Kuidas kavalad araablased ja kavalad venelased Europarlamendi saadikuid Aleppoga meelitasid ja siis neile hoopis midagi muud näitasid, kirjutab Andrei Hvostov Eesti Ekspressis.
14.detsembril helistab mulle Yana Toom ja küsib, kas ma tahaks minna Alepposse. Viimati käsin Oriendis Eesti sõjaväelastega Bagdadis. Ei meeldinud. Mulle üldse ei meeldi reisimine. Vingerdan nagu vürst Bolkonski, kes ei taha Nataša Rostovaga plaane pidada. Nõustun ohates, sest džentelmen ei lase daamil minna üksinda röövlikoopasse.
Minus äratab Aleppo plaan algusest peale kahtlust. Oleks ma Süüria sõjaväelane, siis ei lubaks ma ühelgi Lääne poliitikul sellesse linna minna. Juhtub temaga seal midagi, võetakse mul pea maha. Ja Süüria diktaatoril Bashar al-Assadil on samuti eurosaadikute surnukehasid vaja nagu eeslile kaktust saba alla. Aga samas… mine tea – äkki on ELi vippidel mingid mulle teadmata võimalused? Pealegi – kuna Aleppo minekut valitsusvägede kätte on kujutatud Vladimir Putini isikliku võiduna, siis võib-olla tahavad venelased „Lähis-Ida Stalingradi“ geistunud ja mökustunud läänlastele demonstreerida, pannes kogu oma spetsnazi ja „wagnerlased“ ja kes neil seal kõik veel on Lääne vippide elu valvama. Pagan teab.
Mida ma aga kindlalt tean, on see, et Toomi minek Süüriasse tekitab Eestis kõrge emotsioonidelaine.
27. detsembri hommikul, kui me joome koos Yanaga Tallinna lennujaamas viimased põhjamaiselt lahjad kohvid, kraamin arvuti välja ja teatan, et nüüd ma panen Facebooki, kuidas me koos Süüriasse lähme.
Yanale see ei meeldi. Ta on emale valetanud, et lendab Brüsselisse. Ma olen esimest ja viimast korda tema meedianõuniku rollis, öeldes, et ema tundeid peaks muidugi säästma, kuid Süüriasse minekut kaua varjata ei saa, see tuleb nagunii paari päeva pärast välja.
Toom võtab nägu krimpsutades telefoni välja ja helistab emale. Mina teen sel ajal postituse ära. Veerand tundi hiljem, kui upitan lennukis seljakotti pagasiriiulile, heliseb taskus telefon. Arp Müller ERRist. Küsib, et kui me tagasi oleme, siis kas ta saab mind raadiosse kutsuda. Nõustun meelsasti. „Natšalos“ (vene k „hakkas pihta“), teatan Yanale. Aga tema telefon ka juba heliseb. Jah, hakkas pihta. Täiega.
Pooleteise tunni pärast oleme Moskvas Šeremetjevos. Beiruti lennukini on aega maa ja ilm. Tutvume sotsiaalmeedias toimuvaga, mul ei midagi huvitavat, aga Yanat kõmmutatakse nii õhust kui maalt kõikvõimalikest kaliibritest, nagu oleks ta Ida-Aleppo elanik. Räägime tema eelmisest reisist Süüriasse. Mis mind seal ootab? „Tuleta meelde nõukaaja kogemus, sa lähed tagasi N Liidu aegadesse,“ ütleb Yana. Ja räägib, kuidas talle orgunniti kohtumine mingi usuliidriga, kes rääkis Assadist kui heategijast. Umbes sama veenvalt nagu N Liidus kiideti Leonid Brežnevit. Okei, selge.
Sirvin sotsiaalmeediat. Avastan, et mingid tarkpead on hakanud arutlema, kuidas mina ja Toom oleme kindlasti vene propaganda ohvrid. Mul on tunne nagu issil, kellele tema lapsed õpetavad kondoomi kasutamist (see on parafraas ühest venekeelsest ütlusest, mida ma ei hakka siinkohal ära tooma).
Siis saabub Riiast lätlaste eurosaadik, etniline venelane, nii et meie kolmeliikmeline seltskond hakkab nüüdsest suhtlema mu isakeeles. Korraga jõuab pärale, et Yanaga saan ma seal Süürias rääkida vajaduse korral emakeelt; salakeelt, millest keegi aru ei saa. Ükski salakõrv ei mõista seda.
