Kui me ka nüüd pagulaspoliitikat ei muuda, jääme igavesti väljapressijatele andamit maksma, kirjutab Eesti Päevalehe arvamusrubriigis eurosaadik Yana Toom.
USA tundis end kaua suurriigina, kelle missiooniks on teha head maakera igas punktis. Kui lõppes Teine maailmasõda ja algas külm sõda, sai USA-st kapitalistliku maailma liider - ja ta püüdis juurutada selle maailma väärtusi kõikjal, kus Ameerika huvid põrkusid Nõukogude omadega. Afganistan ei olnud erandiks: pärast Nõukogude vägede sisseviimist toetas USA (koos Pakistaniga) mudžaheede, sealhulgas islamistliku propagandaga - ja kasvatas üles sellesama Talibani, kellega pärast ise sõdis.
Pärast NSVL-i kokkuvarisemist sai Ameerikast justkui üldse kogu maailma liider. „Justkui" sellepärast, et vaenlast kaotades kaob sageli ka motiiv sõdimiseks. 1990. aastatel püüdis USA inertsist olla veel kõikjal: sõdida Pärsia lahel, luua rahu Lähis-Idas ja nii edasi. 2001. aastal toimus košmaarne 9/11 ja liidrirollile lisandus ülesanne turvata oma riiki. Tagajärjed on teada: Iraak, Liibüa - ja Afganistan.
Lihtsalt mugav retoorika
Pragu räägitakse palju sellest, et USA-l ei õnnestunud afgaane „tsiviliseerida" - oleks tulnud lahkuda, kui elanikkond peaaegu tervikuna toetab taliibe (üldistused on alati ebatäpsed, aga see, et taliibid peaaegu ei kohanud relvastatud vastupanu, millele lääneriigid lootsid, on fakt). Arvan, et ameeriklased ei seadnudki endale ülesannet luua mingit uut demokraatlikku Afganistani; see oli vaid mugav retoorika, tegelik ülesanne oli lüüa pind jalge alt islamiterroristidel, et neil poleks võimalik Ameerikale väljakutset esitada. Ilmselt sai see ülesanne täidetud. Või vähemalt mõistis Taliban, et kui Ameerikale probleeme mitte tekitada, siis ei tule USA Afganistani tagasi - mitte kunagi.
Lisaks sellele muutus olukord maailmas. Trumpi poliitika - America first, ressursse on vaja kulutada enda peale või äärmisel juhul majanduslikule võitlusele Hiinaga, mitte sõjale kaugetes maades, eriti kui selle tulemuseks on surm, kulutused ja alandus - jääb ka Bideni poliitikaks. Seda enam, et niisugune poliitika nõrgestab USA konkurente: nii Hiinat kui Euroopa Liitu.
Atlant on läinud
USA lahkumine Afganistanist, riigi andmine taliibidele on selle ajajärgu lõpp, kus USA oli maailmapoliitikas peaaegu jumal ning kandis maailma turvalisust oma õlgadel nagu atlant taevast; vähemalt, püüdis kanda. Nüüd on „jumal" läinud, jättes Euroopale hulga probleeme. Meie aga harjusime tema tiiva all olema. Me harjusime laisklema, tegema vähem, kui oleksime võinud, sest teadsime: USA sekkub, kui tarvis. Nüüd on aga kõik, ajajärk sai läbi. Kuni pole uut ohtu USA-le, tegeleb ta iseendaga (ja veidi Hiina, oma peamise konkurendiga).
Bideni sõnad, et Afganistani rahval on endal õigus ja kohustus otsustada, milline saab olema nende tulevik, käivad ka Euroopa kohta. Kui Afganistanist lähtub Euroopa Liitu põgenikevool, siis on see meie probleem. Kui Afganistanist saab islamikeskus, mis levitab džihaadi ideid Euraasias, siis on see meie probleem. Kui regioonis ilmub välja mõni uus jõud nagu ISIS, siis on see meie probleem. Euroopa, aga ka Venemaa, India, Hiina - kuid mitte Ameerika. Veel enam, mida nõrgem on Euroopa, aga samuti Hiina ja India, seda tugevam on Ameerika. Konkurentsi pole keegi maailmast kaotanud.
Silm silma vastu keerulise maailmaga
Mida tähendab see kõik Euroopale ja Eestile? Vähemalt kolme asja.
Esiteks: selgem kui kunagi varem on see, et Euroopa Liit vajab oma ühtset tõhusat armeed. See võib olla NATO osa, kuid selle ülesandeks peab olema just nimelt Euroopa kaitsmine. Euroopa Liidu riigid kulutavad kaitsele samapalju raha kui Venemaa ja Hiina, kuid koordineerimise puudumise tõttu pole meil elementaarset sõjalist võimsust (näiteks tankereid lennukitele), mis lubaks operatsioone läbi viia ilma USA abita. Eesti armastatud mantra, mille kohaselt meid probleemide korral kaitseb Ameerika, peab jääma minevikku.
