Me oleme siin Eestis kõik eestlased, ainult et mõned meist räägivad vene keelt

Seitse minutit.

Muide, mis Urmas Paediga juhtus, et ta viimasel sekundil ümber otsustas ja ikkagi ise Brüsselisse läks? Mida europarlamendi klatš väidab?

Paet polnud vist sugugi kindel, et ta saab jätkata järgmises valitsuses välisministrina. Rõivase tagatuba on muutunud nii aktiivseks, et 40aastane Paet on nende silmis juba vana kala, kellest tuleb lahti saada. Selline mulje on mul vähemalt, võib-olla ma eksin.

Kui europarlamenti oleks tulnud Gräzin, oleks mul seal palju lõbusam elu – ta lihtsalt on selline pullivend.

Praegu on Eesti saadikutest ainus naljamees Indrek Tarand?

Ei tea, ma pole seal tema nalju eriti kuulnud. Ta üldse kostab kuidagi palju paremini vastu Eesti meedias kui Brüsselis.

Kui suure summa peate te oma igakuise teenistuse pealt maksma Keskerakonna kassasse?

575 eurot.

Korrutades selle kümnega, saame teada teie palga?

Palk on 6200 eurot!

Pluss igakuised lisatasud ja kompensatsioonid?

Ei! Lisatasusid ei ole üldse!

Igal europarlamendi saadikul on abiliste palkamiseks ette nähtud 21 000 eurot kuus. Mul on kaks nõunikku Brüsselis ja Eestis väike büroo. Ning sellega saab see raha tegelikult otsa, sest Brüsselis on palgad niivõrd kõrged.

Peale abiliste palkamise saab saadik iga kuu nii-öelda bürookulude katteks 4000 eurot. Kogu selle raha eest võid osta kirjaklambreid – nagu väidetavalt tegi Indrek Tarand.

Saadikul endal makstakse ikka iga liigutus kinni: te saate ju palgale lisaks päevaraha, kõik sõidud kompenseeritakse…

Päevaraha saame nende päevade eest, kui oleme Brüsselis või Strasbourgis. Kui ma elaksin hotellis, siis selle arve tasuks ma päevarahast, hotelli eraldi kinni ei maksta.

Strasbourgis on hotellid aga niivõrd kallid, et me kõik vaatame ringi, kas ei leia sealt mingit korterit, sest kogu päevaraha läheb hotelli peale. Strasbourg on väike linn, mis sisuliselt elab europarlamendi kulul. Kord kuus on neil siis pidunädal – kõik hinnad on laes. (Euroopa Parlament peab kord kuus Strasbourgis esmaspäevast neljapäevani kestvat täiskogu istungit – toim.)

Sõnaga – see summa, mis teile personaalselt iga kuu kontole laekub, pole 6200, vaid vähemalt topelt nii suur?

No ilmselt jah.

Te olete olnud Keskerakonnas viis aastat ja tõusnud selle ajaga Edgar Savisaare kõrvale oluliseks häältepüüdjaks. Kuidas?

Teate, see võib olla ka juhus. Eks elu näitab. Venelastel on see omapära, et iga vene kandidaat – ükskõik mis nimekirjas – saab keskeltläbi kolm korda rohkem hääli kui teda ümbritsevad kandidaadid, sest vene kandidaate on lihtsalt niivõrd vähe ja vene valijal väga alternatiive pole. Kui valimistel kandideeriks sada vene soost kandidaati, oleks nende häälte saak hoopis teistsugune. Riigikogus on aga viis või kuus venelast ja me lihtsalt saamegi rohkem hääli, sest meie häältepõld on tihedam.

Venelane hääletab rahvuse järgi?

Venelane hääletab selle poolt, kelles ta on kindel. Eesti ühiskond võtab väga hästi vastu venelasi, kes sisuliselt ei kaitse venelaste huve. Aga vene valija vaatab neid inimesi, kes ikka julgevad sõna sekka öelda.

Mis on praeguses Eestis venelaste peamine huvi?

Ilmselt ikka venekeelne haridus, aga praegu on hetk, kus paljud huvid on ühinenud. Eesti riik kratsib nüüd kukalt, et kes küll suhtleks nende arusaamatute Eestis elavate venelastega; kus on see meediakanal, mille abil saaks nendega rääkida. Aga omaenda kätega suretasime välja venekeelse hariduse, vene intelligentsi taasloomise. Mis tähendab seda, et ei olegi enam inimesi, kes saaksid väga heas vene keeles venelastega suhelda. Nüüd me olemegi augus, kus venekeelse meedia tase langeb iga päevaga, sest pole kedagi, kes seda hoiaks.

