Europarlamendi saadik Yana Toom käis hiljuti Süürias ning külastas sel korral ka sõjast räsitud Aleppo linna.
Lubasin peale Süüria reisi jagada infot, et mida ma seal õigupoolest tegin ja mida teada sain. Kuna minuga käis kaasas ajakirjanik Aleksei Ivanov, jätan pikema jutu temale ja piirdun hetkel sellega, et loetlen üles kõik meie kohtumised ja toon välja faktid ning info, mille kohta leidus toetust vähemalt kahelt allikalt, kellest üks ei ole seotud Assadi valitsusega. Allikad jätan samas nimetamata, kuna osa juttudest olid off the record.
Loetlen kohtumisi: Aleppos: religioossed liidrid (Anglikaani kirik, Armeenia õigeusu kirik, katoliku kirik), Aleppo kuberner, Aleppo Punase Poolkuu esindus, tavainimesed tänaval, kohalikud ärimehed (või pigem endised ärimehed, kuna kõik on linnas hävinud). Damaskuses: nelja parlamendi fraktsiooni (seal hulgas kahe opositsiooni) esindajad, parlamendi spiiker, ÜRO Süüria esindus, Tšehhi suursaadik ja USA konsul, lepitamise minister (opositsioonilise Süüria rahvuserakonna esimees), president Assad, Süüria välisminister. Euroopa parlamendi poolt olid peale minu kohal viis saadikut, kelle initsiatiivil parlamendis on moodustatud Süüria rahuprotsessi toetusrühm: Stefano Maullu (Itaalia, EPP), Javier Couso Permuy (Hisaania, GUE), Tatjana Ždanoka (Latvia, Greens), Fabio Massimo Castaldo (Itaalia, EFDD) ning Andrei Mamõkin (Latvia, S&D).
Sanktsioonid ja diplomaatilised suhted
Euroopa Liit (EL) kehtestas sanktsioonid Süüria režiimi vastu aastal 2013. Lisaks mustale nimekirjale läksid käiku ka sektoraalsed sanktsioonid, ehk siis keeld müüa naftat ja osta erinevaid tooted, sealhulgas ravimeid ja meditsiinilisi seadmeid ning nende varuosasid. Sõjaolukorras tähendab see seda, et kui sa enam ise ei tooda, jääb loota vaid rahvusvahelisele (ÜRO, Punane Rist jt) abile. Vaatamata Federica Mogherini väidetele, et EL on tšempion humanitaarabi osutamises Süüriale, siis Assadi kontrollitavale territooriumile see abi ei jõua. Samas jõuab sinna üha rohkem inimesi (detsembri seisuga 80% ümberpaigutatuid inimesi, praegu ilmselt rohkem). Tingituna keemiarelvade kasutamisest, stressirohkest olukorrast ning sellest, et õigeaegne diagnoosimise võimalus puudub kasvab hüppeliselt onkoloogiliste haiguste arv. ÜRO ja Punane Poolkuu (siinne Punase Risti analoog) küll üritavad olukorda leevendada, kuid mitmemiljonilise elanikkonna puhul on see pigem sõelaga vee kandmine.
Veel enne sanktsioonide kehtestamist avaldas Euroopa Liit (kusjuures mitte niivõrd Brüssel, kuivõrd Berliin) liikmesriikide valitsustele väga tugevat survet, et nad sulgeksid Süürias oma saatkonnad, mida ka tehti. Ainus, kes ei allunud survele oli Tšehhi president Miloš Zeman. Tšehhi saatkond oli ainus EL liikmesriik, mille esindus ka sõja ajal Damaskuses uksed lahti hoidis. Nemad esindavad seal ka USA-d ning vajadusel väljastavad Schengeni viisasid. Nende kaudu pääsevad praegu Süüria turule ka Tšehhi ning teised EL ettevõtjad, kellel saab sõjajärgses Süürias olema selge eelis. Täna töötab Damaskuses juba kolm EL liikmesriikide saatkonda - lisaks Tšehhi omale veel Rumeenia ja Bulgaaria omad, kellest kumbki pole seda afišeerinud. Teisisõnu: ka ühtses Euroopa Liidus on pragmaatikuid, kelle hinnang olukorrale ei klapi nn ametliku seisukohaga.
Enamgi veel - kuna süürlastel on päris tugev luure ning suur terrorismivastase võitluse kogemus, siis nii mõnigi EL liikmesriik tahaks teha nendega julgeolekualast koostööd, ja mõni (nagu näiteks Hispaania) juba teeb. Sama soovis teha ka Prantsusmaa, kuid Süüria olevat keeldunud. Miks? Siin tuleb mängu n-ö süürlaste mentaliteet: isegi tänases traagilises olukorras nad valivad partnereid ega allu survele - prantslastele aga on neil palju ette heita.
Ja lõpetuseks. Eksperdid, nende seas teadlased ja kogenud Lääne diplomaadid, on konflikti algusest peale hoiatanud, et Assadi ei õnnestu paari aastaga kukutada ning sildade põletamine on rumalus. Kuid poliitiline tahe, nagu see tihtilugu juhtub, jäi peale. Saatkondade sulgemisega tulistas EL endale jalga - kriisi lahendamisel ei arvesta mitte keegi meie huvidega, sest meil sisuliselt puuduvad diplomaatilised kanalid.
Jõudude vahekord, režiim ja opositsioon
ÜRO Süüria missioon koostab igapäevaselt kaarte, kajastades muutusi jõudude vahekorras on the ground. Peale venelaste sekkumist on seda teha kergem, sest vastasleerid on n-ö selgemaks muutunud. Kaart on neljavärviline, kusjuures suurem osa riigi territooriumist on ISIS-e kontrolli all, aga selle ala suurema osa moodustab omakorda kõrb, seega elanikke on seal suhteliselt vähe. Veel on Assadi armee (koos venelastega), nn opositsioon (mida suures osas toetab Türgi) ning Jabhad an-Nusra (mis on tunnustatud ÜRO poolt terroristideks) ja kurdid.
