.jpg)
Otsustasime käsitleda käesoleva hooaja viimases kirjutises teemat, mis tõuseb aeg-ajalt esile tasuta juriidilistel konsultatsioonidel Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroos. Kõne all on au ja väärikuse kaitsmine.
Kuigi mõttetera „hing Jumalale, süda naisele, kohus isamaale, au mitte kellelegi“ omistatakse juba kindral Kornilovile, ei ole see kaotanud aktuaalsust ja seda tsiteerivad tihti meie kaasaegsed. Selge see, et kui on au, siis seda on vaja kaitsta.
Demokraatlik õigus – tühi sõnakõlks
„Meie põhiseadusse on kirjutatud, et au ja väärikuse kaitsmine on vääramatu demokraatlik õigus,“ tuletas meelde jurist Sofja Pevzner-Belošitski. „Kellelgi ei ole õigus inimest solvata, alandada või süüdistada kohtuotsuseta, aga kui see juhtub, siis on see tema põhiseaduslike õiguste rikkumine.
Kahjuks ei ole meil seadust, mis määraks täpselt proportsiooni: millisel hetkel, kuidas, mis ulatuses ja millistel juhtudel võib inimese üle arutleda nii, et tema au ja väärikus kindlasti ei oleks riivatud. Massiteabevahenditele annavad tihtipeale takti ette riigi kõrgeimad juhid. Meediavahendid lasevad selle konteksti rahvahulkadesse, aga edasi toimib igaüks vastavalt oma kasvatusele ja suhtumisele kõikelubatavusse.“
Juristi arvates ongi kõige hirmsam see, et puudub mõõdutunne – ajakirjanikel, Facebookis, kõikjal: „Kui kedagi hakatakse taga kiusama, mõeldakse harva, et sama hoobi peab vastu võtma ka tema lähikond – naine, lapsed, vanemad, kolleegid. Niisugustel juhtudel on end „puhtaks pesta“ praktiliselt võimatu, isegi kui kõik maailma kohtud tunnistaksid inimese süütuks.
Aga veel on meil selle teemaga seotud selgelt väljenduv rahvuslik aspekt, mis on eriti märgatav suhtumises kahte samatüübilisse kuriteosse. Tallinna Laagna teel ajab aserbaidžaanlane inimesed autoga alla ja kohe süüdistatakse tervet aserbaidžaanlaste kogukonda kui „kuritegelikku grupeeringut, kes tuleb maalt välja saata“. Saaremaal ajab inimesed alla purjus eestlane, kuid kellelgi ei tule pähegi rääkida „kuritegelikust saarest, mis tuleb maa pealt pühkida, sest seal on kõik joodikud ja mõrvarid“.
Miks on selliseid kohtuprotsesse vähe?
„Esiteks puudus meil riigisisene kohtupraktika selliste asjadega seoses. See hakkab alles kujunema,“ selgitas Pevzner-Belošitski. „Teiseks on meil vähe juriste, advokaate (eriti venekeelseid), kes oleks spetsialiseerunud just sellele valdkonnale. Lisaks sellele on nende teenused kallid, mis ei ole kõigile taskukohased.
Kolmandaks ei ole meil veel välja kujunenud kohtunike korpus, kellel oleks niisuguste asjade objektiivseks läbivaatamiseks küllaldane kompetents (teisisõnu, kes oskaksid eristada fakte arvamushinnangutest). Tõsi küll, nüüd on tulnud Harju Maakohtusse mõned noored inimesed, kes on end Euroopas just sellel suunal täiendanud. Muide, pärast terroriakti ajakirja Charlie Hebdo toimetuses, kulus Euroopas kuus aastat, kuni Euroopa inimõiguste kohus tunnistas, et ka kujutis võib au ja väärikust solvata.
Neljandaks ei kiirusta inimesed Eestis veel kohtu poole pöörduma. Siinkohal peab meenutama üht „eksponaati“ mõni aasta tagasi Tartusse viidud moodsa kunsti näitusel. Ägedaid vaidlusi tekitas „installatsioon“, mis oli tehtud Oświęcimi koonduslaagri gaasikambris: alasti mehed ja naised mängisid kulli. Mis see oli – vaba kunst või au ja väärikuse solvamine? Siis ei läinud kohtusse isegi juudi kogukond.“
Siiski on hakanud jää liikuma
Hiljuti võitsid Pevzner-Belošitski ja tema kolleeg Jelena Karžetskaja Harju Maakohtus hagi seoses ebaõigete hinnanguliste arvamustega ja faktidega firma Erial kohta, mis ilmusid Õhtulehes. „Selguse mõttes olgu öeldud, et kriminaalasjas esitati süüdistus füüsilistele isikutele. Firmat ennast keegi milleski ei süüdistanud,“ selgitas jurist. „Ent ajakirjanikud tõid välja terve kuhja firmat „paljastavaid fakte“. Solvav ebaõige arvamushinnang põhjustas konkreetsete asjaolude ebaõige hinnangu kolmandate isikute hulgas. Ajakirjanikud kasutasid vaid endale mugavaid dokumente, kuigi avalikult oli kättesaadav kõik, kaasa arvatud see, mis puudutas Eriali juhtimisotsuste vastuvõtmise algoritmi.
Kuna niisuguste mõistetega nagu au ja väärikus juriidilise isiku puhul ei opereerita, on hüvitist moraalse kahju eest võimatu nõuda, kuid mainekahju eest igal juhul.“
Esimese astme kohtu otsus selles asjas kaevati edasi. Teise instantsi kohus tegi oma otsuse, kui see ajalehenumber juba trükki läks.
Enne seda, mai lõpus rahuldas seesama Harju Maakohus osaliselt Kristi Loigo (endine Nilov) hagi nädalalehe Eesti Ekspress (EE) vastu. Vaidluse aluseks oli 25. aprillil 2018 ilmunud artikkel „Telesaade vaeste aitamisest tegi produtsent Kristi Nilovist jõuka inimese“.
Kohus selgitas, et EE avaldus, nagu oleks Kristi Nilov telesaate „Kodutunne“ suurim kasusaaja, on hagejale alandav, kuna loob ettekujutuse, et ta on rikastunud saatele tehtud annetuste arvelt ehk sai tulu ebaausal teel.
Kohus nõustus sellega, et hageja kohta esitatud kirjeldus nagu „mürk, mis tapab kõik ümberringi“ ja „kõige halvem inimene, keda ma tean“ loovad Kristist äärmiselt negatiivse ettekujutuse ja kahjustavad tema mainet. Kohus otsustas, et niisuguste väidete eesmärk oli viia lugejad tahtlikult eksiteele ning kutsuda hageja suhtes esile negatiivseid emotsioone. Kohus märkis, et kuigi avaliku elu tegelasega ongi seotud kannatlikkuse kõrge tase, ei ole inimene siiski kohustatud taluma vääraid avaldusi või põhjendamatult solvavaid hinnanguid enda aadressil.
Kohus kohustas Eesti Ekspressi muu hulgas lükkama ümber ebaõiged väited ja mõistis Kristi Loigole 2000 euro suuruse hüvitise tekitatud moraalse kahju eest.
Otsus ei ole veel jõustunud ja see võidakse 30 päeva jooksul ringkonnakohtusse edasi kaevata.
Olge julged!
„Kui te tunnete, et teid on laimatud, avalikult alandatud ja solvatud, siis võite pöörduda kohtu poole iseseisvalt,“ kinnitab Sofja Pevzner-Belošitski. „Tsiviilasjas esitatakse avaldus kohtule standardselt. Vastavat vormi saab näha veebileheküljel kohus.ee. Selles fikseeritakse, kes kelle vastu hagi esitab, mille alusel ning milles on ta näinud oma õiguste rikkumist, samuti sõnastatakse täpselt nõudmine. Millistele seadustele viidata? Eesti Vabariigi põhiseadusele ning võlaõigusseaduse paragrahvidele 1046 ja 1047.“
Jurist hoiatab, et niisuguseid kohtuasju menetletakse kaua: „Et jõuda lõpuni – riigikohtuni –, kulub vähemalt neli aastat. Ei ole välistatud psühholoogiline, fraseoloogiline ja lingvistiline ekspertiis. See-eest aitab see kujundada head kohtupraktikat.“
Pevzner-Belošitski on siiski ka seisukohal, et Eestis on vaja asutada au ja väärikust puudutavate vaidlustega tegelev komisjon (nagu töövaidluskomisjon ja üürivaidluskomisjon): „Komisjoni võiksid kuuluda eesti- ja venekeelsed juristid, lingvist ja psühholoog. See muudaks niisuguse raske teema käsitlemise inimesele märksa kättesaadavamaks ka rahalises mõttes ning lühendaks oluliselt menetluste tähtaegu, samuti saaks efektiivseks etapiks, pärast mida võib ka kohtu poole pöörduda.“
Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo tasuta õiguskonsultatsioonid läksid suvevaheajale. Kohtumiseni septembris! Juristi soovitused on endiselt saadaval veebileheküljel www.yanatoom.ee
Margarita Kornõševa,
Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik
Foto: Ben P L / commons.wikimedia.org (CC BY-SA 2.0)