Euroopa Parlamendi liige Yana Toom esitas 5.septembril kaebuse Pressinõukogule Oleg Samorodni kirjutise peale portaalis epl.delfi.ee. Toomi arvates on ajakirjanik ja portaal rikkunud mitu Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkti.
4.septembril ilmus epl.delfi.ee portaalis Oleg Samorodni kirjutis „Vene meedia päevik. Yana Toom pole ainuke. Pedofiilid ja teised mutrikesed Vene propaganda pesumasinas“.
„See pealkiri loob selgelt moonutatud pildi minust kui isiksusest, sest olen kõrvutatud „pedofiilidega“ ning see heidab ka minule kriminaalse varju. Selline pealkiri eksitab lugejat veel enne seda, kui ta on artiklit lugema asunud,“ kirjutab Toom oma kaebuses.
Ta toob tsitaadi Samorodni loost: „Mõni aeg tagasi tõstatasin möödaminnes küsimuse, kas europarlamendi liige Yana Toom saab raha (honorari, päevarahasid, Moskvas elamise ning sõidukulude kinnimaksmist) selle eest, et osaleb Vene poliitpropagandašõudes. Toom reageeris oma Facebooki leheküljel: „Mis puudutab raha, on tegemist täieliku jamaga. Pole saanud kunagi kopikatki ja isegi, kui oleks pakutud, poleks võtnud. Ma üldse ei võta raha erinevatel põhjustel vastu." Ainult et ühes oma hiljutises esinemises telekanalis Rossija kõneles Toom järgmist: „Ma tõin loomulikult oma arvenumbri kaasa". Toom justkui naljatles. Ent sageli esitataksegi naljadena seda, millest on ebamugav rääkida. Toomi nendest vastukäivatest avaldustest on võimalik teha loogiline järeldus, et sularaha ta ei võta, aga arvele laseb kanda küll.”
„Minu „hiljutine esinemine telekanalis Rossija“ toimus 26.augustil. Ning minu naljast, mida viskasin vestlussaates “Pühapäevaõhtu Vladimir Solovjoviga”, tegi Samorodni praktiliselt “fakti”: sellistes saadetes osalemise eest sularaha ma ei võta, kuid arvele lasen kanda küll,“ märgib Toom.
Ta selgitab: „Saate teemaks oli Eesti, Läti ja teiste postsotsialistlike riikide kahjunõue Venemaale. Saatejuhi küsimusele, kas ma usun, et Venemaa võiks kahjunõude rahuldada, vastasin, et nõuet Eesti valitsus tegelikult esitanud pole ning sellel justiitsministri Urmas Reinsalu nõudmisel valitsuse heakskiitu pole ega saa ka olema. Lisasin muigamisi: „Keegi teie juurde raha järele ei tule, ma muidugi tõin kaasa oma arve numbri, aga see ongi kõik.“ Kui võrrelda minu poolt väljaöeldu ja Oleg Samorodni teksti, siis on väga hästi näha, kuidas Samorodni väänab ja kohandab minu sõnu täiesti teise kontekstiga. Seega autor ei teeni avalikkuse õigust saada tõest ja ausat teavet. Ja toimetus ei kontrollinud Samorodni poolt toodud „loogilise järelduse“ tõesust ja usaldusväärsust.“