Vabandage, et ma niimoodi lahterdan, aga nii on lihtsam seletada: eestlastel pole enam kedagi, kes saaks teie nimel meiega rääkida.

Teie jutu mõte on see, et kui Eesti ei tegele oma venekeelse elanikkonnaga, tegeleb nendega Putin?

Ma ei oska teile Putini kohta mitte midagi öelda, ausalt.

Ma usun, et te isiklikult ei tunne.

Ma olen teda paar korda näinud küll. Mind pani hämmastama, et ta on, noh, umbes nii pikk. (Yana Toom näitab käega, kuidas Venemaa presidendi pealagi küündib napilt tema büstini – R. K.)

Ma olen küll väga pikk inimene, aga see vaatepilt oli… no saate aru. Teie olete tema kõrval pikk inimene.

Ma väga tänan! Seda komplimenti polegi ma naisterahva suust veel kuulnud.

Jah, ja ega iga päev Putiniga võrrelda.

Teie võit europarlamendi valimistel tuli Keskerakonnale üllatusena?

See tuli mulle endale üllatusena, mis siin erakonnast rääkida.

ETV ei suutnud tunni aja jooksul leida valimisstuudio graafikusse teie pilti.

Selle asemele oli vist roheline käkk, kuulsin ma hiljem. Ma olin sel õhtul nii šokis, et ise ei märganud midagi.

Teie mõjuvõim erakonnas kasvas mai lõpus tasemeni, kus te võite võimaliku sisekonflikti puhul öelda: ma võtan oma valijad ja kandideerin üksi või teen uue erakonna?

Esiteks ei ole ma seda tüüpi inimene, kes hakkaks niimoodi rääkima. Teiseks: ma tõesti usun, et erakonna võit on minu võit ja vastupidi; ning sama käib ka kaotuse kohta.

Vaadake, inimesed, kes on Keskerakonnast ära läinud – kas või Boroditš –, ei saa enam mitte midagi. On vale mõelda, et sinu hääled jäävad sinuga kuni surmani. Häälte nimel tuleb ikka tööd teha ja selleks peab olema mingi ressurss.

Ainus üksikkandidaat, kes meil siin põllu peal kasvab ja õitseb, on Indrek Tarand. Ja temagi häältesaak kahanes kahe europarlamendi valimistega poole võrra. Ma usun, et kolmandal korral pole neid hääli enam niigi palju.

Lisaks. Kui ma poliitikasse suundusin, vaatasin ma, milline poliitiline jõud on maksimaalselt avatud ja mis ei ole väga rahvuslik. Minu vana idee on see, et me oleme siin Eestis kõik eestlased, ainult et mõned meist räägivad vene keelt. Kellele see mõte pole vastukarva, sellega mängin mina edasi. Toona oli selliseks Keskerakond ja siia astumises pole ma päevagi pettunud.

Samas pole Eestis vist teist erakonda, mille liikmed oleks oma koduparteis nii palju pettunud kui keskerakondlased. Siit on mindud lainete kaupa ja minejaiks on olnud silmatorkavad tipud. Esimestest aknaalustest kuni selleni välja, et ükski Keskerakonnast europarlamenti valitud ja saadetud saadik ei jää Euroopas keskerakondlaseks.

Räägime sellest viie aasta pärast, kas ikka tõesti ükski ei jää või mõni ikka jääb.

Vaadake, Keskerakond on olnud riigikogus nii pikalt opositsioonis, et muidugi see väsitab inimesed ära. Mõni, kes arvab, et ta on sündinud ministriportfelli jaoks, lihtsalt ei jõua seda ära oodata. Paratamatult mõjub inimestele, kui kogu aeg tambitakse pähe: "Niikaua, kui teie eesotsas on Savisaar, ei saa te mitte midagi!"

Tegelik probleem on nii-öelda broilerluses. Kui sa tuled poliitikasse, omades selja

taga juba edukat karjääri, on su enesekindluse määr hoopis teine. See on väga erinev olukorrast, kus sa tuled poliitikasse nii, et enne teritasid pliiatseid ja panid plakateid seinale ning nüüd tahad olla minister, sest aeg tiksub, sa oled juba 32!

Viimane teie kolleeg ja aatekaaslane, kes Keskerakonnast üle jooksis, oli vist Aivar Riisalu. Mis tal juhtus?

Naine juhtus tal!