See teeb olemise kuidagi… kindlamaks.
Beiruti lennujaama jõuame öösel. Meid linna viiv takso on paras romu, mille tagumine kumm läheb tühjaks kohe lennujaamast lahkudes. Taksojuht, habetunud noor sell, korrutab „no problem, no problem“ ja sõidutab meid pärast tagajärjetuid katseid „mitte-probleemiga“ omal jõul hakkama saada rehvitöökotta, mille personal meenutab Ali-Baba kaaslasteks olnud neljakümmet röövlit. Meie väikese seltskonna venekeelne lõõp läheb aina lustakamaks, aga see kõik ei meeldi mulle mitte üks põrm. Yana loeb mu näoilmet. „Mõtled jalgratturitele, on ju?“ ütleb ta eesti keeles. Jah, ma mõtlen juba tükk aega Eesti jalgratturitele, kes rööviti 2011. aastal kusagil siin kandis.
Järgmisel päeval, 28. detsembril tolgendame Beirutis. Õhtul peaks saabuma ülejäänud eurosaadikud, itaallane ja prantslanna, kellega tuleb pidada kriisinõupidamine, kuna paistab, et seekordne Süüria programm, erinevalt Yana suvisest retkest, on suuresti kokku pandud venelaste poolt. Mitte süürlaste. Venelased tahavad meid viia Hmeimimi lennuväebaasi, kohta, kus baseeruvad Vene õhujõud. Kes pommitavad valitsusvastaseid. Ja siis saabub ebameeldiv uudis – prantslanna mõtles ümber, ta ei tule Süüriasse. Itaallane küll tuleb, aga ikkagi on algne kuueliikmeline eurosaadikute rühm (vist ka keegi hispaanlane oli huvitatud) kahanenud poole peale. Jälgin Yana ning lätlase näoilmeid, kui nad räägivad Vene baasi külastamisest, ning taipan, et minu nägu võis eelmisel ööl, kui me ootasime rehvivahetuse röövlikoopas edasist saatust, väljendada samasid emotsioone. Kurat küll, tundub, et see on lõks…
Ma ületan oma volitusi – ma olen ajakirjanik, kes saadab poliitikuid –, aga nüüd ma hakkan korraga neid õpetama. Äkki oleks parem üldse mitte minna ja oodata 31. detsembrini Beirutis koju viivat lennukit? See oleks muidugi tore nali – kodumaal on Toomi Süüria-reis raevukalt hukka mõistetud ning mu oma kallis Delfis võib vaadata videot Aleppo õudustest pealkirjaga „Vaata, milline traagiline pilt avaneb hetkel Süürias visiidil olevale Yana Toomile“. Meie hulgume esialgu Beiruti inimtühjas vanalinnas. Vaatame õigeusu kiriku ette kogunenud pulmalisi ja mina tögan Yanat, kes keeldub kategooriliselt kirikusse tulemast, et ta on selles mõttes paras paariline proua Vabariigi Presidendiga.
Itaalia eurosaadikut ei paista venelaste programm häirivat. Vene föderatsiooninõukogu väliskomitee esimehe Konstantin Kossatšoviga kohtumise ajal hakkab mulle pärale jõudma, et itaallasel on oma agenda. Kaksteist tundi hiljem, kui ta seisab Liibanoni-Süüria piiripunktis vippide ooteruumis al-Assadi portree taustal ja räägib itaalia ajakirjanike kaamerasse hoogsat juttu, saab see tunne kinnitust. Näib nii, et itaallane tahab Euroopasse suunduvate põgenike voolu lakkamist. Itaallased on Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast saabuvate põgenikega nii kimpus, et kui nad saaks, siis nad ilmselt tühistaks 2011. aasta „araabia kevade“ (kaos Liibüas ja Süürias, režiimivahetus Egiptuses, terroristlike rühmituste vohamine Tuneesias) revolutsioonilised saavutused viivitamatult.
29. detsembril siseneme Assadi residentsi. Ühte paljudest residentsidest. Pigem tagasihoidlik hoone, mis ei ole võrreldav Bagdadis nähtud Saddam Husseini paleedega. Mastaabid on teised. Aga ka hoone kvaliteet. Saddami paleed ei kannatanud lähivaatlust, viimistluse kehvus kratsis silma. Assadil on kõik parfait. Kaasa arvatud seintel rippuv kunst.
