Hollandi rahvahääletusest Nii imelik kui see ka ei tundu, ei puuduta hollandi rahva eilne tahteavaldus mingil moel Ukrainat, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom oma facebooki lehel.
Mida, muide, illustreeris säravalt üks riigi telekanal, mille reporter palus hääletuspunktidesse suunduvatel inimestel näidata kaardil, kus Ukraina asub. (Geograafia eksamil kukuti kolinal läbi.)
Eilse rahvahääletuse puhul on tegemist sisepoliitilise protestihääletusega. Paljud neist, kes tahtsid öelda „jah“ jäid koju lootuses, et „kvoorumit ei tule kokku“ ning hääletuses osalenudte arv ei ületa 30% piirmäära. Need aga, kes hääletasid vastu, tegid seda lootuses, et rahvahääletuse tagajärjel tekkiv sisepoliitiline kriis viib valitsuse tagandamise ja uute valimisteni.
Seejuures ei „vastu“ ega „poolt“ olijaid Kiievi saatus ei huvita– jutt käib hollandlaste (umb)usaldusest oma valitsuse vastu ning nende kodumaa kohast Euroopa riikide reas.
Rahvahääletuse tulemusena peab valitsus hakkama otsima teoreetilisi põhjendusi, miks mitte pöörata Porošenkole selg, ja see, referendumil osalenud inimeste arvates, võib viia valitsuse väljavahetamiseni.
Võib-olla, emotsionaalse Eesti valija vaatevinklist, tundub selline mitmesammuline skeem liialt komplitseeritud, kuid hollandlased on harjunud suhtuma valimistesse äärmusliku pragmaatilisusega. Ning selles meil on mida nendelt õppida.
Mis puudutab Porošenko reaktsiooni, kes kiirustas nimetama Hollandi referendumi tulemusi rünnakuks Euroopa ühtsuse pihta, siis mind kui assotsiatsiooni poolt hääletanud Euroopa Parlamendi liiget huvitaks rohkem tema kommentaar Panama skandaali kohta. Hollandlased, tänu taevale, saavad oma valitsusega ka ise hakkama, mida ei saa aga kahjuks öelda Ukraina kohta.