USA Riigidepartemang puudutas oma iga-aastases aruandes inimõiguste olukorra kohta maailmas kodakondsusetuse küsimust, keelepoliitikat ja "etniliste vähemuste" olukorda Eestis.
Aruande autorid kirjutavad, et Eestis on umbes 91 280 kodakondsuseta isikut, kellest suurem osa on venelased, ukrainlased ja valgevenelased, kes on Eestis elanud pikka aega. Vaatlejad-õiguskaitsjad peavad naturaliseerimise protseduuri "ebaadekvaatseks". Riigidepartemang mainib ka terminoloogilist vaidlust Eesti võimuorganite ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) vahel: kui UNHCR suhtub halli passi omanikesse kui "kodakondsuseta isikutesse", siis Eesti valitsus ei nõustu sellega, kinnitades, et "neil on kõik võimalused saada kodakondsus naturaliseerimise korras ja kasutada paljusid privileege võrdselt kodanikega."
«Ameeriklased tõid eraldi esile venekeelsete koolide ülemineku 60-protsendilisele eestikeelsele õppele küsimuse. Seoses sellega on võrdlemisi üksikasjalikult kirjeldatud minu kohtuprotsessi Kaitsepolitsei vastu seoses laimuga KaPo 2012. aasta aastaraamatus ja selle võitmist. Veider, kuid ma olen ainus inimene aruande Eesti osas, keda on mainitud nimepidi ja mitte seoses korruptsiooniga,» märgib Europarlamendi saadik Yana Toom.
Riigidepartemang konstateerib, et eesti keele oskamine pole vajalik mitte üksnes kodakondsuse saamiseks, vaid ka igapäevases tegevuses. On märgitud, et Keeleinspektsioon sunnib inimesi, kes töötavad avalikus sektoris, õppima riigikeelt, saadab neid kursustele või määrab "tühiseid trahve". Teatatakse, et sinikraede hulgas on ebaproportsionaalselt palju vene keele kõnelejaid ja võrreldes eestlastega on nad ka sagedamini töötud. Peale selle, "mõned mittekodanikest elanikud, eeskätt venelased" (tsitaat aruandest) teatavad, et keelenõuded viivad diskrimineerimiseni töötasu osas ja töölevõtmisel.
«Mida selle kohta öelda? Nad on muidugi tublid, et kirjutavad „sõbraliku valitsuse“ poliitika „üksikutest puudujääkidest“. Kuid arvestades seda, kui meelsasti meie ministrid võtavad kuulda teisi Suure Venna signaale, tuleb tunnistada, et Riigidepartemangu arvamus mitte-eestlaste olukorra kohta mingil põhjusel Eesti võimudeni ei jõua. Vahest oleks mõtet kirjeldada probleemi kui sotsioloogilist tõsiasja, mitte mõnede "mittekodanike" arvamust?» on Toomi seisukoht.