Assadi pressiosakonna ülem, noor särava naeratusega naine, on meiega eelnevalt ühes eraldi ruumis suhelnud. Kogu tema tähelepanu on suunatud itaallastele, sest neil on kaamera, nad töötavad TV-le. Hetkel, kui eurosaadikud ja vene senaatorid sisenevad koos Assadiga audientsiruumi ja pressiosakonna ülem teeb mulle resoluutselt tõrjuvaid liigutusi (tõsist juttu aetakse ikka siis, kui „tintla“ on ukse taha saadetud), juhtub midagi ootamatut. Yana võtab mul kindlalt käest kinni ja ütleb süürlannast Kerberosele (küll väga võluvale), et see inimene on temaga. Ja punkt. Nii ma sattusingi kohta, kus mind poleks tohtinud olla. Protokolli rikkuv korralagedus sellega ei lõppenud: niipea kui olin Yana kõrvale istunud ja Assad rääkimist alustas, panin lauale diktofoni.
Mis mult hiljem ära võeti, põhjendusega, et ma rikkusin Süüria seadusi. Ent huvitaval kombel salvestist ei kustutatud, diktofon tagastati, võttes pühaliku tõotuse, et kui ma kasutan mõnda Assadi ütlust oma tekstis, siis ma teavitan sellest tema pressiesindajaid. Ma hoian tõotust, ma ei pane siia ühtegi tsitaati, andes edasi Assadi jutu kammertooni. Kuulake: ta võitleb terroristidega, Euroopal on aeg sellest aru saada, ja need ajad, kui terroristid läksid Lähis-Idast Euroopasse, on möödanik, sest nüüd käib vastupidine liikumine. Assad väitis, et kõige jõledam ISISe välikomandör ei ole isegi mitte Prantsusmaalt saabunud, ta olla pärit Norrast.
Mina ei saanud Assadile esitada ühtegi küsimust, sest tema kõrval istuv Kossatšov, kes oli võtnud koosoleku juhataja rolli (jah, venelased domineerisid, nemad olid selle peo peremehed), lõikas otsustavalt läbi minu katse suu lahti teha.
Mul ei ole põhjust Assadi räägitul pikemalt peatuda. Vaid üks detail – ruumis viibivatest meestest puudusid temal ainsana mansetinööbid. Lihtne valge triiksärk tavaliste nööpidega. Ja Läti saadiku küsimusele, millised on tema eluviisid, milliseid filme vaatab ja milliseid raamatuid loeb, vastas diktaator, et ta püüab elada igapäevast elu ning olla rahvale nii lähedal kui vähegi võimalik.
Ahjaa, täpsustus. Ka minul polnud mansetinööpe.
Pärast kohtumist Assadiga eraldatakse ajakirjanikud vippide delegatsioonist. Meid sõidutatakse pressiteenistuse kindlusesse. Minuga peetakse tõsine, kuid sõbralik vestlus Süüria seaduste rikkumise teemal, aga see, mis juhtub itaallastega, on sada korda huvitavam. Itaalia poisid tegid Assadiga pärast ametliku osa lõppu fuajees inteka. Itaallasest kaameramehe kõrval seisis süürlasest kaameramees, kes filmis kõik paralleelselt üles. Ja siis, seal pressikeskuses, võeti itaallaste filmitud materjal ette ning seda hakati tegema… paremaks. Ei, seda ei lõigutud ega tsenseeritud. Aga itaallaste kaadrid asendati süürlaste tehtuga. Õigem rakurss, õige valgus diktaatori näol. Tagasihoidlik rahvajuht peab teles hea välja nägema. Itaallaste materjali töötlemine kestab tunde. Tutto sotto controllo, tuletan kolleegidele meelde nende kunagise peaministri lemmikväljendit. Me vennastume. Ma räägin neile, kuidas need asjad käisid kunagi N Liidus. Selle ajaviitmise tõttu me ei lenda Hmeimimi sõjaväebaasi. Vipid lähevad sinna ilma meieta. Yana võitleb lennuväljal selle nimel, et meid viivitamatult toodaks nende juurde, aga talle vastatakse, et ajakirjanikud pole lennuväebaasi külastamisest huvitatud. Yana harib mind hiljem just venelaste suhtumise asjus. „Tintla“ on vene poliitikute silmis täielik kõnts.
