Euroopa Parlamendi liige Yana Toom rääkis emadepäeva eel, mida ta arvab sellest tähtpäevast, aasta ema tiitlist ning kuidas peaks kõlama parim emadepäeva soov.
Mida tähendab emadepäev isiklikult teile? Kas teid õnnitletakse ja kas õnnitlete ka ise?
Ausalt öeldes, ei midagi erilist. Minule on harjumuspärasem 8. märts. Ja minu emale samuti. Lapsed õnnitlevad mind küll ja see on väga meeldiv. Nad hellitavad mind muidugi, nii et emadepäev ei erine aasta kõigist meeldivatest päevadest.
Helmi Mäelo, olles näinud, kuidas tähistati emadepäeva Viiburis, korraldas 1922. aastal selle päeva tähistamise oma paljulapselise ema auks Udernas. Mäelo rõhutas siis: „…Udernas valitses lasterohkust halvustav meeleolu. Suurt lastekarja peeti vaesuse ja rumaluse märgiks.“ Mida teie võite paljulapselise emana öelda ühiskonna praeguse suhtumise kohta emadusse üldse ja sealhulgas paljulapselistesse emadesse?
Kui mulle oleks see küsimus esitatud kakskümmend aastat tagasi, oleksin ma öelnud samuti: suhtumine paljulapselistesse emadesse oli reaalselt leebelt põlastav. Ei ole võimalik loetleda, kui palju kuulsin ma lihtsalt ja selgelt „igal lollil oma lõbu“ või „kas teil läks elekter ära?“ Eriti on meelde jäänud sümpaatne daam Lasnamäe linnaosavalitsuse sotsiaalosakonnas, kuhu läksin taotlema tasuta sõitu ühistranspordis. See oli justnagu ette nähtud. Kas sai mingi limiit otsa või ei meeldinud mina talle, kuid mulle selgitati vägagi arusaadavalt, et oleksin pidanud mõtlema, enne kui viletsust sigitada. Siis mulle näis, et ma lihtsalt suren alandusest sinnasamasse. Lastel aga on suurepärane omadus: nad täidavad meid positiivsete tunnetega, isegi kui kõik näib täiesti lootusetu. Minu lapsed on sellega samuti toime tulnud.
Aga nüüd? Kui ausalt ütlen, siis ma ei tea. Tahaksin uskuda, et suhtumine paljulapselistesse emadesse on muutunud austavamaks.
1928. aastast alates hakati emadepäeva tähistama Eestis maikuu teisel pühapäeval nagu USA-s, kust see tähtpäev õigupoolest alguse saigi. 1935. aastast juhtis emadepäeva tähistamist juba Riiklik Propagandatalitus ning Rahvakultuuri ja Rahvahariduse Nõukogu. Mis te arvate, kas ka tänapäeva Eestis on selles näha propaganda varjundit?
Parafraseerides eesti kõnekäändu, ütlen, et propaganda on vaataja silmades. Mina seda ei näe.
Hiljuti puhkes skandaal aasta ema tiitli ümber, mida antakse pidulikult just emadepäeval. Poleemika sisu oli see, et kas väärib niisugust tiitlit üksikema. Mida teie sellest arvate?
Mina arvan, et ema suudavad vääriliselt hinnata ainult tema lapsed ning ainult nende tunnustus on tegelikult tähtis. Seda enam, kui niisugust tiitlit antakse sellisel viisil, nagu seda tehakse Eestis.
Mis puutub üksikemadesse, siis seadusliku abielu nõue on lihtsalt silmakirjalikkus. Sealjuures selle mingi absurdne erikuju. Kui korraldajate ülesanne on propageerida abielu kui institutsiooni, siis tuleb välja kuulutada kõige tugevama traditsioonilise perekonna konkurss.
Aasta ema konkurssi korraldab MTÜ Eesti Naisliit. Statuudis on öeldud: „Aasta emaks võib kandideerida Eesti Vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks tublit last…“ 1998. aastast, kui see tiitel anti esmakordselt meie uusimas ajaloos, ei ole seda pälvinud vastavalt ükski Eesti Vabariigi alaline elanik, kes on Vene Föderatsiooni kodanik, või halli passi omanik. Ja veel – mitte ükski mitte-eestlanna. Kuidas teie kommenteeriksite sellist statuuti ja niisugust olukorda?
Sellesse statuuti on kokku kirjutatud nii palju jama, et mul on raske seda kommenteerida. Kes on „tublid lapsed“? Mispärast just kaks? Kas ema, kes kasvatab invaliidist last, pühendades talle kogu oma aja ja jõu, ei ole tunnustust väärt? Ma ei hakka rääkimagi diskrimineerivast definitsioonist kodanik-mittekodanik. Sealjuures ei ole „tublide laste“ kodakondsusest sõnagi, kuid nemad võivad ju igati olla kodanikud, erinevalt nende halli passiga emast.
On veider, et enne kui selle staatudi ümber tekkis skandaal, oli aasta ema tiitli andmine riikliku ulatusega üritus. Nüüd aga tuli äkki välja, et see on mingi MTÜ eraasi ning kellele see ei meeldi, asutagu oma mittetulundusühing ja andku välja seda, mida hing igatseb.
Kui arutleda pereväärtuste üle, siis mis peitub teie jaoks selle mõiste taga? Mõned peavad teid peaaegu et „sõjakaks naisõiguslaseks“…
Ma ei hakka vaidlema, olen tõepoolest üpris sõjakas tegelane. Aga mitte kodus. See osa minu elust aga on laia publiku eest varjul ning olen selle üle väga rõõmus. Õigupoolest need ongi pereväärtused: usaldus, rahu ja ühised huvid. Inimesed, kes hindavad üksteist ja oskavad leida kompromissi lihtsalt seepärast, et nad on perekond.
Kuidas teie arvates peaks kõlama kõige parem emadepäeva soov?
Olgu teie lapsed terved, õnnelikud ja uhked oma ema üle!
Intervjueeris Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik Margarita Kornõševa