Kui Euroopa Parlament ei tegeleks pidevalt enda kokku- ja lahtipakkimisega nagu ränduri seljakott, säästaks EL sadu miljoneid eurosid aastas.
Eile, 13. märtsil, arutasid eurosaadikud Euroopa Parlamendi (EP) 2018. aasta eelarveliste vahendite kulutamise aruannet. Raporti koostas Rumeenia sotsialist Maria Grapini. Tegemist on tõsise ja keeruka protseduuriga, kus Euroopa Parlament peab ise tegema oma viimase aasta eelarve täitmise analüüsi ja andma enda kulutustele ka hinnangu. Valdav enamus eurosaadikuid on jõudnud järeldusele, et kui terve Euroopa Parlament lakkaks reisimast pidevalt Brüsselist Strasbourgi ja tagasi, säästaks EL palju raha.
Toimuva mastaapsuse hindamiseks saab võtta arvud Grapini raportist. Reisid 12-le täiskogu istungjärgule Brüsselist Strasbourgi maksid, 2018. aastal, üle 21 miljoni euro. Summas sisalduvad ka poliitiliste nõunike ja muu abipersonali reisid Brüsselist Strasbourgi, kokku enam kui 3,6 miljonit eurot, samuti saadikute abide lähetusrahad samasse sihtpunkti, moodustades üle 2 miljoni euro suuruse summa. Statsionaarse personali reisimiseks tellib EP tavaliselt spetsiaalse charter-rongi, mille eest maksis euroopa maksumaksja 2018. aastal üle 3,7 miljoni euro. Olgu öeldud, et vastav summa, aastal 2017, oli saja tuhande euro võrra väiksem. Ja nii reisivadki saadikud iga kuu üks kord. Kuludena tuleb arvestada ka Strasbourg'is asuvate hoonete kütmist, koristamist ja valvamist, sõltumata asukohast, kus parlament parajasti oma tööd teeb.
Tegelikult võib võtta neid reise Strasbourgi kui näidet poliitilisest silmakirjalikkusest, sest praegune Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon on seadnud ju EL-i peamiseks eesmärgiks CO2 heitkoguste vähendamise. Kes siis veel, kui mitte parlamendiliikmed, peaksid olema kõigile eeskujuks ja loobuma mõttetutest rännakutest Belgia ja Prantsusmaa vahel?
„Euroopa Parlamendi eelmise koosseisu ajal juhtisime korduvalt oma kolleegide ja Euroopa Komisjoni tähelepanu kehtiva töökorralduse sobimatusele. Nagu siis, nii ka praegu, toetasid enamus eurosaadikuid Euroopa Parlamendi tööd ühes asukohas. Inglise keeles selleks spetsiaalne väljend single seat. Mina pooldan Brüsselit ja mõned mu kolleegid pooldavad Strasbourgi, nii see on. Kuid pidevalt rühkida siia-sinna ja kulutada seejuures aastas reisideks miljoneid eurosid maksumaksjate raha – on äärmiselt ebamajanduslik,” konstanteerib Yana Toom, kes esindab Euroopa Parlamendis Eestit.
Strasbourg asub Prantsusmaal, mille saadikud, olenemata eelistustest, seda arvamust ei jaga. Pealegi ei saa seda küsimust ühe hääletusvooruga lahendada. Kunagi saavutas Prantsusmaa oma tahtmise, et Strasbourg kui Euroopa Parlamendi istungite toimumise koht, on kajastatud ka Euroopa Liidu lepingus. Selle lepingu muutmiseks on vaja kõigi 27 EL-i riigi liidrite ja kõigi eurosaadikute nõusolek. "Ja ei ole raske arvata, et Prantsuse president ja Prantsuse parlamentäärid jäävad ikka ja alati Strasbourgi poolt hääletama," ütleb Toom.
Lisaks Brüsselile ja Strasbourg'ile on Euroopa Parlamendil suur hoonetekompleks ka Luksemburgis, kus baseeruvad tõlkijad ja finantsistid. Samuti on olemas üle maailma 37 esindust, Tallinnast Washingtonini. Euroopa Parlament on rentnikuks väga paljudes hoonetes.
Eile nõustus enamik eurosaadikuid väitega, et kui istungid toimuksid ainult Brüsselis, oleks rahaline kokkuhoid aastas ligi 114 miljonit eurot (aluseks 2018. aasta hinnad), millele lisanduks siis 616 miljonit eurot ühekordse kokkuhoiuna. „On ilmne, et edaspidiselt, kui hindame 2019. ja 2020. aasta eelarves tehtud kulutusi, on need summad veelgi suuremad. Tuleb koheselt lõpetada see ülejõu elamine Euroopa Parlamendis,” teeb Yana Toom kokkuvõtte.
Eesti eurosaadikutest kuus toetasid keeldumist töötada „kahes kontoris”, seitsmes jäi erapooletuks – see oli Urmas Paet.