Miks Tallinna oravate juht Kristen Michal tuli välja ettepanekuga võtta ära Venemaa kodanikelt õigus valida kohalikel valimistel? Panus on tehtud sellele, et vana hea veneviha ühendab ja pimestab sedavõrd tugevalt, et kriisimeetmete vajadus jääb tagaplaanile, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom Delfis.
Mida teha, kui asjad riigis lähevad vussi? Kui saabub enneolematu kriis, kui inimestel pole õrna aimu, kuidas maksta eeloleval talvel küttearveid ja inflatsioon on euroala kõrgeim? Esialgu kompa maad, jagades väärt nõu - piirake tarbimist! No ei lenda.
Siis tee 2000 muudatusettepanekut, et mitte lasta Riigikogul võtta vastu eelnõu, mis annaks kindlust paljulapselistele peredele. See lendab paremini - viie lapse emana imestan, et leheveergudel olen kohanud lausa kuut noort ema, kes mõistavad lastetoetuste suurendamise idee hukka. Juhtumisi on nad enam-vähem ühe ja sama erakonna liikmed, aga öelda, et peaministrierakonna poolt kasutusele võetud obstruktsiooni taktika ei leia mingit toetust, siiski ei saa.
Kuid sellest ei piisa. Oleks vaja midagi reljeefsemat, midagi, mis ühendab. Ja samas pimestab - ega kriis ei näita vaibumise märke ja valitsus ei plaani sõna otseses mõttes midagi selle ohjeldamiseks ette võtta.
Ja seda, et kõige kindlam pimestaja on ühine vaenlane, Reformierakond juba teab. Varasemast kogemusest, millest Kaja Kallas euroopaliku poliitikuna küll üritas loobuda, kuid Eesti poliitiline reaalsus murrab ka parimaid.
Nii tuligi Tallinna oravate juht Kristen Michal välja ettepanekuga võtta ära Venemaa kodanikelt õigus valida kohalikel valimistel. Ma ei hakka siin loetlema tema argumente, usun, et need on kõigile teada. Kuid jagan teiega vastuargumente, millest Michal üritab mööda vaadata. Justnimelt üritab, sest ei ole võimalik, et nii kogenud poliitik absoluutselt asja ei jaga.
Niisiis, Eesti Vabariigi põhiseadus, täpsemini, selle § 156 sätestab, et „Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad“.
Püsivad elanikud - see tähendab kõik, kellel on kas kodakondsus, pikaajaline või alaline elamisluba, k.a. Venemaa kodanikud (EPL 10.06). Seega eeldab Kristen Michali initsiatiiv põhiseaduse muutmist, mis pole ülejäänud üheksa kuu jooksul tehtav. Ideaalis nõuab põhiseaduse muutmine kahe järjestikuse riigikogu koosseisu hääletamist, aga see selleks.
Selline otsus oleks Euroopa Liidus pretsedenditu - igal pool välismaalaste valimisõigusi laiendatakse, mitte ei kitsendada, ja seda juba aastakümneid. Jah, ma tean, et siinkohal mõni toob näiteks Läti, kus kohalikel valimistel saavad hääletada vaid kodanikud. Aga üks asi on mitte anda õigusi (ja Läti pole seda teinud) ning hoopis teine - võtta need ära. Ka Euroopa silmis.
Otsus anda kõigile püsielanikele valimisõigus kohalikel valimistel ei sündinud Eestis iseenesest, see oli Euroopa Nõukogu tungiv soovitus, mille Eesti valitsus ka täitis. Sellest loobumine tähendaks selget tagasiminekut ja taganemist vabatahtlikult võetud kohustusest.
Sõda ei ole muutnud ega saa muuta lähenemist inimõigustesse. Sealhulgas ka Venemaa kodanike õigustesse, kuna need on universaalsed ega sõltu Eesti poliitilisest konjunktuurist. Inimõiguste respekteerimine on eriti tähtis just sõja ajal, sest (nagu me paraku näeme) just siis tekib kiusatus tagada õigused vaid „õigele“ ühiskonnagrupile.
Riigijuhtimisega, nagu väidab Michal, pole siin mingit pistmist - kohalikud omavalitsused Eestis riiki ei juhi. Seda teeb Riigikogu, mida valivad ainult Eesti kodanikud.
Suure tõenäosusega kohus langetaks otsuse, et selline meede on põhiseadusevastane, kuna vastavalt § 12 „Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu“. Argumente, mis võimaldaksid selgitada sellist sammu kuidagi teistmoodi, lihtsalt ei eksisteeri, sest õiguste äravõtmine kodakondsuse või rahvuse tunnuse järgi on selge diskrimineerimine.
Ja sellest, et Michali ettepaneku täitmine on vesi Kremli veskile, ma üldse ei räägi - see on siililegi selge ja Kristen pole siil.
Ma küsiksin hoopis muud - kuidas plaanitav valimisõiguse äravõtmine Venemaa kodanikelt suurendab Eesti inimeste toimetulekut? Kus peitub selle positiivne mõju teenuste, kütuse ja toidukaupade hindadele? Mil moel muudab see saadavamaks arstiabi ja suurendab pensione?
Kui silmad mind ei peta - ja tiheda reisimise tõttu ma saan võrrelda - Eesti hinnad teevad silmad ette juba ka Prantsuse ja Belgia omadele. Palgatase paraku mitte. Miks, öelge mulle, üks prominentne peaministrierakonna liige peab sellises olukorras vajalikuks tulema kaasa selle tobeda debatiga? Kui see pole signaal sellest, et reaalsed inimeste mured talle ei loe, siis mis see on? Suitsukate, valimiseelne sõnakõlks? Või seesama ühisosa, mille peal loodetakse ehitada üles uus kolmikliit (on ju teada, et Isamaa tuli selle hääleõiguse äravõtmise ideega välja juba paar kuud tagasi).
Panus on tehtud sellele, et vana hea veneviha ühendab ja pimestab sedavõrd tugevalt, et kriisimeetmete vajadus jääb tagaplaanile. Kuid ma usun, et see on valearvestus. Eesti inimene pole rumal. Ja kindlasti saab aru, et kodurahu on suurem väärtus, kui ükskõik kelle poliitiline ambitsioon.