Õige, tema naine kuulub ju IRLi. Ja ikka nii ongi, et kui mehega toimub muutus, tuleb otsida naist?

Eriti selles vanuses. Ikka, jah, teatav sõltuvus nooremast naisest peab tekkima, see on ju arusaadav.

Proua Toom, te olete õel!

Ei ole, ei ole, mis te nüüd!

Räägime veel naistest. Edgar Savisaar mõjuvat naistele eriliselt. Kirjeldage, palun, tema sarmi.

Yana Toom naeratab nagu koaala, kes embab metsa kõige magusamat eukalüpti – R. K.

Ta on kirjeldamatu!

Teil on väga hea eesti keel, te kindlasti leiate õiged omadussõnad.

Ma ei oska midagi öelda nende tüdrukute kohta tema ümber – sellest ei tea ma midagi. Aga Edgar Savisaar on härrasmees. Ükskõik, kuidas sa välja näed, ükskõik kui väsinud sa oled, kui kole, mida iganes – tema kõrval sa tunned, et…

No saate aru? Ta pole noor inimene, ta pole väga ilus – mis seal salata –, laulab ta… noh, mitte päris Caruso, ütleme. Aga, vaadake, tema kõrval selg läheb sirgu. Lihtsalt nii on! Ta laseb su uksest sisse, ta ei torma ette, ta ulatab sulle mantli… no mida iganes. Kõik see, mis oleks harassment kuskil USAs.

Hästi kasvatatud härrasmees ei ole Eesti ühiskonnas just laialt levinud tüüp.

Savisaare kõrval tunneb end iga naine daamina?

Jah! Väga õige! Teie eesti keel on ikka parem kui minu oma.

Ossinovski väitis, et solvus Ligi määratluse peale: sisserändaja poeg roosast erakonnast. Te olete näinud poliitikat väga lähedalt. Kui palju on Ligi ja

Ossinovski skandaalis nii-öelda taktikalist solvumist ja strateegilist tagasiastumist? Millisel määral on see skandaal kunstlik?

Ma arvan, et 90 protsenti.

Saan ma teist õigesti aru: Ossinovski lihtsalt leidis põhjuse, mille peale silmi pööritada ja Reformierakond leidis, et Ossinovski silmadepööritamine on hea võimalus tõmmata Ligi, kellel on hääled niikuinii koos, korraks tagaplaanile ja esitleda uut inimest oma erakonnas – Maris Laurit.

Isiklikult, personaalselt, võitsid nii Ossinovski kui Ligi – selle pealt, et lõhe eestlaste ja venelaste vahel ainult süvenes.Vaadake, kui Ligi saatis kõva häälega

Kadri Simsoni… teate ise, kuhu…, ei võtnud Ossinovski, kes oli selle vahejuhtumi juures, sõna. Kadri kaitseks astus välja Jüri Ratas.

Siis, kui mulle lubati kuuli pähe, vabandas minu ees Ene Ergma.

Aastal 2012 ütles riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liige Juku-Kalle Raid, et demokraatia saabub Eestisse alles siis, kui Yana Toom saab kuuli pähe – Toim.

Härrased olid vait! Ja nüüd äkki Ossinovski solvub!

Ma ei tea, kuivõrd on see strateegia läbimõeldud, aga sotsid üritavad selgelt järele proovida, kus on piir, kus eestlased tunnistavad nad veel omaks, aga samas lubatakse neil ka venelaste eest rääkida – mis on tegelikult väga õige käitumine, et mitte jääda isolatsiooni. Ossinovski on ju eestlastele palju vastuvõetavam vestluspartner kui mina, kes ma olen nende arvates Putini agent.

Aga nüüd on sotsidel piir käes ja ma huviga vaatan, mis saab edasi. Vahepeal venelane arvas, et Ossinovski on integrast – see on sõimusõna, millega tembeldatakse liiga eestimeelseid venelasi…

Kas teie olete kah integrast?

Küsige minu valijate käest, ma arvan, et ei ole.

Ühesõnaga: vahepeal öeldi ka Ossinovski kohta integrast, aga nüüd vaadatakse, et ei, ta ikka kaitseb meie huve. Libe koht on see, mida arvab asjast eestlane. Huvitav on vaadata, mida Ossinovski tegema hakkab.

Te just heitsite enda kohta nalja, et olete Putini agent. Oskate te öelda, mis Venemaal toimub?

Venemaa ei ole kunagi varem läbinud rahvusriigiks saamise staadiumi, mul on tunne, et just see liidab seal praegu inimesi. Teiseks – igasugused sanktsioonid ja teravad avaldused Putini suunas tõstavad tema reitingut Venemaal, sest kui kedagi rünnatakse, tuleb teda kaitsta.

