallast rääkida – hirm, süü- ja häbitunne sunnivad naisi endiselt vaikima, mistõttu vägistajad tunnevad end karistamatult.
Endine justiitsminister Andres Anvelt, kelle allkiri Istanbuli konventsioonil esindab Eestit, ütles, et tunneb, nagu oleks aeg tagasi pöördunud.
„Kord on käest ära, asi ei ole niimoodi arenenud, nagu ma 15 aastat tagasi ära minnes lootsin. Kusjuures ühte ohumärki ma nägin juba 2017. aastal, kui toimus Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine. Sõnumid, mis läksid meediasse tol ajal sellega otsesemalt seotud poliitikutelt, olid ikkagi kahjuks sellised, et vaadake, meil on juba kõik hästi… Toimus tagasilöök, mugandumine… Meie omal ajal rõhutasime: lepitusmenetlus siia ei kõlba! Nüüd on see aga muutunud prioriteediks. Samuti ma näen kahjuks riigiprokuratuuris hoiakut, millega kaasneb soov perevägivalla teema ukse taha lükata. Tähelepanu sellele teemale pole enam samasugune, kui oli mõned aastad tagasi.“
Kuna Eesti pole ELis ainuke riik, kellel on Istanbuli konventsiooniga probleeme, otsustas Brüssel selle asendada niisuguseid õiguslünki kõrvaldava direktiiviga. Ja Euroopa Parlament viis selle direktiivi teksti sisse muudatused, mis juhul, kui need Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kolmepoolsete läbirääkimiste käigus säilivad, parandavad oluliselt vägivallaohvrite olukorda. Yana Toom loodab, et Euroopa Parlamendi muudatusettepanekuid – sealhulgas tema muudatusettepanekut, mille kohaselt ELi riigid on kohustatud pidama kuriteoks naisega ilma tema nõusolekuta seksuaalset laadi akti sooritamist, samuti tema sundimist sellises aktis osalemiseks koos kellegi teisega – ei nudita Euroopa Liidu Nõukogus ära, nagu sageli juhtub. „See on üks põhjusi, miks me konverentsi korraldame. Eesti valitsusel on Euroopa Liidu Nõukogus hääl. Kui me avaldame valitsusele survet, kui ta mõistab, et meie naised, aktivistid, vabaühendused on ajaloo õigel poolel, siis ta võib-olla teeb õige valiku. Me ei tohi vaikida. Teist teed lihtsalt pole.“
Konverentsi „Lõpetame soolise vägivalla“ korraldas Euroopa Parlamendi saadiku Jana Toomi büroo fraktsiooni Renew Europe toetusel.