Kui Süüria valitsuse armeega on lood selged - juhtkond, käsud, eesmärgid-, siis opositsiooni puhul pole võimalik sama väita. Kaardi punastel aladel on läbisegi Süüria vaba armee, an-Nusra ja veel kümmekond väiksemat armeed (või siis jõuku, oleneb vaatenurgast), kellest osa osaleb Astana ja Genfi läbirääkimistel, osa kipub aga an-Nusra poole. Tõmmata joont punastel aladel pole võimalik seetõttu, et seal puudub ühtne juhtimine ning (koos)seis pidevalt muutub.
Käivaid läbirääkimisi hinnatakse mõõduka optimismiga, kuid mitte pikas perspektiivis. Astanas on asi enamvähem selge - seal arutatakse vaherahu ja sõja teemadel. Sisuline (ja osalt emotsionaalne) etteheide valitsuse poolelt on see, et opositsiooni esindajad saabuvad läbirääkimistele Türgi lennukiga, aga laias laastus vaherahu peab.
Genfiga on lood nukrad: otseseid läbirääkimisi valitsus nendega ei pea, vahendajaks on ÜRO volitatud esindaja Staffan de Mistura. Vaatamata tungivale Assadi valitsuse palvele ei õnnestunud de Mistural moodustada ühtset opositsiooni delegatsiooni ning kohal on erinevate jõudude esindajad. Lõviosa ajast kuulub läbirääkimistele opositsiooni sees, mitte opositsiooni ja valitsuse vahel. Need opositsioonijõud, kellel on selge visioon riigi tulevikust teevad väidetavalt koostööd valitsusega ja on liitunud koalitsiooniga.
See info haakub sellega, mida oleme kuulnud diplomaatidelt - Assadi režiimi hakati kukutama valearvestusega, et on olemas opositsiooniliidrid, kes suudavad pakkuda talle alternatiivi. Nende seas oli särasilmseid inimesi, kelle põhiprobleemiks osutus aga see, et neil puudus rahva toetus.
Sellele pildile tuleb lisada veel üks dimensioon - religioosne. Erinevalt ilmalikust Assadist on opositsioon enamasti islamistlik ning suures osas islamivendade kontrolli all, kes erinevalt ISIS-e kõrilõikajatest on palju süsteemsemad just religioosses propagandas. Ilmaliku Assadi võimu all elavad inimesed kardavad neid sugugi mitte vähem.
Mida teeb lepitusminister?
Administratiivse juhtimise ministeeriumi juures on lepitamise ministri büroo. Ministriks on Ali Haidar, opositsioonilise Süüria rahvuserakonna esimees. Lepitamise ministeerium on tema enda idee. Ta liitus valitsusega aastal 2012 ning peale seda pole teda - erinevalt varasemast . kutsutud kordagi arutama asju Euroopa poliitikutega. Me kipume valima vestluspartneriteks neid, kes jagavad meie seisukohti ning mille tulemusena jääb kujunev pilt poolikuks.
Mida teeb lepitusminister? Lepitab. Külade, linnade ja omavalitsuste tasandil. Relvastatud opositsioonile pakutakse kolme valikut. Neile, kes tahavad jätkata džihaadi võimaldatakse üleminek Idlibi liitumaks an-Nusraga. Neile, kes panevad relvad maha garanteeritakse amnestiat. Kolmas valik on teenistus kohalikus miilitsas.
Viimasel ajal on ministeeriumile abiks Venemaa sõjaväe baasil Hmeimimis tegutsev lepituskeskus - need, kes ei suuda alla anda valitsusvägedele tulevad Hmeimimi ja panevad relvad maha.
Ministri tegutsemise ajal on edukalt lõpuni viidud üle saja lepituse, mis on omakorda andnud võimaluse naasta koju enam kui kahel miljonil süürlasel. Tegemist on nn sisepõgenikega, kuid sisuliselt lepitamise protsessi alla kvalifitseeruvad ka põgenikud. Kuid seda võimalust kasutavad vähesed, muuhulgas infopuuduse tõttu - sanktsioonide all oleva Süüria saatkondade tööd pärsib see, et ei ole võimalik näiteks avada pangaarveid, kasutada krediitkaarte. Neil lihtsalt puudub ressurss teavituskampaaniaks, mis oleks kahtlemata meeltmööda ka eurooplastele, kes me tahame pagulastest lahti saada. Tõsi küll, rahvusvaheline õigus ei luba saata inimesi riiki, mis ei ole turvaline, kuid vabatahtlikult minejaid takistada ei saa. Ja neid kindlasti on.
Murtud põlvkond
Ja lõpetuseks. Eelmisel nädalal kirjutati Eesti meedias palju tragöödiast Süüria põgenike peres, kus 19-aastane mees väidetavalt pani põlema oma abikaasa. Kohutav. Kuid mõelgem selle peale, et Süüria sõda algas, kui ta oli 13 aastat vana. Ta kaotas pere ja elas üle kannatused, mis ei mahu meie maailmapilti isegi õudusunenäos. Kaotas igasugused inimlikud pidurid. Ja tema on selle põlvkonna esindaja, mis kasvab praegu peale sõjast räsitud riigis. Kusjuures opositsiooni kontrollitaval aladel on lood kooliharidusega vägagi nukrad - erinevalt religioossest propagandast. Ning kui me ei suuda täna panustada rahu saavutamisesse Süürias, on homme see murtud põlvkond siin, meie kõrval. Keda me süüdistame siis?