Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi kõneles vajadusest muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse seda artiklit, mis näeb ette vene õppekeele valimise õigust gümnaasiumiastmes. Europarlamendi saadiku Yana Toomi büroo võttis kõnealusel teemal ühendust Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvartiga. Vestluses puudutati ka teisi Eesti vene koolide oleviku ja tulevikuga seotud küsimusi.
- Mis te arvate, kui tõsiselt tuleb suhtuda Ligi sõnadesse vajadusest muuta seaduses artiklit õppekeele valimise võimaluse kohta? Eesmärk on, et vene koolil poleks enam „kiusatust” taotleda venekeelse hariduse säilitamist.
- Võimul oleva erakonna jaoks pole seadusandluse muutmine suur probleem, kuna siis, kui seadusandlik initsiatiiv lähtub täitevvõimust, leiab see reeglina toetuse parlamendis, kus koalitsioonil on enamus.
Kuid ma eeldan, et seda mõtet on Ligil keeruline ellu viia, kuna järgmistes aruannetes Euroliidule pole niisama lihtne viidata kõnealusele artiklile ja jätta kõnelemata õppekeele valimise võimalusest, kui jutt käib rahvusvähemuste kaitsest. Seepärast ma arvan, et kattevarjuks ollakse siiski huvitatud selle punkti allesjätmisest, seda enam et seadusandlus ei näe ette otsuse vastuvõtmise protsessuaalset normi ega kriteeriumi, seepärast on alati võimalik võtta vastu subjektiivne otsus, nagu tehaksegi. Niisugune on olukord ühest küljest vaadelduna.
Teisest küljest tuletan meelde, et selle seaduse alusel tehti omal ajal erand Tallinna saksa gümnaasiumile, kus õppetöö toimub saksa keeles. Raske on ette kujutada olukorda, kus saksa õppekeelt tohib valida, aga vene keelt mitte.
See, mis mind iga kord selles küsimuses häirib, on asjaolu, et me käime mööda kinnist ringi: tuleb uus minister ja hakkab kasutama sedasama retoorikat, mida kasutasid tema eellased (härra Ossinovski võib-olla välja arvatud). Esiteks asendatakse mõiste „õppekeel” kohe mõistega „eesti keele õppimine”, jälle kõlavad arutlused selle kohta, et on tarvis õppida eesti keelt. Me kõik teame, et on vaja, kuid jutt ei ole sellest.
Teiseks, haridusministrilt tahaks kuulda arutlusi just nimelt hariduslike küsimuste vaatepunktist – kuidas me hakkame ette valmistama õpetajaid eesti keeles õpetamsieks, millal lõpuks tulevad veenvad metoodikad, õpikud. Kuid selle arutelu asemel kuuleme jälle arutlusi selle kohta, et tegemist on Venemaa mõjupoliitika osaga, et on teatud erakonnad ja poliitikud, kes nii või teisiti viivad neid huve ellu jne. Mulle tundub, et niisugused asjad peaksid olema juba kõigi jaoks sedavõrd igavad ja ebahuvitavad, et niisuguses režiimis on juba kohatu jätkata.
- Kuid Ligi on esimene haridusminister, kes ütles selgelt välja just nimelt mõtte vajadusest kõrvaldada seadusest säte õppekeele valimise võimaluse kohta…
- Ligi on tuntud oma sirgjoonelisuse poolest, ja siiski pole ma veendunud, et see on pinna kompamine ja seadusandluse muudatuse ettevalmistamine. Ma arvan, et see on tema emotsionaalne lähenemine küsimuse lahendamisele.
- Kui sel nädalal (intervjuu on tehtud 15. septembril – büroo) valitsus keelab kuuel gümnaasiumil vene õppekeele valimise, siis mis saab edasi?
- Me põrkume iga kord mõistmatuse müüri vastu, kuigi ma viimasel ajal kaldun arvama, et mõistmine on valitsue tasandil olemas: et tegemist on probleemiga, et see ei lahene, et tegemist on n.ö kõrvaltoimega – inimestega, kes ei saa vajalikul tasemel haridust, seejuures ei õpita ka eesti keelt vajalikul tasemel.
Seetõttu tekib mul mulje, et tegemist pole mitte lihtsalt statistilise lubatud veaga, vaid et põhimõtteliselt vaadeldakse seda kui paratamatust. Olgu peale, rahvusvähemuste esindajad ei saa vajalikul tasemel haridust ja seoses sellega ei suuda saavutada teatavat kohta ühiskonna sotsiaalses struktuuris – aga ega nad ei peagi…
Nii et ühest küljest põrkume mõistmatuse müüri vastu, teisalt aga, kui me ei osutaks probleemidele, ei ütleks neid välja, kui koolid ja vanemad ei annaks sisse taotlusi, siis oleksime juba ammu põhikooli eestikeelseks muutnud. Seni, kuni me sellest piirist püüame märku anda, ministeeriumi ja osaliselt ka valitsuse tasandil aga mõistetakse, et see küsimus ergutab ühiskondlikku teadvust ja tekitab emotsionaalset pinget täiesti objektiivsetel põhjustel, ei ole võim siiski valmis minema lõpuni. Seda tahetakse teha järkjärgult. Juba sisendatakse meie teadvusesse vajadust viia eesti keelele üle ka põhikool, ja kui venekeelne keskkond reageeriks amorfselt, siis oleks seda juba ammugi tehtud.