Euroopa teeb väga rumalalt, seostades kogu Venemaa käitumist Putiniga ja mitte tehes retoorikas vahet Venemaal, venelastel, Vene kodanikel. See aitab neil tegelikult konsolideeruda.

Muidugi saab venemaalane ilma parmesani ja oliivideta hakkama, aga kuidas sa räägid inimesega, kui sa oled ta ise nurka surunud? Kes suudab temaga pärast suhelda? Niisugune sanktsioonidega nurkasurumine on minu meelest väga ebamõistlik käitumine.

Kas te jagate Putini seisukohta, et Nõukogude Liidu kokkukukkumine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof?

Ma jagan hoopis akadeemik Tiškovi seisukohta, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim kataklüsm.

Mis Krimmis toimus? Kuidas selline sekkumine teise riigi asjadesse on üldse võimalik?

Krimmis ei toimunud 22 või 23 aastat mitte midagi, nõukogudeaegsed suured ja uhked sanatooriumid lagunesid, kuhugi ei investeeritud.

Tulid tagasi Krimmi tatarlased, kellele anti mõista, et vast nad saavad oma maad kah tagasi. Mida nad siis tegid? Hakkasid panema põldudele püsti putkasid – sest seadus oli selline, et kui sul on maa peal putka, saad sa selle maa kunagi erastada. Tee ääres oli sadu putkasid, ja siis nad valvasid neid, sest kohalikud hakkasid putkasid põletama – kui nii-öelda maja krundil pole, siis sa seda erastada ei saa.

Oligi nii, et tee ääres oli sada putkat, mida tatarlased öösel püssiga valvasid, ning kohalikud roomasid kohale ja hakkasid põletama.

Saate aru, selline korralagedus kestis kümneid aastaid! Kui me vaatame SKT-d, siis see oli Ukrainas täpselt neli korda madalam kui Venemaal. Kooliõpetajad said 120–160 dollarit palka – no see pole normaalne.

Ja siis, kui tuli viisakas roheline mehike…

Viisakas roheline mehike?

Teate ju seda meemi, mis levib Vene meedias: viisakad rohelised mehikesed. Need andsid mõista, et tõstetakse palkasid, tõstetakse pensione, mida iganes. No kuulge, Krimmi otsus liituda Venemaaga oli majanduslik valik. Võib muidugi rääkida, et referendum oli lavastatud, aga fakt on see, kohalikud inimesed olid massiliselt Venemaaga liitumise poolt, ega keegi neid vägisi valima viinud. Võib-olla nad kahetsevad seda kunagi, võib-olla mitte.

Võib-olla oligi kohalikke, kes tõesti tahtsid Venemaaga liituda, aga kuidas Krimmi liitmine paistab moodsa aja rahvusvahelise õiguse ja tavade seisukohalt? Ukraina territooriumile maandub teise riigi lennuk, sealt tulevad välja rohelised mehikesed, kes desarmeerivad kohal oleva Ukraina armee.

Ma ei mäleta, et Jugoslaavia pommitamise ajal oleks tulnud minu juurde Õhtulehe ajakirjanik ja küsinud vastu rinda tagudes: kuidas on lood rahvusvahelise õigusega? No nii ongi! Paraku.

Miks me räägime rahvusvahelisest õigusest valikuliselt? Miks Kosovo saab olla autonoomne, aga Krimm ei saa? Arusaamatu.

See on selge, et mõlemal juhul on käitutud valesti. Aga millegipärast on nii, et vahel on vale käitumine lubatud, vahel ei ole.

Suurriigil on vale käitumine lubatud?

Ei ole, aga see on fakt. Sellest, et anname faktile oma hinnangu, ei muutu midagi. Kas te usute, et homme on Krimm taas Ukraina koosseisus? Mina ei usu. See pole lihtsalt võimalik.

Mida Eesti peaks Ukraina sõjast õppima?

Siin on kaks asja. Üks on majanduslik aspekt – inimesel peab olema tahtmine elada oma riigis ja ma usun, et see tahe meil kõigil on. Ei pea ärritama Eestis elavaid venelasi – kõik jutud viiendast kolonnist tuleb ära lõpetada. Kohe. Homme. Viiendat kolonni ei ole kindlasti olemas.

