Yana Toom: mul on Angela ja Lukašenka vestlusest oma versioon

27/11/2021

Eetiline on see, kellel jagub julgust suruda ka räpaseid käsi, kui tuleb päästa inimelusid, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom EPL-i rubriigis "Poliitkolumnist" ning pakub Angela Merkeli ja Aleksander Lukašenka telefonikõne oma versiooni.

Üks viimase aja välispoliitilisi põhisündmusi on kahtlemata olnud Angela Merkeli telefonikõne Aleksander Lukašenkale. Veelgi enam, kuna selget teavet toimunu kohta ei järgnenud, siis ergutas see iga teemast huvitatu fantaasiat. Püüdsin minagi samuti moega sammu pidada, kuigi olin koos kõigi teiste võimalike ekspertide ja vaatlejatega sündmusest kõrvale jäetud. Niisiis, mul on sellest vestlusest oma versioon.

Valgevene. Minsk. Iseseisvuspalee. Aleksander Lukašenka kabinetis heliseb telefon. Ta võtab toru.

LUKAŠENKA: Halloo?

MERKEL: Herr Lukašenka? Siin Angela Merkel.

LUKAŠENKA: Oi! Mul on nii hea meel, et te mulle helistate, frau Merkel! Nagu kantsler presidendile...

MERKEL: Olen kantsleri kohusetäitja.

UKAŠENKA: Ja mina olen president!

MERKEL: Asume asja tuuma juurde...

LUKAŠENKA: See ongi asja tuum! Ma olen president! Te peate seda tunnistama!

MERKEL: Asja tuum on see, et teie piiril on tuhandeid pagulasi. Sellepärast ma helistangi teile, mitte selle jaoks, et teie poliitilist ego rahuldada. Pagulased. Piiril. Kas tuli meelde?

LUKAŠENKA: Aa... noh... jah. Nad on ju vabad inimesed. Lähevad, kuhu tahavad. Tahavad – lähevad Poola piirile, batka käsk ei tähenda neile midagi...

MERKEL: Lukašenka, lõpetage mulle udu ajamine. Ma selgitan veel korra, loodan, et mõistate. Te olete omadega sees, Lukašenka. See, mida te Valgevenes teete, on õudne. See, kuidas te lennuki alla tõite, on niisama õudne. See aga, mida te praegu pagulastega teete, ületab igasuguse hea ja kurja piiri. Kas te arvate, et saate selle eest kiita?

LUKAŠENKA: Miks te mulle helistate? Ja mida tähendab „saate kiita“? Kes mind kiidab – Euroopa? Te ei taha mind isegi tunda! Ma võib-olla kannatan sellepärast!

MERKEL: Ja kuidas te veel kannatama hakkate!

LUKAŠENKA: Nad tulid ise siia! Lennukitega...

MERKEL: Sellest pole midagi, varsti ei lenda teie juurde enam üldse mitte keegi. Selgitan lihtsamalt. Euroopa Liit peab lennufirmadega läbirääkimisi – seda esiteks. Samuti riikidega, kust pagulased teie juurde tulevad – teiseks. Iirimaa ja ülejäänud ei rendi enam Belaviale lennukeid – see on kolmandaks. Minski lennujaam... No ja nii edasi, mul on siin kahekümne punktiga nimekiri ja mitte ükski punkt ei ole teile kasulik.

LUKAŠENKA: Keegi ei nõustu teiega!

MERKEL: Mis te arvate, kellega türklased eelistaksid kokku leppida – kas Euroopa Liiduga, mille poole nad on nii palju aastaid pürginud ja mis maksab neile nendesamade pagulaste eest miljardeid, või teiega? Ja kellega eelistab Iraak suhelda – Euroopa Liidu või Valgevenega? Ma ei kuule vastust...

LUKAŠENKA: Kas te ähvardate?

MERKEL: Ma konstateerin.

LUKAŠENKA: Teil pole minu üle võimu, frau Merkel! Ja te peaaegu ei ole enam kantsler! Siin pole midagi ähvardada!

MERKEL: Lukašenka, te väsitate mind.

LUKAŠENKA: Ma seisan enda eest! Vaat kui ükskord on teie piiril sada tuhat pagulast – vaatame, mis laulu te siis laulate!

MERKEL: Ei ole. Ma ju rääkisin teile lennufirmadest.

LUKAŠENKA: Aeroflot!

MERKEL: Millegipärast ma kahtlen, kas Aeroflotis on idioote. Me oleme Euroopa, kas saate aru? Aga teie – vabandage...

LUKAŠENKA: Aga mina keeran teie kaunil Euroopal gaasi kinni!

MERKEL: Mida? Keerate gaasi kinni? Kelle gaasi?

LUKAŠENKA: Transiitgaasi!

MERKEL: Kas olete seda Putiniga arutanud?

LUKAŠENKA: Ärge muretsege! Arutame!

MERKEL: Aga mina olen juba arutanud. Kas te uudiseid loete? Kellele ma enne teid helistasin, ah?

LUKAŠENKA: Venemaa ja Valgevene on liitriik! Kreml ei lase batkat solvata!

MERKEL: Lukašenka, tuletage mulle meelde, kuhu gaas mööda Nord Stream 2 läheb?

LUKAŠENKA: Teie juurde, aga...

MERKEL: Ja tuletage meelde, tänu kellele ehitati Nord Stream 2.

LUKAŠENKA: Noh…

MERKEL: Ja veel, kas mäletate, kes leppis kokku, vabandage, ameeriklastega, et nad gaasijuhtme ehitusele kaikaid kodaratesse ei pilluks?

LUKAŠENKA: No teie.

MERKEL: Tundub, et hakkate millestki aru saama. See on hea.

LUKAŠENKA: Mida te minust tahate? Mis ma olen nende pagulaste valvur või? Parem hoidke oma poolakaid tagasi, kus nüüd aadel on õitsele puhkenud...

MERKEL: See pole teie mure, Euroopa Liidus jätkub neid, kes Poolaga tegelevad. Teie mureks on pagulased. Mõelge, millisena te kogu maailma silmis paistate, kui naised ja lapsed sellepärast metsas surnuks külmuvad, et teie tunnustusvajadus on rahuldamata jäänud.

LUKAŠENKA: Ja ometi te helistate mulle! Vastake: kas ma olen ebaseaduslik president? Ma nõuan vastust!

MERKEL: Te olete häbitu tegelane. Ja ma helistan teile, sest mul on kahju neist inimestest, mitte teist, ja mida rutem me selle probleemi lahendame, seda parem neile. Teile samuti, kuid see pole minu mure. Õnneks muretseb selle pärast keegi teine.

LUKAŠENKA: Kes?

MERKEL: Teie. See, et te olete omadega sees, on fakt, aga kui sügaval, see sõltub juba teie tegudest. Paber ja pliiats on käepärast?

LUKAŠENKA: On, mis siis?

MERKEL: Kirjutage. Esiteks: lasta pagulaste juurde rahvusvaheliste humanitaarorganisatsioonide esindajad. Teiseks: paigutada pagulased laagritesse, inimväärsetesse tingimustesse. Kolmandaks: viia nad piirilt ära. Kirjutasite üles?

LUKAŠENKA: Aga mis siis, kui ma ei nõustu?

MERKEL: Siis jätate kasutamata võimaluse öelda televiisoris, et teiega rääkis Angela Merkel – ja et me jõudsime vastastikuse mõistmiseni.

LUKAŠENKA: Noh – oletagem. Oletagem. Need pagulased... Mul on ka neist kahju. Väga. Peame kiiresti midagi ette võtma...

MERKEL: Lukašenka, aitab lollitamisest. Kas me leppisime kokku?

LUKAŠENKA: Ärge pange toru ära! Mul on veel üks küsimus. Kas te helistate mulle isiklikult või on teil volitused?

