Yana Toom: mitte Helmest, vaid Putinist sõltub, mis juhtub gaasihindadega. Aga meie üksnes ärritame

09/10/2021

Neil päevil ringles facebookis Kert Kingo postitatud EKRE reklaam. Kaks tabelit bensiinihindadega ning nende kõrval tekst: „Kütusehinnad. EKRE valitsuses“ (1,149 eurot) ja „Kütusehinnad. EKRE opositsioonis“ (1,409 eurot). Ja allkiri: „Valik on Sinu! Liitu EKREga.“ Ma ei tea, võib-olla keegi arvab tõepoolest, et EKRE võimul olemine muudab maagiliselt bensiinihinda, kirjutab Eesti Päevalehes Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom.

Igal juhul see erakond ise arvab, et keegi arvab. On tõenäoline, et kui pikka aega uskuda vandenõuteooriaid, siis jõuab vältimatult varem või hiljem mõtteni, et maailm keerleb sinu ümber. Et sinu soovil võtavad OPEC-i maad valvelseisaku ja hakkavad tootma rohkem naftat ja Venemaa kingib sulle nii palju gaasi, kui sa vaid tahad, ja ka Brüssel tantsib sinu pilli järgi.

Paraku on kuuldused Helme perekonna mõjust maailmapoliitikale ja -majandusele liialdatud. Bensiini-, samuti ka gaasi- ja elektrihinnad ei sõltu ei EKRE-st, ei Eestist ega isegi Euroopa Liidust. Numbrid bensiinijaamas ei muutu mitte selle tõttu, kes parasjagu valitsuses on, vaid hoopis teistel, palju keerulisematel põhjustel.

Kuid on ju nii joovastav tunda end maailmavalitsejana - ja sisendada seda tunnet ka teistele! Oleks see nii ainult EKRE puhul...

Ilves ja Mordor

Näiteks kui Toomas Hendrik Ilves räägib Venemaast kui Mordorist, „Sõrmuste isanda" absoluutse kurjuse riigist, siis kellena ta end tunneb? Väikese kääbikuna, kes seob ette kikilipsu ja võitleb Musta Isandaga? Õilsa haldjana? Või koguni võitmatu võlur Gandalfina?

Väga meeldiv on luua müüte, kus sa oled nii võimas, üleni valgesse riietunud ja õigel pool barrikaadi. Eesti poliitika piirneb tihtipeale maagiaga. See sisaldab loitse, mis probleemi justkui otsekohe lahendavad.

Vene kooli teemalisel väitlusel veenis minu oponent, Reformierakonna kandidaat Jevgeni Krištafovitš mind, et me peame tulevikku optimistlikult vaatama. No tõepoolest: piisab, kui oled optimistlik, ja juba lahenevad iseenesest probleemid, mis on seotud õpetajate ettevalmistamise, kogukondade eraldatuse, venekeelsete lapsevanematega, kellest suurem osa on koolide eesti keelele ülemineku vastu, eestikeelsete lapsevanematega, kes samuti ei igatse, et nende järeltulijad õpiksid segakoolis...

Enne, kui minust sai poliitik, töötasin palju aastaid ajakirjanikuna, see aga on elukutse, mis õpetab selgeks lihtsa mõtte: tulevikku ei tule vaadata ei optimistlikult ega pessimistlikult, vaid adekvaatselt.

Hind pole meie teha

Näiteks, mida me ka endast ei mõtleks, Eesti ei suuda mõjutada elektrihinda. Vähemalt sellisel määral, mis kaotaks globaalse kriisi mõju, mitte. Seepärast on meie ülesanne luua sotsiaalne kaitse puuduses olijatele ning kaitsta keskmist ja väikeettevõtlust.

Eesti puhul võiks võtta kasutusele umbes 100 miljonit, ehk pool sellest summast, mille me saame CO2 kvootide müügist (teine pool peab minema taastuvenergiasse). Euroopa Komisjon on, muide, täpselt sama meelt ja ma loodan väga, et nende meetmete paketis, mida kohe-kohe tutvustatakse, on ka konkreetsed sotsiaalse kaitsega seotud ettepanekud.

Teine müüt, mis meile väga meeldib: Venemaal pole maailmas enam mingit olulist rolli. Jah, Venemaa majandus on SKP järgi maailmas kõigest 12. kohal (võrdluseks: Saksamaa on 4., Prantsusmaa 7., Eesti 100 kohal). Kui aga jutt on gaasist, siis muutub olukord otsekui võluväel, sest Venemaa on Euroopa Liidus suurim gaasitarnija: 43% importgaasist tuleb meile idast. Soome ja Läti sõltuvad Venemaa gaasist rohkem kui 90%, Eesti - 79%.

