„Ma seda väga ei usu,“ nii vastas Euroopa Parlamendi liige Yana Toom saatejuhi küsimusele, kas lähitulevikus on oodata, et ka üha rohkem venemaalasi hülgab oma kodumaa. 1. märtsil Brüsselis olev eurosaadik osales Skype vahendusel ETV saates „Terevisioon“.
„Pluss veel see, et see ei saa olema kerge,“ jätkas Toom. „Eile me näiteks arutasime volinik Johanssoniga, kes vastutab pagulaste vastuvõtmise eest, ja tuli välja, et juba praegu inimesed Vene passidega, kes üritavad Ukrainast tulla Poola piirile, seal väga teretulnud ei ole. Kuigi Ukrainas, nagu meilgi, on väga palju Vene passidega inimesi, kes on seal elanud. See veneviha hakkab kandma vilja.“
Mida tähendab sõda ühe toreda vene inimese jaoks?
Muidugi see kõik on väga karm ja ma ei usu, et Venemaal on veel inimesi, kes pole omal nahal seda tajunud. See majanduslangus on olnud meeletu. Aga mida praegu väga palju arutatakse omavahel, see on selline, teate, kollektiivne süü. Ja see on selline asi, millest ei ole võimalik üle saada. Seda pole inimesed varem kogenud, räägitakse, et on häbi rääkida vene keeles ja nii edasi, mis on iseenesest muidugi absurdne, aga kõik toimuv paneb inimesed sellisesse olukorda.
Kas see on praegu paratamatu, et tekkib veneviha, sellepärast, et inimestel on raske eristada seda, mis on putinism ja mis on rahvas?
No hetkel seda ei ole veel juhtunud, aga ilmselt, kui see asi kestab mingi aeg, see võib muidugi juhtuda.
Kuidas venelastega rääkida, kui Venemaal kohalikud ütlevad: „Mida teil Eestis räägitakse, on vale, Venemaa ei taha sõda“?
Venelastega rääkimine oli osa minu ametitööst viimastel aastatel. Ja siis kui mind siin kiruti, et ma käin Solovjovi juures, see oligi venelastega rääkimine. Mul on ka seal suur osa perest ja me saame üksteisest väga hästi aru. Meil on praegu probleem kommunikatsioonivahenditega, sest Facebook läheb ära, vaadatakse, kuhu minna – kas siis Telegrami või "ВКонтакте" jne.
Kuidas rääkida vanemate inimestega, ma tõesti ei tea. Meie oma vanemad inimesed (75-80+) - ka nendega on väga raske rääkida praegu Eestis. Ja siin on omajagu midugi see, et ei ole Vene kanaleid. Asi pole kanalite sisus, asi on selles, et meil on pandeemia inimestele väga halvasti mõjunud, mõni vanainimene elabki n-ö televiisoriga kahekesi, televisoor on pereliige (paneb hommikul käima, istub ja vaatab). Ja nüüd ma helistan ühele vanaprouale ja küsin, mida ta nüüd teeb, ja ta vastab: „Vaatan lakke.“ Et kõik see vaimsele tervisele hästi ei mõju.
Kas nendele inimestele silmade avamine on täiesti lootusetu?
Ma arvan, et seda on muidugi võimalik teha. Nendel, kelleni minul õnnestus jõuda, on alati üks ja sama jutt: venelastele Eestis tehakse liiga, meil on hallid passid, kõik need keeleinspektsioonid... Jah, meil on probleeme. Kas see tähendab, et meid tohib pommitada? “Ei, no muidugi mitte.“ Ja sellega on jutt läbi.
Aga probleem on selles, et meil ei ole meediakanaleid, millega asendada, meil on ETV+s kolm tundi originaalsaateid ööpäeva jooksul. See on tegemata töö, mille vilju me praegu sööme. Öeldakse – räägi oma valijaga! Kuskohas ma temaga räägin?
Vist on see miljoni dollari küsimus: kuidas peatada Putin?
Ma olin skeptiline selles osas, et see Lääne lootus, et kui venelased pöörduvad Putini vastu, siis ongi asi läbi. Nüüd ma enam nii skeptiline ei ole. Ei usu, et toimub mingisugune revolutsioon, aga need sanktsioonid, mis praegu paigas on, löövad väga valusalt lähedal seisvaid inimesi, neid oligarhe. Ja me näeme praegu,et juba sealt kostab, et see oli viga, seda polnud vaja teha jne. Aga kas sellest piisab? No ma väga ei usu. Seestpoolt mingit lootust, mina arvan, et ei ole. Lukašenkal tuli sisuliselt kogu rahvas tänavale, no ja mis? Ta on endiselt seal, kus oli. Lootus on neil see, et nad saavutavad mingisuguse võidu Ukrainas ja siis neil on n-ö uus positsioon läbirääkimisteks. Ja ainuke, mida annaks siin teha, on aidata sellele kaasa, et seda ei juhtuks Ukrainas.