Lõpuks külastame ühte põgenikekeskust. Koolimajas elab 49 peret, kokku 60 last. Koolimaja õu on ringi karglevaid lapsepabulaid täis. Paljudel plätud palja jala otsas. Mul on talvesaapad, ja mul ei ole palav. Ka Damaskuses on talv. Meile räägitakse, et Assadi käsk on panna põgenikud seinte vahele ja katuste alla. Ei mingeid telklinnakuid à la Jordaania või Balkan. Kus siis lapsed õpivad, kui nende koolimaja on täidetud põgenikest? Naabruses asuvas koolimajas. Kahes vahetuses, tihendatult, kaks klassi ühes ruumis koos.
Võõrustajad ei valeta, see kõik ongi nii. Assad hoolitseb oma põgenike eest. Aga seda ma ei tea, kas režiimi vastased / vabadusvõitlejad / terroristid (sobiv alla joonida) tulevad tõesti põgenikekeskustesse vahel puhkama, lastes endale kaks päeva toitu anda? Mul puudub kodusõja kogemus, neid tundlaid mul pole.
Et režiimi vastased / vabadusvõitlejad / terroristid (sobiv alla joonida) on miljonilinna Damaskuse joogiveega midagi halba teinud, see vastab ka tõele. Linnas on viiendat päeva puhta vee puudus. Kahel korral näen tänaval tsisternautot, mille juurde on kogunenud kohalikud kanistritega. Hommikul vaatan hotelli vannitoas kõhklevalt dušikraani. Mul on süümekad.
Ma pole kunagi varem sõitnud kuulikindlas BMWs mööda tänavaid, mis on palistatud politseinike ja sõduritega, kelle ainsaks ülesandeks on hoida BMWs istuvad inimesed elusate ja tervetena. Jalutuskäik vanalinnas… oeh, see on samasugune naivism nagu unistus minna Alepposse. Meid sõidutatakse Püha Maria õigeusukiriku ette, me kohtume seal metropoliidiga.
Yana on jälle lõksus, ei tea kui mitmendat korda. Kirik. Ta ei käi kirikus! Aga kus ta pääseb… Yana seob siidsalli rätikuks pähe ja me siseneme. Metropoliit kiidab Venemaad kümnel erineval moel (juba kiriku tornigi on ehitanud kunagi tsaar Nikolai, oli ta nüüd esimene või teine). Ta kiidab ka Assadit. Mu tundlad ütlevad, et ta on siiras. Alaviidid, al-Assadi inimesed, on suurim vähemus Süürias. Teisel kohal on kristlased. Siis on ismailiidid, druuzid, armeenlased… Vähemused ei pruugi Assadit armastada, aga nad kardavad neid, kes võiks tulla pärast teda.
Seda ei rääkinud meile Assad ega tema parlamendi spiiker ega režiimi pressiinimesed ega see metropoliit, kes näis nii väga armastavat Venemaad. Süüriasse minnes võiks selle maa ajaloost mingid elementaarsed teadmised olla. Nii nagu me tahame, et Eestisse saabunud välismaalased, enne kui nad küsivad eestlastelt nõudlikul toonil „ja mis teil pronksiööl juhtus?!“, teeks endale selgeks mõned Eesti ajaloo sõlmpunktid.
Naasmine Damaskusest Beirutisse on reisi ebameeldivaim hetk. Maantee on paksult autosid täis, sest on reede, moslemitel vaba päev. Liibanonis elavad põgenikud või nende sugulased kihutavad Damaskusesse, et viia kannatavale linnale kõike vajalikku. Lastetoitu ja võib-olla isegi joogivett. Liibanon ja Süüria on elanikkonna ümberpaiknemise tõttu faktiliselt muutumas liitriigiks.
Põhiline, mis minus hirmu tekitab, on siiski teadmine, et Yanat, pikka kasvu punapead, on näidatud Süüria televisioonis ja tema pildid on sel hommikul tähtsamate Damaskuse ajalehtede esiküljel. Süürias oli meil iga juuksekarva peale üks ihukaitsja, aga Liibanonis, kes seal meid kaitseb? Diktaatori „sõbrantsi“, europarlamendisaadikut, on sada korda enam põhjust kidnäppida kui mingeid jalgrattureid. Seda enam, et on relvarahu, kuid mitte ISISega, kes võiks tahta Assadile käru keerata.
Inshallah.