Meil parlamendis on selline tööformaat nagu hääletuste selgitamine. Kuna minu tänane hääletus kindlasti pälvib tähelepanu, teen seda siin ja praegu.
Nimelt selgitan, miks olin Vene okupatsiooni võimude poolt välja antud reisidokumentide mittetunnistamise otsuse vastu.
2014. aastast alates on minu Eesti büroosse pöördunud mitmed Krimmi eestlased, kes peale poolsaare annekteerimist Venemaa poolt olid sunnitud võtma Venemaa passid. Eesti pole neid passe tunnistanud kaheksa aastat ja me pidevalt saime abipalveid meie enda inimestelt, kes tahtsid tulla Eestisse kas lähedaste haudadele, sugulastele külla või lihtsalt Läänemere õhku hingama. No ei saa.
Kuid nende puhul eksisteeris vähemalt teoreetiline võimalus - ja seda argumenti kasutasid meie ametnikud - minna Kiievisse ja taotleda seal aegunud Ukraina passi pikendamist. Olgugi et see oli logistilisest äärmiselt keeruline ning nõudis teatud julgust, kuid oli kuidagimoodi tehtav. Täna, kui Ukrainas käib täismahuline sõjategevus ja Ukraina passe ei väljasta isegi Ukraina Euroopa saatkonnad, on see täiesti ebareaalne.
Üheksa kuu jooksul väljendab Euroopa Liit oma toetust inimestele, kes jäid Venemaa okupatsiooni alla. Üheksa kuud me tunneme neile kaasa ja imetleme ajakirjanikke, kes julgevad tuua meieni reportaaže sõjaõudustest. Kuid siis, kui tsiviilelanikud jäävad okupatsioonivõimu alla, meie kaastunne lõpeb. Kas soojas Strasbourgi mullis istuvatel saadikutel on ikka moraalne õigus nõuda sõja ajal vallutatud territooriumi elanikelt - enamasti naistelt ja lastelt - seda hulljulgust: ma ei võta passi, mida te mulle annate, olgugi, et Ukraina oma võib olla aegunud, söeks põlenud või sõja kaoses kadunud. Kas kolleegid annavad endale aru, milliseid tagajärgi selline käitumine endaga kaasa toob? Juurdepääs teenustele, pension, arstiabi, haridus...
Minu nooremal pojal on sõber, kes elab Luganskis. Ta sai suvel 18 ja sellest ajast saati pole oma jalga tänavale tõstnud - ta saadetaks kohe sõtta. Kelle poolt? Arseni (nimi muudetud) räägib, et sellele võimule pole ta midagi võlgu. Ta oli 10-aastane, kui kuulutati välja Luganski rahvavabariik. Ta sai täiskasvanuks selle võimu all, mida ta pole kunagi valinud. Tal on selle "vabariigi" pass - ega alternatiivi polnud. Kui nüüd peaks minema nii, et keegi saadab ta sõtta, saab temast Ukraina ja Euroopa Liidu n-ö ametlik vaenlane. Aga poisil on unistusi. Ta tahaks elada vabas maailmas, õppida Läänes, saada lõpuks päriselt tuttavaks oma sõbra - minu pojaga (nad leidsid teineteist internetis). Ja mina olen see, kes peab talle ütlema, et tead, Arseni, seda ei juhtu. Sa ei pääse siia enne, kui see sõda lõpeb Ukraina võiduga, ja ka siis vaid juhul, kui sul õnnestub sõja lõpuni varjata ennast seal panipaigas, kus sa viimased viis kuud istud. Aga kas õnnestub?
Neid inimesi, kellelt me lootuse ära võtame, on kümneid tuhandeid. Oi, ma tean täpselt, mida ütleb selle peale minu kollektiivne oponent - et seda teeb Putin, mitte meie. Nõus. Ainult et me teeme seda koos Putiniga.
Võtame vastu kõlavaid poliitilisi avaldusi ja laseme liikmesriikidel endale sanktsioonide režiimist erandeid välja kaubelda. Eks selleks, et varjata Belgiasse müüdavate Jakuutia teemantite sära, ongi vaja karistada neid, kes on juba kaotanud sõjas oma kodud ja lähedased. Seda nimetatakse siin poliitiliseks signaaliks, ja nendele, kes elavad okupeeritud aladel, on see signaal selge - meid ei huvita, mis teist saab.
Lõpetuseks tuletan meelde, et ka siis, kui paljud Lääne riigid ei tunnistanud Balti riikide okupeerimist, inimene Nõukogude passiga sai reisida Läänes, ja kes seda takistas, oli KGB, mitte Rootsi või Ameerika saatkond.
Arvestades ülaltoodud ei pidanud ma võimalikuks otsust toetada ja mul on siiralt kahju, et ainult kuus kolleegi tegid sama.