Relvaseaduse muudatused kutsusid esile palju kära juba eelarutelude etapil. Aga käesoleva aasta 15. märtsil, mil need jõustusid, hakkasid Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo poole pöörduma inimesed, kes on seisukohal, et seaduse muutmine on jõhkralt rikkunud nende õigusi.
· Tunnistatakse kehtetuks mitte EL või NATO liimesriikide kodanikele antud relvaload ja lõpetatakse neile uute lubade väljastamine.
· Kodakondsuseta isikutele väljastatud relvaload kehtivad nende kehtivusaja lõpuni, kuid maksimaalselt viis aastat. Uusi lubasid neile ei väljastata.
· Muudele välismaalastele väljastatud relvaload kehtivad ühe aasta.
· Eestis on relvaload ligikaudu 1300 Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanikul ning halli passi omanikul. Nende käes on üle 3000 relva.
Õiguste kaotamine kodakondsuse alusel
Kas on teada rahvusvahelisi pretsedente niisugusel relvateemal? „Ei ole. Sel põhjusel, et riik viib järjekindlalt ellu poliitikat „mitte kellelegi ja mitte midagi“ või „võib kõigile“, kuid meil on piiratud seniseid õigusi, mis ongi kutsunud esile niisuguse resonantsi,“ vastab jurist Danil Lipatov.
Aga teile öeldakse: relva omamine ja kandmine ei ole ju fundamentaalne inimõigus. Seega on ka tähtsamaid, näiteks õigus elule ja vabadusele, veendumuste vabadusele, tööle ja haridusele…
Mina ei vaatleks olukorda nii, et kõik põhiõigused ja -vabadused on fikseeritud meie põhiseaduses. Aga see räägib selgelt, et keelatud on diskrimineerimine mis tahes tunnuse alusel. Antud juhul hakkab Eesti elanikkond kodakondsuse tunnuse järgi kaotama seda õiguste mahtu, mis tal on algusest peale olnud.
Jah, mingi ühise hüve saavutamiseks on piirangud võimalikud. Ent siis ei pea õiguste piiramine olema deklaratiivne – selline, et me otsustasime piirata, kuid üldiselt eriti palju ei räägi, mispärast. Niisugune piiramine käib minu arvates diskrimineerimise alla.
Miks piirati õigusi? Siseminister Lauri Läänemets ütles üheti mõistetavalt: „Tuleb välistada olukord, kus siin elav ja relvaluba omav võõrriigi kodanik on tulenevalt oma kodakondsusest ja lojaalsuskohustusest sunnitud ning võimeline haarama relva Eesti riigi vastu.“
Niisugune on ühe ministri arvamus. Ministrid vahetuvad. Kui me vaatame Siseministeeriumi juhtkonda, kes oli enne härra Läänemetsa, siis see oli vastupidisel seisukohal ja kinnitas, et ei näe alust piiranguteks ega seda, et meie riigis elavad Vene Föderatsiooni kodanikud kujutaksid endast ohtu.
Riigiorgani juhtkonna või valitseva koalitsiooni vahetumine ei pea iseenesest mõjutama inimeste õiguste mahtu. Et piirata nende õigusi oleks pidanud vähemalt tegema riskianalüüsi. Informatsiooni selle kohta meil ei ole. Ainult see, et uue koalitsioonileppe sõlmimisel anti poliitilisi lubadusi, mille tagajärjel muutus seadus ja muutus ka Eesti elanikkonna teatud kategooriate õiguste maht.
Kas Euroopa neelab selle alla?
Minu kui juristi jaoks on niisuguste prognoosidega tegelemine tänamatu asi. Siinkohal lähtuksin ma sellest, et õiguskaitsemehhanismid on siiski olemas. Teine asi, et see on kulukas protsess.
Välismaalastest, kellele on jäetud õigus relvale, saavad relvaluba taotleda ainut need, kes valdavad eesti keelt heal tasemel. Kuidas üldse sellesse suhtuda?
See võib olla huvitav, ootame ära reaktsiooni.
Mida peaks tegema inimene, kes arvab, et muudatused on rikkunud tema õigusi?
Tal on õigus 30 päeva jooksul muudatuste jõustumisest (kuni 15. aprillini 2023) kaevata need edasi halduskohtusse. Kui ei jõua, siis on tal veel 30 päeva hetkest, kui Politsei- ja Piirivalveamet kohaldab muudatust juba otse talle. Minu arvates saaks niisuguse individuaalse hagi kõige tõenäolisemaks aluseks diskrimineerimist keelavate põhiseaduslike põhimõtete ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 14 rikkumine.