MERKEL: Mis volitused?

LUKAŠENKA: No kuidas – mis volitused? Mandaat! Marko Mihkelsonilt!

MERKEL: Kes see on?

LUKAŠENKA: Kuidas – kes see on? Marko Mihkelson!

MERKEL: Marko kes?

LUKAŠENKA: Mihkelson! Mis te enne helistamist Marko Mihkelsoniga ei konsulteerinudki või?

MERKEL: Kas te sonite?

LUKAŠENKA: Mis te nüüd! Ma kardan teie pärast! Kui te pole Marko Mihkelsoniga rääkinud ... ta arvustab teid!

MERKEL: Ja edasi? ...

LUKAŠENKA: Tuleb skandaal!

MERKEL: Skandaal?

LUKAŠENKA: Üle kogu Euroopa! See on ju Marko Mihkelson! Ma arvasin, et olete pribaltidega nõu pidanud...

MERKEL: Ma ei saa aru, miks ma peaksin Poola ja Valgevene piiri küsimuses kuidagi eraldi Balti riikidega nõu pidama.

LUKAŠENKA: Aga Marko Mihkelson!

MERKEL: Kes, kurat, on Marko Mihkelson? Jälle ajate mulle udu? Macroni ma tean. Putinit tean. Marko Mihkelsoni ei tea.

LUKAŠENKA: No küll on lugu. Üllatasite batkat!

MERKEL: Minu poolt on kõik öeldud. Kas kirjutasite kolm punkti üles? Siis võite neid täitma hakata.

LUKAŠENKA: Ma nüüd ikkagi kahtlen... Marko Mihkelson...

MERKEL: Aitab juba sellest Mihkelsonist. Parem mõelge, kui tähtsa ilmega te saate teeselda, et aitate neid inimesi... Jah, Lukašenka, te saate televiisoris kiidelda – võite öelda, et probleemile on lahendus juba peaaegu leitud ja et mina helistan teile uuesti.

LUKAŠENKA: Aga kas te helistate?

MERKEL: Kindlasti. Selleks, et kontrollida.

LUKAŠENKA: Te siiski justkui ei pea minust lugu.

MERKEL: Elate üle. Ja, tõsi küll, pidin teile tervituse üle andma.

LUKAŠENKA: Kellelt?

MERKEL: Teie liitriigi kolleegilt.

LUKAŠENKA: Oi! Aitäh!

MERKEL: Ta palus edasi öelda: „Kui gaasi kinni keerad, siis roomad ise mööda sedasama toru Euroopasse.“

LUKAŠENKA: Oi.

MERKEL: Ma näen, et oleme kokku leppinud. Tore on suhelda mõistliku inimesega. Bis bald.

(Vaikus.)

P.S. Kirjutasin seda lugu muiates — ei jõua ära imestada, kuidas meie eksperdid kiirustasid süüdistama Angela Merkelit peaaegu et reetmises. Inimesed, kelle nimesid lugejad väljaspool Eestit peavad enne guugeldama. Rääkimata sellest, et nende analüütikute arvel pole ühtegi lahendatud kriisi, vaid lõpmatu targutamine – eriti julge nüüd, kui Merkel oli lahkumas.

Jah, Lukašenka ei jäta jonni ja see tsirkus, mida ta korraldas eile, esinedes migrantide ees kaitsja rollis, on midagi uut. Aga fakt on see, et inimelud ei ole enam ohus. Saate aru - keegi ei sure enam Valgevene metsades nälga ega külma kätte. Sest Merkel teab seda, mida meie oma poliitilises egoismis kipume unustama. Seda, et kõige eetilisem meede on kõige tõhusam.

Eetiline pole see, kes kohendab oma valget mantlit ja peab maailmale loenguid, vaid see, kellel jagub julgust suruda räpaseid käsi, kui tuleb päästa inimelusid. Merkelil jagub.