Ma just tellisin ühe küsitluse, mille tulemused tulevad loodetavasti jaanuaris. Seal on üks küsimus, millele ma saan loodetavasti vastuse, mida ma eeldan, et sealt tuleb. Lühidalt: kui me küsime eestlase käest, kuidas ta ennast identifitseerib, siis ta vastab, et ikka eestlasena – olgu ta parajasti siin või välismaal. Venelase puhul on identiteet teistsugune: Eestis identifitseerib ta ennast venelasena, Brüsselis eestlasena. Väljaspool me oleme eestlased.

Teie tundsite ennast turvalisemalt, kui Eestisse saabusid USA sõdurid?

Ei! Aga ma ei tundun ennast ebaturvaliselt ka enne seda. Mulle üldse ei meeldi, kui riigis on võõrväed!

Need ei ole võõrväed, need on NATO väed!

Kui ma loen presidendi väljaütlemist, et teie valmistute valimisteks, mina valmistun sõjaks, siis ma mõtlen, et talle oleks ikka veel mõnda nõunikku kõrvale vaja. Sellised väljaütlemised levitavad paanikat ja see on lühinägelik. Kui mitte arvestada võimalikku panust iibe tõstmisse, ei meeldi mulle need USA sõdurid siin absoluutselt.

Taoline konflikt ja Venemaa sekkumine nagu Ida-Ukrainas on meil siin, Baltikumis ja Eestis, välistatud?

Muidugi on see välistatud! Vaadakem meie ja Venemaa SKT-d, elatustaset, mida iganes – sellised sündmused pole siin lihtsalt võimalikud!

Mulle on Venemaa väga tähtis, see on suur osa minu kultuuriruumist, see on mu keel, muusika, kultuuriline kood ja nii edasi. Venemaa pole minu jaoks Putin või Grõzlov. Need on erinevad asjad. Miks te ajate kõik need asjad kokku?

Siinsetel venelastel on väga tihedad sidemed nii oma koduriigiga – antud juhul Eestiga – kui ka oma ajaloolise kodumaaga. Ja kui meil on siin selline suur kogukond, mis on seotud mõlema maa ja kultuuriga, oleks tark seda kuidagi ära kasutada. Igas konfliktis on kõige tähtsam roll just vahendajal. Meil pole aga nagu nõudlustki selle teenuse järele. Kuigi peaks olema, sest kui keegi Eestis teab, mis reaalselt toimub Venemaal, on see üks Kohtla-Järvel elav tädike. Aga meie temaga ei räägi!

Kui te tahate aru saada, mis toimub Venemaal, minge Ida-Virumaale, rääkige seal inimestega ja te vabanete hirmust. Keegi ei taha endale siia Venemaad.

Vist ka Venemaa venelased ei vaata Eestis elavatele venelastele kui päris omadele.

Me oleme siin lihtsalt teistsugused.

Ma olen Venemaal heade tuttavate, intelligentsete inimestega arutanud palju küsimust, miks ma söön noa ja kahvliga. Sa sööd pliine noaga? Mis asja? Kas sa teeskled, et sa oled siin mingisugune… misasi?

Meie oleme ka olmetasandil teistsugused. Ei oska mina kätega süüa, no vabandust! Ma ei saa nii, et võtan pliini ja mul hakkab või jooksma varrukasse. See on ju vastik. Kuigi nii süüa on tõesti maitsvam.

Viina te ikka võtate?

Minu viinad on juba joodud.

Mis nüüd käsil on?

Punane vein.

Mitu pakki teil päevas suitsu kulub?

No tegelikult pakki päevas ei kulu.

Brüsselisse minnes ostate suitsud Eestist kaasa?

Ostan kaasa, jah!

Lihtsalt selle pärast, et Belgias on need veel kallimad?

See on üks põhjus. Teine põhjus on see, et ma ostan Tallinna lennujaamast endale nädalaks ajaks kaasa neli pakki ja kui need Brüsselis otsa saavad, siis sealt ma juurde ei osta. Kui mul hakkavad suitsud otsa lõppema, siis ma lihtsalt teen vähem. Väga mugav.

Te olete kokkuhoidlikult majandav perenaine?

Ma ei ole üldse kokkuhoidlikult majandav perenaine, mul on lihtsalt oma tervisest kahju. Aktsiisid ja tervis peavad olema tasakaalus, nii ka ei saa, et ma ohverdan oma elu Eesti spordi ja kultuuri toetuseks. Suitsetamine on tegelikult rumal harjumus.

Mis pahest te sooviks vabaneda, aga ei raatsi?

Mul ei olegi pahesid!

Te olete peaaegu ideaalne inimene?

Mis tähendab – peaaegu?