Marksismi-leninismi klassikut parafraseerides võib öelda, et riigis elades ei saa olla riigist vaba. Riiklike ja munitsipaalstruktuuridega suhtlemine mitmesugustel asjaoludel on teema, mida Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo tasuta juriidilistel konsultatsioonidel väga sageli puudutatakse.
Vastab Inimõiguse teabekeskuse jurist Jelena Karžetskaja.
Möödunud aasta novembri lõpus sai minu naine bussis sõites raske trauma. Bussijuht alustas sõitu järsu kiirendusega, minu abikaasa kukkus. Tal diagnoositi lülisamba kompressioonmurd. Naise seisundis positiivseid muutusi pole, temast sai invaliid. Ma olen kuulnud, et Eesti seadusandluse kohaselt on kõik ühistranspordi kasutajad kindlustatud. Kas see on tõsi? Ja üldse, millised õigused kannatanul niisuguses olukorras on, mida teha, kui jutt on moraalsest kahjust?
Teave selle kohta, et ühistranspordi kasutajad on kindlustatud, vastab tõele.
Eestis kehtib Ühistranspordiseadus, mis määratleb täpselt transpordivahendi omaniku ja juhi kohustused ning reisijate õigused ja kohustused. Kuna buss on kõrgendatud ohu allikas nii inimeste jaoks, kes on bussist väljaspool, kui reisijatele bussis, siis võib öelda, et juht kannab toimuva eest kõrgendatud vastutust. Selles mõttes vastutab bussi omanik Tallinna Linnatranspordi AS oma transpordivahendi tekitatud kahju ‒ sealhulgas ka materiaalse kahju ‒ eest.
Ettevõtte võimalike sugugi mitte väikeste kulude katmiseks sõlmivad vedajad tsiviilvastutuse lepingu. Sellise lepingu olemasolu korral lahendab kõik kompensatsiooniga seotud küsimused kindlustusselts.
Kahjuks ei sätesta Ühistranspordiseadus mingeid kompensatsioonisummasid ühe või teise trauma eest ega ravi või ravimite kulu hüvitamist. Võlaõigusseaduses seevastu on öeldud, et vedaja vastutab kogu kahju eest, mis on reisijale surma või vigastusega tekitatud. Arvestades seda, et bussijuht ja ettevõte kannavad täielikku vastutust, ollakse seisukohal, et nad peavad kannatanu ravikulud täies mahus katma.
Mis puudutab moraalset kahju, siis tuleb vaadelda tsiviilvastutuslepingu tingimusi. Rahvusvahelised lepingud näiteks moraalse kahju hüvitamist ette ei näe. Seepärast otsustab kõike, mis puudutab moraalset kahju, kohus. Vaid kohus võib välja mõista kindla summa, mida bussi omanik sel juhul on kohustatud maksma teie abikaasale.
Kõigepealt soovitaksin ma teil kirjutada Tallinna Linnatranspordi AS-le avalduse selle kohta, et materiaalse kahju kompenseerib teile kindlustaja, aga moraalset hüvitist nõuate te bussi omanikult. Kui linn otsustab kompensatsiooni välja maksta, pole tarvis kohtusse minna. Kui linn sellest keeldub, tuleb minna kohtusse.
Millist summat võib tsiviilhagi korras nõuda moraalse kahju põhjustamise eest?
Tavaliselt peetakse kahju hüvitamisest kõneldes silmas materiaalset kahju. Selle suurust on määrata palju lihtsam. Moraalse kahju osas pole mitte mingeid kriteeriume ei Eesti seadusandluses ega kohtupraktikas. Summa määrab inimene ise.
Näitena võib aga ära tuua Liikluskindlustuse seaduse sätted, kus on määratletud moraalse kahju kindlad piirid inimeste jaoks, kelle sugulased sattusid liiklusõnnetusse. Seal on sätestatud kompensatsiooni suurus, mida kindlustusettevõte võib maksta kannatanule sõltuvalt saadud kahjustuse raskusest. Maksimaalne summa on 3200 eurot. Praktika on näidanud, et on võimalik saada kompensatsiooni kuni 20 000 eurot.
Moraalsete kannatuste hüvitamise summat peab inimene ise kohtus tõendama. Teine küsimus on, kuidas kohus sellesse summasse suhtub. Eestis pole kombeks esitada hagisid moraalse kahju kohta, kohus püüab sellisel juhul reeglina saavutada poolte omavahelist kokkulepet.
