Euroopa Komisjon soovitas 22. novembril kõigile eurotsooni riikidele, Eesti kaasa arvatud, taotleda palkade reaalset tõstmist. Sealjuures viitas komisjon äsja vastuvõetud Euroopa sotsiaalõiguste sambale (standardile).
See kuulutati pidulikult välja 17. novembril Göteborgis toimunud tippkohtumisel. Dokumendile kirjutasid alla Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, Euroopa Parlamendi president Antonio Tajani ning Eesti kui Euroopa Liidu eesistujariigi peaminister Jüri Ratas.
Uudis sotsiaalõiguste samba väljakuulutamisest Eesti meedias erilist tähelepanu ei äratanud. Ja täiesti ilmaasjata. Sotsiaalpoliitika küsimusi peeti pikka aega iga Euroopa riigi siseasjaks ning Euroopa Liidul olid selles valdkonnas poliitika mõjutamiseks üpris piiratud võimalused. Murrang selles olukorras sai võimalikuks tänu Euroopa Komisjoni uuele presidendile, kes hakkas Euroopa Liidus aktiivselt edendama ühtsete sotsiaalsete standardite ideed.
Euroopa Parlamendis peeti sellel teemal samuti tõsiseid sõnalahinguid, kus parempoolsete ja euroskeptiliste erakondade esindajad püüdsid takistada mis tahes üleeuroopaliste mängureeglite kehtestamist sotsiaalpoliitika valdkonnas. Mul endalgi tuli korduvalt astuda välja ühiste standardite kaitseks, sealhulgas Tööhõive- ja Sotsiaalküsimuste komisjoni raportöörina. Lõppude lõpuks asus parlamendi enamus üleeuroopaliste normide pooldajate seisukohale.
Mis on Euroopa sotsiaalõiguste sammas?
Euroopa sotsiaalõiguste standard (täht-tähelt „sammas“ – pillar) koosneb 20 põhimõttest ja deklareeritud õigustest, mis on jaotatud kolme kategooriasse: võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule; õiglased töötingimused; sotsiaalkaitse ja sotsiaalne kaasatus. Sinna kuuluvad ka õigus õiglasele palgale, õigus tervishoiule, põhimõte, mis kaitseb töö- ja eraelu tasakaalu, võitlus diskrimineerimisega jne.
Praktilises plaanis on kõik Euroopa Liidu liikmesriigid võtnud kohustuse järgida sotsiaalvaldkonnas teatud põhimõtteid ja reegleid.
Euroopa Komisjon hakkab jälgima olukorda igas riigis ning avaldama aruandeid, samuti esitama valitsustele oma soovitusi, lähtudes sellest standardist.
Miinimumsissetulek
20 kinnitatud põhimõtte hulka võeti ka minu „meelisnõue“ miinimumsissetuleku kohta: „Igaühel, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid, on õigus piisavale miinimumsissetuleku toetusele, et tagada inimväärne elu kõikides eluetappides ning saada juurdepääs kaupadele ja teenustele. Töövõimeliste inimeste puhul peaksid miinimumsissetuleku toetused olema kombineeritud tööturule (re)integreerumise stiimulitega.”
Isegi minu fraktsiooni kuuluvad majandusliberaalid minimaalsissetuleku vastu eriti ei vaielnud, sest see on viletsuse vastu võitlemise meetod. Viletsus aga on juba inimõiguste probleem.
Ülemaailmses mastaabis on Euroopa rikas piirkond, kuid 119 miljonit ehk iga neljas inimene elab siin „vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus“. Eestis elas paar aastat tagasi vaesuspiiril iga viies, pensionäride hulgas aga peaaegu iga teine. Märgatavalt rohkem oli vaeseid venekeelsete elanike, lastega perede ja üksikute, eriti pensionieas, inimeste seas. Värskeid andmeid veel ei ole, kuid ametlikult kuulub meil nähtavasti vaeste hulka endiselt iga viies.
Kas Eestis on adekvaatne miinimumsissetulek? Otsustage ise: praegu garanteerib riik perekonnale sissetuleku 130 eurot selle esimese liikme kohta ja 130 eurot igale lapsele ehk 104 eurot igale järgmisele täiskasvanule. Ja seda tingimusel, et nad elavad kokkuhoidlikult tagasihoidlikus eluruumis.
Mida planeerib Sotsiaalministeerium? Esiteks tõsta tuleval aastal elatusmiinimumi praeguselt 130 eurolt 140 euroni. Teiseks tühistada vastavalt vajadusele peretoetus: selle asemel kasvab täiskasvanute elatusmiinimum 168 euroni kuus. Suurenevad ka lastetoetused. Lisaks sellele jääb tänu maksureformile väikese sissetulekuga töötajatele kätte rohkem raha.
Kas need muudatused lahendavad kõik probleemid? Mina nii ei arva. Niisuguse miinimumsissetuleku puhul ei saa kahjuks rääkida inimväärsest elust kõikides eluetappides. Minimaalsissetulekul on kasvuruumi ning võib ainult tervitada seda, et Euroopa hakkab nüüd veelgi sihikindlamalt meid tagant tõukama selle suurendamisele.
Kodanikupalk
Tekib küsimus: kuidas maksta „garanteeritud“ raha, võtmata inimeselt motivatsiooni töötamiseks? Praegu ootavad kõik uudishimuga Soome sellekohase eksperimendi tulemusi. Seal valiti pilootprojekti raames huupi 2000 töötut ja hakati neile maksma 560 eurot kuus, et nad ei loobuks ajutisest tööst või mittetäielikust tööpäevast.
Oma eksperimenti on alustatud ka Hollandis, kus testitakse kõige erinevamaid makseskeeme, kusjuures osa väljamaksetest tehakse ilma igasuguse töökohustuseta. Tegemist on kahtlemata miinimumsissetulekuga, sellega, mida Eestis on hakatud nimetama kodanikupalgaks.
Kui soomlased ja hollandlased suudavad tõestada, et niisugused väljamaksed ei hakka tekitama sotsiaalseid ülalpeetavaid, siis on nende kasutamine võimalik ka teistes riikides, sealhulgas Eestis. Sealjuures hakatakse seda miinimumraha maksma mitte ainult töötutele, vaid kõigile ja igaühele. Kõige järgi otsustades liigub Euroopa just selles suunas. Mina isiklikult sellele vastu ei ole.
Yana Toom, Euroopa Parlamendi liige