- Teie arvates pole vene koolide pedagoogid ega administratsioon amorfsed?
- Teate, ma ei hakkaks õpetajatelt nõudma mingit väga kindlat ühiskondlikku positsiooni, kuigi põhimõtteliselt oleks loogiline, et õpetajad kui vene intelligentsi esindajad oleksid esimesed, kes peaksid, kui nii võib väljenduda, kaitsesse asuma, ära märkima oma seisukoha. Aga see on teooria. Praktikas me mõistame, et õpetajad on sõltuvad inimesed, kes puutuvad pidevalt kokku keeleinspektsiooni rünnakutega, inimesed, kelle sotsiaalne staatus pole Eestis just kõige kõrgem.
Tegelikult demonstreerib meie ühiskond regulaarselt ja piisavalt märgatavalt, mis juhtub nende inimestega, kes ütlevad välja oma seisukoha, mis ei sobi poliitilisele eliidile või riigivõimule. Ühiskond annab signaali – kui te olete valmis avalikult astuma süsteemi vastu, siis leiab süsteem võimaluse teid karistada. Inimesed mõistavad seda hästi.
- Kellele peaks siis toetuma oma õiguste kaitsmisel – lapsevanematele või lastele?
- Hea oleks, kui algatus lähtuks lapsevanematelt ja ühiskonnategelastelt ning poliitikutelt, kes võtavad endale vastutuse ja julguse ikka ja jälle seda teemat tõstatada ning ette võtta ka mingeid samme, mitte üksnes sellest kõnelda.
Jutt ei ole ju ainult haridusest, vaid ka meie ühiskonna sotsiaalsest tulevikust, ühiskonna olulise kihi sotsiaalsest tähendusest Eestis. Kui me endiselt selle ees silmad sulgeme, siis tekitame ise tulevikku mitmeid sotsiaalseid probleeme, sotsiaalset pinget ja ebastabiilsust. Kahju, et me ei ole eriti valmis seda endale teadvustama ja toimima pikemast perspektiivist, mitte hetkelistest poliitilistest prioriteetidest lähtuvalt.
Vene koolist, vene kooli säilitamise pooldajatest püütakse teha vaenlasi. Kuid siis tuleb meil, selle kooli pooldajatel, tõenäoliselt samuti reageerida, sealhulgas ka poliitilisel tasandil.
- Nii nagu talunikud 14. septembril reageerisid. Kas te peate seda silmas?
- Ka seda. Teiseks on avaldatud rahvusvahelise õigusorganisatsiooni HumanRightsWatch raport, mis juhib tähelepanu rahvusvähemuste probleemile ja mis, nagu ma aru saan, esitati ÜRO-le. Võib-olla on ka meil (siin pean ma silmas iseennast kui ühiskonnategelast, seda rolli ei saa minult keegi võtta, isegi kui ma ei tööta enam täitevvõimu esindajana) vaja pöörduda vahetult ÜRO-sse, otsida ka niisuguseid teid, luues vastavaid juriidilisi dokumente.
Vaatamata kõigile rünnakutele jätkab tööd hariduskeskus Tallinna Vene Lütseum. Selle lisaõppetöö statsionaarne praktika on end õigustanud ja me töötame välja kaugõppesüsteemi, mis tugineb venekeelsetele arvutiprogrammidele. See võimaldaks aineid paremini omandada. Mõned tahaksid seda poliitikaks muuta, kuid uurimused on näidanud, kuivõrd enam on järeleaitajaid tarvis venekeelsetes peredes, võrreldes eestikeelsetega.
Ja veel… Nende ainetundide arv, mille eest riik tasub, on eesti ja vene koolides ühesugune, kuid vene koolides kuulub nende tundide hulka ka väga suur eesti keele õppimise maht. Eesti koolides õpitakse selle mahu arvel mitmesuguseid aineid süvendatult ja on rohkem valikaineid. Siin on juba matemaatiline erinevus hariduse kvaliteedis. Seepärast ei sea pealinna võimuesindajad vene ja eesti kooliõpilasi ebavõrdsesse olukorda, vaid, vastupidi, püüame seda ebavõrdsust kaotada. On arusaadav, et praeguses olukorras on see vaid hädaabinõu, kuid kohaliku omavalitsuse võimalused on piiratud. Me peame aga tegema kõik, mida me suudame.
Margarita Kornõševa, Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik