Mida kõike elu inimestele ei õpeta, kuid ka praegu leidub näiteks neid, kelle arvates abielluda pole tingimata vaja, sest armastuses ja üksmeeles võib elada ka nende formaalsusteta. Seda, mida niisugune suhtumine tihtipeale kaasa toob, on korduvalt näidanud tasuta juriidilised konsultatsioonid Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroos.
Selgitab Inimõiguste Teabekeskuse jurist Jelena Karžetskaja.
Mu poeg elas hiljutise ajani
vabaabielus. Sündis laps. Poeg võttis pangalaenu, aga korteri ostsid ja
vormistasid nad kahe peale. Poeg ei keeldu lapsele alimente maksmast, kuid
endine elukaaslane tegi ettepaneku: alimente pole vaja, maksku ainult
pangalaenu korteri eest, kuhu nad lapsega elama jäid. Kuidas saaks seda
olukorda õigesti lahendada?
Niisugune vastastikune arveldus – laenumaksed
alimentide asemel – ei ole võimalik. Laenukohustused tekkisid abikaasadel, aga
alimente makstakse lapsele. Varalised probleemid tuleb lahendada eraldi.
Esimene variant: ühisvara jaotamine müügi abil.
Oma osa müügi arvelt tasub poeg laenu. See asjaolu, et korteris elab endine
vabaabielunaine koos lapsega, ei võimalda teie poja laenu automaatselt sellele
naisele üle kanda. Samuti nagu naisel ei ole õigust arvestada isa makstavat
laenuraha alimentidena.
Näen tulevikus ette tohutult probleeme, kui teie
poeg üritab tõestada, et kustutades laenu, on maksnud alimente vastavalt
kokkuleppele. Seepärast, kui lapse emal ei ole kavatsust kinnitada neid kohtu
kaudu, soovitan teie pojale minna vähemalt notari juurde ja fikseerida
kokkulepe alimentide kohta.
Võimalik on ka järgmine variant: naine kasutab
korterit tervikuna nii, et võtab teie pojale kuuluva poole sellest üürile ja
maksab talle raha. Poeg aga peab maksma alimente. Sellisel juhul on võimalik
kokku leppida, et liigub ainult see summa, mis ületab vastastikuseid kohustusi.
Ka niisuguse kokkuleppe soovitan kinnitada tingimata notari juures.
Suhtlemisel notariga on kaks võimalust. Kas lapse
vanemad paluvad, et tema koostaks ja hiljem kinnitaks neile vajaliku kokkuleppe
või vanemad koostavad selle ise ning notar vaid kinnitab selle oma allkirjaga.
Elan juba ligi 20 aastat mehega
vabaabielus. Ühiseid lapsi meil ei ole. Me ehitame koos maja mulle kuuluvale
maale. Kui meie teed lahku lähevad, siis kas mehel on õigust sellele
kinnisvarale? Kas tema lastel on õigust pretendeerida majale, kui ta ise
siitilmast lahkub? Ja kas minul tasub koostada testamenti oma ainsa tütre
nimele, et teda ebameeldivuste eest kaitsta?
Kui te ei kavatse mingeid kokkuleppeid vormistada,
siis omandiõigust sellele majale teie mehel ei ole ega tule. Niisugust olukorda
ei ole tal võimalik vaidlustada. Ma aga ei välista, et kui ta tulevikus läheb
kohtusse ja tõestab, et on samuti mahutanud sellesse majja oma raha ja jõudu,
võib saavutada rahalise kompensatsiooni oma panuse eest. Selle nõude võib
esitada teile ja kui teiega peaks juhtuma kõige halvem, siis teie pärijale.
Ka teie mehe lapsed ei saa pretendeerida sellele
varale kui pärandusele, kuna see ei ole nende isa nimele vormistatud. Pärast
teie surma saab igal juhul kõik endale teie tütar. Tema nimele veel testamendi
kirjutamine tähendab liigset rahakulu.
Elasin mehega vabaabielus. Nõustusin
tema ettepanekuga elada minu raha eest, aga kõik tema sissetulekud kanda tema
pangakontole. Pärast viieaastast ühiselu läksime lahku. Ta võttis kõik säästud
endale ja ostis nende eest korteri. Mina aga virelen meie ühise lapsega
võõrastes nurkades, kuigi me sõime-jõime just minu palga eest. Kas mul on nüüd
võimalust oma osa kätte saada?
Asi on selles, et vabaabielu ei moodusta ühisvara
nagu see toimub ametliku abielu puhul, mil kogu ühiselt soetatud vara
jaotatakse pooleks. Järelikult, kui osapooled ei soovi jaotada kogutud vara
vabatahtlikult, jääb üle ainult kohtuprotsess. Peab ütlema, et see ei ole kõige
lihtsam, sest on vaja tõestada, mille eest te elasite ning et teil olid ühised
plaanid. Ainuüksi teie sõnadest siin ei piisa.
Arvan, et juristi abita te selles olukorras läbi ei
saa. Tal tuleb teha suur analüütiline töö. Jurist peab tõestama, et teie
ühiselu võib hinnata kui ühendust, mis eksisteeris teatud ühise eesmärgi nimel.
Samuti seda, et hinnata teie panust sellesse ühendusse konkreetsete mahutustena
igapäevasesse ellu.
Olen mitu aastat elanud vabasuhtes ja
nüüd tahaksin selle seadustada. Sellega seoses on mul küsimus abiellujate vara
kohta. Näiteks kui mina olen võtnud enne abiellumist pangalaenu, siis kas me hakkame abielus olles
tasuma seda üheskoos ja kas raha, mille mu vanemad pulmadeks kingivad, on minu
lahusvara?
Enne abiellumist võetud
laenu staatus ei saa muutuda, kuid te võite seda üheskoos tagasi maksta. See
kõik reguleeritakse kokkuleppe alusel. Kui aga näiteks te mingile eraldi
dokumendile alla ei kirjuta, siis hiljem, pärast lahutust, on mehel õigus
teatada, et abikaasa eraldi laen kustutati ühisvara arvel ning nõuda tagasi
poole sellele kulutatud rahast. Loomulikult on võimalik tagada pehme kukkumine
– minna notari juurde ja sõlmida abieluleping.
Kui lahutuse korral
rahulikult kokkuleppele ei jõuta, siis niisuguse kompensatsiooni on võimalik
saada kohtuotsuse alusel. Abieluseadusse on kirjutatud, et kui ühisest
rahakotist tasutatakse ühe abikaasa isiklikku laenu, on teisel õigus saada
hüvitist.
Mis puutub pulmakingiks saadud rahasse, siis kui
see kantakse teie kontole enne abiellumist, on see teie isiklik kingitus. Kui
see aga laekub teie kontole pärast abielu sõlmimist, siis peetakse seda
ühisvaraks, kui ei ole tõestatud muud.
Tõestamiseks, et see oli kingitus isiklikult teile,
aga mitte perekonnale, kõlbab kaks asja: kas raha kandmine teie kontole enne
abielu sõlmimist või abielu ajal, kuid eraldi dokumendi koostamisega selle
kohta, et kingistus on konkreetselt teile. Seda dokumenti ei ole tingimata vaja
notariaalselt kinnitada.
Registreerimine tasuta juriidilistele telefonikonsultatsioonidele Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroos toimub esmaspäeviti kell 9-12 telefonil 6720311.
Margarita Kornõševa,
Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik