Teisipäeval, 25. aprillil võttis kaks Euroopa Parlamendi komisjoni – naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon (FEMM) ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon (LIBE) vastu ajaloolise otsuse kiita heaks EL-i ühinemise Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga.
Kõne all on tuntud Istanbuli konventsioon, esimene juriidiliselt kohustav dokument, mis loob kõikehõlmava õigusliku baasi võitluseks vägivallaga tüdrukute ja naiste suhtes.
Eurosaadik Yana Toom (Keskerakond / Renew Europe), selle ettekande variraportöör nimetas otsust tähtsaks sammuks vägivalla käes kannatavate naiste täisväärtuslikuks kaitsmiseks.
Istanbuli konventsioon jõustus 2014. aastal ja käesolevaks ajaks on sellele alla kirjutanud kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, samuti Euroopa Liit ise. Ratifitseerimisega, milleta konventsioon ei muutu juriidiliselt kohustavaks dokumendiks, on lood keerulisemad: dokumendi ratifitseerisid 21 EL-i liikmesriigi parlamendid, kuid Bulgaarias, Tšehhis, Ungaris, Lätis, Leedus ja Slovakkias seda ei tehtud. Siiani ei ole dokument ratifitseeritud ka Euroopa tasemel, kuigi EL kirjutas sellele alla juba 2017. aastal.
„Olen Euroopa Parlamendis tegelnud perevägivalla teemaga juba kuus aastat. Oli nii ettekandeid kui ka resolutsioone nõudmisega konventsioon ratifitseerida. Ent ikka ja jälle takerdusime: arvati, et ratifitseerimiseks on vaja kõigi liikmesriikide nõusolekut. Muide, meie karjas oli ka musti lambaid, kes sellele vastu seisid,“ selgitas Yana Toom. „Jutt on mitte ainult mõnest riigist nende hulgas, kes konventsiooni ei ratifitseerinud, vaid ka – peamiselt – Poolast, kes konventsiooni ratifitseeris, kuid otsib viise sellest väljumiseks (Türgi jälgedes) ning on faktiliselt kehtestanud abordikeelu. Ent Euroopa kohus otsustas 2021. aastal, et Euroopa Nõukogu otsus ei pea tingimata olema ühehäälne. Surve nõukogule kasvas ja tänavu esitas nõudmise konventsioon ratifitseerida enamik eurosaadikuid.
Ratifitseerimine Euroopa Liidu tasemel on tähtis, sest see võimaldab osaliselt teha Istanbuli konventsiooni seaduseks kõigile. „Osaliselt seepärast, et teatavasti on EL-i ja liikmesmaade kompetentsi valdkonnad rangelt jaotatud ning Brüssel ei saa oma tahet eraldi riikidele peale sundida,“ märkis Yana Toom. „Ja ikkagi me võime kahes aspektis kohaldada konventsiooni ka Euroopa tasandil: esimene aspekt – on õigusalane koostöö kriminaalõiguse valdkonnas, teine – varjupaikade loomine vägivallaohvritest naistele, samuti viia ellu vägivallaohvri õigus mitte olla välja antud riigile, kus eksisteerib vägivalla jätkamise risk ning vägivalda õigustatakse „traditsioonidega“, „kultuuriga“, „auseadustega“ ja nii edasi.“
Muu hulgas võib Euroopa Liit pärast Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist eraldada teatud vahendeid nimelt ja ainult varjupaikade loomiseks koduvägivalla ohvritele. Vastavalt statistikale langeb iga kolmas eurooplanna kas või kord elus pärast 15-aastaseks saamist füüsilise ja/või seksuaalse vägivalla ohvriks.
Foto: Department of Foreign Affairs and Trade / Flickr (CC BY 2.0)