2. detsembril 2022 toimus Tallinnas konverents „Euroopa miinimumpalk ja ametiühingud“, mille korraldasid Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) ja Euroopa Parlamendi liige Yana Toom (Renew Europe).
Konverentsi peakülaline oli Euroopa Parlamendi saadik Agnes Jongerius (Progressive Alliance of Socialists and Democrats), kes töötas koos kolleegi Dennis Radtkega välja käesoleva aasta 19. oktoobril lõplikult heaks kiidetud direktiivi piisava miinimumpalga kohta EL-is. Jongerius ise töötas ametiühingutes 25 aastat, viimased seitse aastat Hollandi Ametiühingute Föderatsiooni juhina.
Pikk tee helge tulevikuni
"See direktiiv võeti vastu lihtsal põhjusel – inimestel on raske ots otsaga kokku tulla, eriti praegu," ütles Agnes Jongerius. „Paljudes EL-i riikides on miinimumpalk ebapiisav, st inimesed ei ole kuu alguses kindlad, et neil on piisavalt raha arvete ja muude kulude tasumiseks. Isegi Hollandis ei saa iga viies töötaja piisavat miinimumpalka.“ Direktiiv mõjutab enam kui 25 miljonit miinimumpalgatöötajat kogu EL-is – rohkem naisi kui mehi, rohkem noori kui vanemaid inimesi, rohkem mittekohaliku etnilise taustaga inimesi.
Piisava miinimumpalga direktiiv põhineb kahel sambal. Esiteks peab miinimumpalk olema vähemalt 60% mediaanpalgast või vähemalt 50% antud riigi keskmisest palgast (ühe või teise näitaja valib riik ise). Eesti on mõlemal juhul väga lähedal edetabeli ebasoodsale lõpule: 2020. aasta andmetel oli meie miinimumpalk 45,5% mediaanist ja 39,9% keskmisest ning sellest ajast on olukord vaid veidi paranenud. Me pole EL-is kaugeltki üksi – miinimumpalk peaks tõusma 23 riigis. Kuid meie tee selle näitaja täitmiseni saab olema, nagu konverentsil osalejad märkisid, eriti pikk.
Nagu näitab näiteks Skandinaavia riikide kogemus, miinimumpalga tõstmise parim viis on töötajate ja tööandjate vahelised kollektiivlepingud ning sellest tulenevalt töötajate kuulumine ametiühingutesse. Siit ka teine sammas: kollektiivlepingud peaksid direktiivi kohaselt hõlmama 80% riigi töötajatest. Eestis on see vaid 19%, mis tõotab veelgi pikemat teed helgema tulevikuni.
Direktiiv ei kohusta Eestit neid eesmärke teatud aja jooksul saavutama, küll aga kohustab võimulolijaid – koos sotsiaalpartnerite, s.o ametiühingute, tööandjate liitude, töötajatega – ette valmistama ning kahe aasta jooksul esitama Euroopa Komisjonile plaani selle kohta, kuidas nimelt riik kavatseb nõutavat saavutada.
Kuna see vastutus lasub valitsusel, rõhutas Agnes Jongerius ikka ja jälle, siis ametiühingutel on suur eelis. „Ametiühingud üle Euroopa peaksid hakkama töötama soovinimekirjaga: kuidas seda direktiivi täpselt rakendatakse? Näiteks saab nõuda riigieelarvest raha andmist vaid ettevõtetele, kellel on töötajatega kollektiivlepingud, ja ainult need ettevõtted võivad osaleda riigihangetel. Neid hoobasid saab kasutada miinimumpalga tõstmise stimuleerimiseks. Võib tugevdada ametiühingute õigusi. Kutsun üles kaht aastat mitte ootama – alustada tuleb kohe, et soovide nimekiri jõuludeks ministrile üle anda.“
Kollektiivlepingud: tööandjate vildakas loogika
Soovinimekirja võimaluste arutelus osalesid Europarlamendi saadik Agnes Jongerius, tervise- ja tööminister Peep Peterson, Riigikogu liige Jaak Aab, EAKL-i juhatuse esimees Jaan-Hendrik Toomel ja endale moderaatori ülesanded võtnud Eesti Raudteelaste Ametiühingu juht Oleg Tšubarov.
Jaak Aab märkis, et ametiühingute madalal populaarsusel on ajaloolised põhjused: „Üks põhjus on kust me tulime: millegipärast ametiühingute populaarsus ei olnud väga suur, kõik tahtsid olla kauboikapitalistid ja oli ka mentaalne suhtumine eriline. Teine põhjus on see, et meil on olnud väga parempoolsed erakonnad võimu juures. Alampalk on meil võib-olla sisuliselt ainukene selge kollektiivkokkulepe. Valtsus on kogu aeg öelnud, et see ei ole tema asi, sellest lepivad kokku ametiühingud ja tööandjad. Kuigi valitsus kehtestab neid kokkuleppesid alampalga suhtes seadusena. Viimastel aastatel ametiühingud olid tublid, aga see tase, millest hakati läbi rääkima, oli väga madal – meil ei ole olnud kolmepoolseid läbirääkimisi 16 aastat, ainult Jüri Ratase valitsus võttis selle poliitilise tahte. Seega mingid alused ja koostöövormid on olemas. Loodame, et nende baasil on võimalik edasi minna, aga ka poliitiline tahe peab olema.“
Agnes Jongeriuse sõnul kehtib Hollandis kord, kus ametiühingu sõlmitud kollektiivlepingud konkreetses sektoris kehtivad kõikidele selle sektori töötajatele, mis aitab katta selliste lepingutega rohkem inimesi. Jaan-Hendrik Toomel rõhutas ka valdkondlike kokkulepete olulisust, kuid märkis: „Eestis on kahjuks ainult kaks sellist sektorilepingut – tervishoius ja ühistranspordis. Need lepingud on sõlmitud palju aastaid tagasi, neid uuendatakse, see on hea kogemus, kuidas sotsiaalset dialoogi pidada. On olnud katseid seda ka teistes sektorites teha, edasiminekuid on, aga tahaksime rohkemat.“
„Tööandjate Keskliit räägib juba 20 aastat, et sektorites on esindatud nii vähe ettevõtjaid, et nad ei saagi kokkuleppeid teha,“ lisas Jaak Aab. „See on vildakas loogika. Euroopalikus mõistes on kokkuleped täiesti võimalikud: piisab ka sellest esindusest, mis on, ja see kokkulepe laiendatakse kõigile.“ Miski ei takista ju tööandjatel liitumast tööandjate liiduga ja töötajatel ametiühinguga, et ka läbirääkimiste laua taha istuda.
Valitsus peab midagi ette võtma
Arutelul osalejad nõustusid, et EL-i direktiiv eeldab riigi palju aktiivsemat rolli töötajate huvide kaitsmisel – ja üldiselt on see hea.
„Eesti töötaja väärib täpselt samasugust kohtlemist, kui Euroopa keskmine töötaja,“ sõnas tervise- ja tööminister Peep Peterson. „Küsimus on selles, kas tööandjad ja ametiühingud suudavad ise kokku leppida. See oleks ideaalne, aga kui see ei õnnestu, siis ma arvan, et valitsusel peab olema mehisust öelda: kui te ei saanud hakkama, tõstame ise. Läbirääkimised ei saa lõppeda mittemillegagi, ei saa lõppeda sellise unise hääletusega tööandjate volikogus – et näe me ei viitsi...“
„See on Eesti tava, et ametiühingud ja tööandjad ütlevad: ise leppime kokku, ärgu valitsus sekkugu,“ jätkas mõtet Jaak Aab. „Aga direktiiv ütleb, et poliitiline vastutus on riigil. Kuidas riik direktiivi täidab, milliseid meetodeid kasutades? Muidugi on vaja läbirääkimisi sotsiaalpartneritega, aga kui te räägite läbi, kokkuleppe kinnitab valitsus. Ja vaevalt ta miinimumpalkka vähendab, kuid tõsta võib, seadus lubab. Ütlen ausalt, poliitilist kokkulepet, et valitsus ise tuleb mingi numbriga välja, pole kunagi olnud. Võib-olla selle direktiivi survel hakkab valitsus rääkima mingitest numbritest? See oleks mõistlik.“
Agnes Jongerius rääkis ajaloolisest pöördest: „Nüüd ei saa tööandjad enam öelda, et ametiühingutel pole jõudu, et nad peavad ajalukku minema. Veelgi olulisem on see, et direktiiv paneb valitsuse juhtima miinimumpalga ja kollektiivlepingutega hõlmatud töötajate arvu tõstmise plaani. Ja kui mõnes riigis ei suuda ametiühingud ja tööandjad kokku leppida, ei tähenda see, et valitsus võiks sellest plaanist loobuda. Ei või. See direktiiv on tuul ametiühingute purjedes: valitsus on kohustatud midagi ette võtma, ta on kohustatud teiega nõu pidama, ta läheb Brüsselisse aru andma ja üldiste sõnadega pole võimalik maha saada. Seega on ametiühingud praegu paremas olukorras. See ei tähenda, et probleeme ei saa olema. Kuid te olete ajaloo õigel poolel. Piisav miinimumpalk ja kollektiivlepingud – see on edasiminek.“
Arutelu lõpus tegi Yana Toom ettepaneku: „Selge, et enne valimisi midagi ei muutu. Aga ilmselt oleks võimalik saavutada mingi erakondade ülene kokkulepe sel teemal, vähemalt osade erakondade vahel? Tõepoolest on see väga hea kokkulangevus, et see direktiiv tuli praegu ja arutame seda kolm kuud enne valimisi. Koostage siis soovinimekiri ja näidake seda kõigile kandideerivatele erakondadele. Ja vähe kes ütleb teile, et ma ei hooli, mind see ei huvita. Kõik tahavad ju valimised võita. Ja peale valimisi on kergem hakata nõudma nende lubaduste täitmist. Kui praegu te seda võimalust ei kasuta, siis pärast kahetsete kibedalt - ja meie koos teiega.“
Konverentsil osalejad arutlesid ka selle üle, kuidas tõsta väikeettevõtete töötajate palka, kuidas EL tegeleb digiplatvormidega, kuidas toimida haridusvaldkonnas, kui omavalitsused ei osale läbirääkimistel tööandjana, kuigi peaksid.
Agnes Jongerius rääkis sellest, et direktiivi kallal töötades puutus ta kokku tugeva tööandjate vastupanuga. Konverentsile olid kutsutud ka tööandjad Eesti Tööandjate Keskliidu juhi Arto Aasa näol. Kahjuks ei leidnud Aas oma graafikus aega ning tööandjate seisukoht jäi kuulmata.
Arutelu saab tervikuna vaadata siit.