Ei ole imeks panna, et tasus vaid Putinil sel neljapäeval vihjata Venemaa valmisolekule suurendada gaasipakkumist Euroopa Liidule, kui gaasihinnad börsil kukkusid poolteist korda. Seda põhjusel, et siin on Venemaa tähtsaim mängija. Ja mitte Helmest, vaid just Putinist sõltub, mis Euroopas lähiajal gaasihindadega toimub.

Ma ei taha öelda, et Eesti ei saa mitte midagi mõjutada. Meie jõud, nagu me kõik teame, on meie liitlastes. See tähendab, eeskätt Euroopa Liidus. Poliitiliselt on Euroopa Liit, nagu me taas teame, väga demokraatlik ühendus: selleks, et otsus vastu võtta, on tarvis kõigi liikmesriikide nõusolekut. Ja kui näiteks Eesti pole nõus, siis otsust vastu ei võeta.

Eestile ei sobinud

Mingem nüüd neli kuud tagasi, aega, mil Euroopa Ülemkogul arutati muuhulgas küsimust dialoogist Venemaaga. Ma rõhutan: ei räägitud sõprusest ega koostööst, vaid dialoogist. Selle dialoogi poolt võtsid sõna Macron ja Merkel, pragmaatilised poliitikud, keda ei saa süüdistada piiritus armastuses Putini vastu. Kuid kümme Euroopa Liidu riiki ei nõustunud. Kusjuures teistest valjemini võtsid sõna Leedu, Poola ja Eesti.

Kui aga Euroopa Liidu ja Venemaa kohtumine oleks toimunud, kas Kreml oleks siis meelsamini aidanud Euroopal gaasihinna tõusuga toime tulla? Ma arvan, et jah - üsna suure tõenäosusega. Kuid kokkusaamist ei toimunud. Muuhulgas tänu Eestile. Ja keda peaksime nüüd hinnatõusus süüdistama?

Vastus on ebameeldiv, kuid vaadakem olukorda adekvaatselt. Jah, roosade ükssarvikute maailmas võidavad rüütlid lohesid ja hiiglasi: jah, elus on olukordi, kus tuleb astuda ette ja öelda: „Mina olen vastu", millega see sind iganes ka ei ähvardaks. Kuid antud juhul ei olnud see kangelaslikkus, vaid lihtsalt täispuhutud geopoliitiline ego. Me soovime olla lääneriikide moraalseks tuletorniks, supereksperdiks Venemaa alal, me suuname ja õpetame. Ainult et millegipärast töötas maagia lõpptulemusena meie vastu.

Saab ka hullemini

Seda ei juhtu sugugi mitte harva. Praegu näiteks on toimumas veel ühe geopoliitilise hiiglase, nimelt Leedu eepiline lahing Hiinaga. Leedu oskas hiinlasi vihastada, avades enda juures Taiwani esinduse nimetusega, mis annab mõista, et Taiwan on iseseisev riik. Hiina teatavasti peab seda saart oma territooriumiks. Hiina suhtumisest Taiwani võib mõelda mida iganes, kuid rahvusvahelise diplomaatia maailmas ei ole see saladus ja Euroopas pole varem keegi teinud nii nagu Leedu. Tagajärjed saabusid kiiresti: Hiina kutsus oma saadiku Vilniusest ära ja pitsitab Leedut majanduslikult kõiges, milles suudab.

Põhimõtteliselt lugu sellega võinuks ka lõppeda: kõik jäid oma arvamuse juurde; seda enam, et Leedu investeeringud Hiinas ületavad kümme korda Hiina investeeringuid Leedus, niisiis pole Leedul eriti midagi kaotada. See-eest saab oma ambitsioone rahuldada: nagu ilmselgelt mitte just uhkuseta ütles üks Leedu kõrgametnik ajalehes Politico: „Suur Hiina on tegelikult väike." Tervist, roosade ükssarvikute maailm!

Kuid Leedule oli sellest vähe. Euroopa Liidu juhtide teisipäevasel õhtusöögil palus Leedu president kolleege ilmutada „ühtsust" seoses Hiinaga. Ainult - vaat kus üllatus - keegi millegipärast eriti ei reageerinud. „Väike" Hiina on lihtsalt üks Euroopa peamistest kaubanduspartneritest, Euroopa Liit ei hakka temaga Leedu pärast suhteid katkestama. Nagu ei hakka ka Saksamaa loobuma gaasist - ega Nord Stream 2 - Eesti pärast.

Väärtused on head ja vajalikud. Nende eest seismiseks on tarvis adekvaatsust, pragmaatilisust ja mõistust. Kuid mõnele meeldib rohkem end roosade ükssarvikute isandana tunda.