Teiseks: me vajame võimsamat ja tõhusamat diplomaatiat. USA osalus lihtsustas olukorda - piisas, kui liitlasena küsida: „Noh, kes on meie ja Ameerika vastu?" USA puudumisel tuleb meil leida endale liitlasi ja korraldada suhteid nendega ise.
Afganistani Islamiemiraadi näide on rohkem kui ilmne. Taliban võimul tähendab probleeme mitte ainult Euroopa Liidu, vaid ka India (taliibe toetab Pakistan, millel on Indiaga pingelised suhted), Hiina (seal kardetakse, et taliibid innustavad eralduda soovivaid Xinjiangi uiguuri islamiste) ja Venemaa jaoks (ega ta asjata andnud kiiret sõjalist abi Tadžikistanile ja Kõrgõzstanile - kui seal, kohe Afganistani kõrval, algab sõda, on Venemaa Föderatsioon väga raskes olukorras).
Teisest küljest, Talibanile on mõju Saudi Araabial ja Türgil - riikidel, mis pretendeerivad sunniidi maailma liidri rollile. Veel on Iraan, samuti Afganistani naaber, millega on kõik rohkem kui keeruline. Ja kui Euroopa soovib olukorda mõjutada, siis tuleb tal mängida keerulisel väljakul mitte liiga selgete reeglite järgi ja otsida ühist keelt režiimidega, mis kõigile ei meeldi.
Ja kolmandaks kõige keerulisem: uus suhtumine migratsiooni. Euroopa just maksab migrantide probleemi lühiajalise lahenduse eest. Me anname Erdoğanile suuri miljardeid selle eest, et ta peab kinni pagulasi Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Nüüd ähvardab meid uus põgenikelaine - Afganistanist. Tegelikult oleme me juba valmis maksma, tõsi küll, seda nimetatakse veidi teisiti. Nagu ütles neil päevil Saksamaa välisminister, Afganistaniga külgnevatesse maadesse saabuvad põgenikud ja Euroopa Liit peab ühiste jõupingutustega tagama neile inimestele humanitaarabi.
Millal lõpeb põgenike relvana kasutamine?
On selge, et niiviisi me probleemi ei lahenda. Nagu praktika näitab, pagulased ei kao väga kaua kuhugi, võib-olla seepärast, et nii on kasulik riigile, mis neid Euroopa arvel üleval peab. Seda raha saab ju kasutada nii mõnelgi eesmärgil; vaevalt on liialdus öelda, et Euroopa Liit aitab mõnedel riikidel suurendada sõjalist võimsust - mida hiljem võib kasutada ka meie vastu. See on ka võimalus survestamiseks: kui Euroopa Liit käitub halvasti, siis lastakse Euroopasse lihtsalt lahti pagulaste mass.
Värske näide: alles see oli, kui Maroko valitsusele ei meeldinud, et Hispaania ravis oma haiglas võimude vastu võidelnud kohalikku välikomandöri. Karistuseks laskis Maroko endaga piirnevale Hispaania territooriumile Ceutasse 10 000 pagulast, teiste hulgas tuhandeid lapsi. Sama trump on varrukas ka Türgil. Tegelikkuses on see šantaaž. Ja sellele alludes riskime tõsiselt.
Millised alternatiivid meil on? On selge, et Euroopat seinaga ümbritseda ja pagulasi maha lasta me ei või, just niisamuti nagu me ei või Ameerika eeskuju järgides viia vägesid rahu loomiseks Afganistani. Reaalseid alternatiive on kaks.
Esimene on juba nimetatud diplomaatia. Me saame mõjutada sõdade lõppemist riikides, kust inimesed põgenevad, diplomaatia vahendusel; me saame neid riike rahaliselt toetada; me saame lõpuks seada neile tingimused, nagu me juba püüame seada tingimusi Talibanile: okei, Euroopa Liit jätkab Afganistani abistamist, kui te tagate fundamentaalsed inimõigused, eriti naiste osas. Taliibide avalduste järgi otsustades on nad justkui valmis säilitama haridust naistele šariaadi raames ja isegi andma amnestia kõigile, kes sõdisid Talibaniga või tegid koostööd lääneriikidega - Islamiemiraat on vägagi valmis seda mängu mängima.
Annaks jumal, et see niimoodi ka läheks. Kuid nendesse lubadustesse ma suhtuksin siiski ettevaatlikult - ega eelnev kogemus väga lootustandev pole. