Esmaspäeval, 26. aprillil võttis Euroopa Parlament valdava häälteenamusega vastu resolutsiooni keemiarelvade matmispaikade kohta Läänemeres, nõudes Euroopa Komisjonilt selle probleemi kiiret lahendamist. Resolutsiooni valmistas ette petitsioonide komisjon, mille aseesimees on Yana Toom. Tema töötas dokumendi tekstiga Euroopa Parlamendi fraktsiooni Renew Europe nimel.
Resolutsioon konstateerib, et pärast Teist maailmasõda heideti Läänemerre kõige optimistlikumatel hinnangutel üle 50 000 tonni tava- ja keemiarelvi, mis sisaldavad kõigele elavale ohtlikke keemilisi aineid: alates pipra- ja pisargaasist kuni närvi- ja lämmatavate gaasideni.
Kõik need merre heidetud relvad lagunevad aeglaselt, kuid järjekindlalt. Kemikaalid satuvad vette, mis põhjustab meie toidu mürgitamist, põletusi ja mürgistusi. Need on loomulikult kahjulikud mitte ainult inimestele, vaid ka kogu ökosüsteemile. Läänemeri on üks kõige saastatumaid kogu maailmas. Bioloogid märgivad, et selle süvavetes väheneb hapnikutase.
Probleemile juhivad tähelepanu paljud teadlased, kuid seda otsekohe on raske lahendada. Mürkide matmispaikade kohta on väga vähe dokumente, samuti puudub konsensus selle suhtes, mida nendega peale hakata. „Muidugi on see esmajoones Euroopa Liidu probleem,“ kommenteerib Yana Toom. „Üheksast Läänemere piirkonna riigist kuulub kaheksa Euroopa Liitu, ja see on peaaegu kolmandik meie liikmesmaadest.“ Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa andnud eri programmidega seoses Läänemere uurimiseks 10,13 miljonit eurot, kuid Yana Toom on veendunud, et see on äärmiselt ebapiisav.
Euroopa Parlamendi resolutsioon kutsub Euroopa Komisjoni moodustama rahvusvahelist ekspertgruppi, kes pakuks ökoloogiliselt ja majanduslikult efektiivseid variante probleemi lahendamiseks. „Üks asi on vahendid, teine asi aga tegutsemine,“ räägib Yana Toom. „2016. aastal saatsin ma selle kohta saadiku järelepärimise Euroopa Komisjonile. Sain vastuse selles vaimus, et meredega me ei tegele, see kuulub konkreetsete riikide pädevusse. Ent esiteks on olemas neutraalveed, millega keegi ei tegele. Teiseks me räägime pidevalt ökoloogiast, aga Läänemere relvamatmiskohad on otsene oht just ökoloogiale. Võib teha, mida tahes, kuid kui meil merepõhjas – sõna otseses mõttes – lebab pomm, tuleb see kahjutuks teha.“