Kas on reaalne sellel alusel meie tänast tegelikkust arvestades võita?
Teatud optimismi sisendavad kohtumenetlused seoses õiguste piiramisega pandeemia ajal. On juba kohtulahendusi, mis tunnistavad siis kohaldatud mitmete abinõude ebaproportsionaalsust.
Aga mida peavad nüüdsed õigustest ilmajäetud tegema oma relvaga?
Kuni 15. märtsini 2024 tuleb see müüa, anda hoiule politseisse või teha laskekõlbmatuks. Pärast mainitud kuupäeva muutub relva hoidmine ebaseaduslikuks. Vajaduse korral relv ja laskemoon võõrandatakse.
Räägitakse, et müüa tuleb võileivahinna eest ehk relvaomanikud kaotavad palju ka materiaalses mõttes. Kas niisuguseid tahtmatuid kaotusi võib samuti kohtus vaidlustada?
Kõigepealt tuleb tunnistada riigi tegevuse õigusvastasust ja alles pärast seda võib esitada pretensiooni selle tegevuse tagajärjel tekitatud kahjuga seoses. Kui kõik toimub seaduse raames, mida keegi ei ole vaidlustanud, siis kahjust rääkida ei saa.
Kuidas leida õigeid argumente
„Olen sündinud ja kogu elu siin elanud,“ räägib Stanislav Metelitsa, kellel on hall pass ja alaline elamisluba. „Mu naine ja kolm last on Eesti kodanikud. Aga veel olen ma jahimees, kuulun Maardu jahiseltsi. Pean end täiesti korralikuks ja vastutustundlikuks inimeseks, kuid võimud on otsustanud, et mina ja minusugused oleme mitteusaldatavad elanikud, ning võtsid meilt relvaloa, kuid relv on mul oma pere kaitseks ja jahipidamiseks. Mida on siin võimalik teha?“
Vene Föderatsiooni kodanikku Oleg Agapovit, kellel on ajutine elamisluba, huvitab, kas on võimalik esitada kollektiivne hagi riigi vastu, minna Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja kuidas leida niisuguse asja puhul juristi.
„Mis puutub kollektiivsesse hagisse, siis veel mõni aasta tagasi oleksin ma konstateerinud, et see on Eestis võimatu. Aga tänu nördimusele ühtede või teiste koroonapiirangute pärast said kümnete inimeste kaebused kohtule tegelikkuseks,“ selgitab jurist Jelena Karžetskaja. „Relvaseaduste muudatuste ebaseaduslikuks tunnistamise eesmärgil esitatava hagi perspektiive veel hinnata ei saa, kuni ei ole tehtud ära suur kohtueelne töö. Teisalt, kui me võtame koroonaga seotud asjad, siis kohtutes lahendatakse neid küllaltki positiivselt, kuigi pandeemia haripunktil niisugust tulemust praktiliselt keegi ei uskunud. Seal oli samuti kõne all seadusandluse teatud sätete muutmine. See tähendab, et midagi võimatut niisuguste asjade puhul ei ole. On ainult vaja leida õiged argumendid.“
Et jõuda Euroopa Inimõiguste Kohtuni, tuleb kõigepealt ületada kõik riigisisesed kohtuinstantsid. Ent Karžetskaja sõnul võtab Euroopa Inimõiguste Kohus vastu vaid asju seoses nende õiguste rikkumisega, mis on kirjas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis: „Antud juhul, kui vaidlustada relvaseaduse parandused ise, siis tuleb seda küsimust vaadelda kas diskrimineerimist keelava artikli 14 või esimese protokolli artikli 8 raames. Kui lähtuda sellest, et kohus on pannud toime protsessuaalseid rikkumisi, siis on kohane kasutada ka konventsiooni lisaartiklit. Ja veel: tulevast pöördumist Euroopa Inimõiguste Kohtu poole peab pidama silmas juba protsessi alustamisel Eestis."
Juristi otsimisel soovitab Jelena Karžetskaja vaadata veebilehekülge riigiteataja.ee ning leida andmeid haldusasjadega seotud kohtuprotsesside ja riigiga toimunud vaidluste kohta, mis on lõppenud hagejatele edukalt. Sealt leiab kindlasti ka andmeid need kohtuasjad võitnud juristide (advokaatide) kohta. Niisuguste spetsialistide poole võib julgesti pöörduda.
Registreerimine tasuta juriidilistele telefonikonsultatsioonidele Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroos toimub esmaspäeviti kell 9-12 telefonil 6720311.
Margarita Kornõševa,
Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik
Foto: emma ivanova / publicdomainpictures.net (CCO 1.0)