Ma läksin soodustingimustel pensionile. Ei saa aga nn Savisaare raha, mida makstakse pealinna pensionäridele sünnipäevaks. Miks?
Vastavalt Tallinnas kehtivale määrusele makstakse seda raha ainult nendele inimestele, kes saavad vanaduspensioni. Te ei ole veel 63-aastane, seepärast te seda lisa ei saa.
Tahan rõhutada, et selle raha saamiseks tuleb sotsiaalosakonda kirjutada avaldus, et teile nii- ja niisugusele arvele see lisa makstaks. Automaatselt ei hakka seda pensioniea saabumisel keegi maksma.
Minu poeg, Eesti kodanik, on Vene Föderatsiooni territooriumil 3 aastaks vangi mõistetud ja kannab karistust seal. Kui ta Eestisse tagasi tuleb, siis kas tema karistatust võetakse ka siin arvesse?
Arvesse võetakse kõike seda, mis on kantud Karistusregistrisse. Kui Venemaa annab dokumendid tema karistatuse kohta üle ja kohtuotsust tunnistatakse ametlikult Eesti kohtu määrusega, siis kantakse andmed selle määruse alusel Eesti Karistusregistrisse. Kui inimene on mõistetud kinnipidamisele vähem kui 5 aastaks, siis jäävad andmed tema karistatuse kohta registrisse 5 aastaks pärast vabanemist.
Ja vastupidi. Kui Venemaa ei anna andmeid karistatuse kohta, siis neid Eesti Karistusregistrisse ei kanta.
Prügiveo ettevõte, mis teenindab meie aianduskooperatiivi, ei vii minu prügi ära, kuid esitab arved. Vallavalitsuse ametnike vastus on ühene ‒ ma olen kohustatud maksma. Ma pöördusin prügiveo ettevõttesse, aga seal ei leitud ei minuga sõlmitud lepingut ega minu andmeid. Ma maksin ära kogu võlasumma ja teavitasin prügivedajaid sellest, et nüüd on nad kohustatud minu prügi ära viima. Sain aga jälle vastuse, et nende andmebaasis minu andmeid pole. Arvete saatmist nad jätkavad. Mida ma peaksin tegema?
Seoses sellega, et prügivedu on vallavalitsuse initsiatiiv, mis lähtub Looduskaitseseadusest, ollakse seisukohal, et selle seaduse vastuvõtmise hetkest ja vallavalitsuse otsusest selle kohta, milliseid maju teenindatakse, on leping suvilaomanikega automaatselt sõlmitud. See on tingitud asjaolust, et inimese elutegevuse tulemusena tekib alati prügi, mis tuleb utiliseerida.
Kuna ettevõte vastas, et teid pole andmebaasis, siis on võimalik, et vallavalitsus ei andnud talle neid andmeid, st tegi vea. Teil tuleb võtta ettevõtte vastus ja ja pöörduda sellega vallavalitsusse, kirjutades ka, et teile on mitu aastat esitatud arveid teenuse eest, mida pole osutatud, et vallavalitsus peab lahendama teie makstud raha tagastamise ja teie prügiveo lepingusse lisamise küsimuse. Vallavalitsusse pöördumise koopia võite saata prügiveo ettevõttesse.
Enne pensionile minekut oli mul invaliidsustunnistus. Tootmistraumaga seotud invaliidsus määrati juba Nõukogude ajal. Kui ma sain pensionäriks, siis kaotasin invaliidi staatuse. Kuidas seda taastada?
Pensioniea saavutamisel ja vanaduspensionile minekul ei kanta pensionitunnistusele teavet invaliidsuse kohta. Inimesele vormistatakse tavaline vanaduspension. Aga see ei tähenda, et te kaotasite teile määratud invaliidsuse.
Selle kinnitamiseks praegu näiteks mingite sotsiaalsete soodustuste saamiseks tuleb teil uuesti läbida komisjon puude raskusastme määramiseks. Puude raskusastet ei määrata eluks ajaks, vaid seda tuleb kinnitada iga 3‒5 aasta tagant sõltuvalt komisjoni otsusest.
Teil tuleb pöörduda perearsti poole, kes pärast vastavate dokumentide vormistamist suunab teid sotsiaalkindlustusameti abil komisjoni. Komisjon määrab puude raskusastme.
Margarita Kornõševa, Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik
Järgmisel korral anname vastused küsimustele, mis on seotud abielulahutusega.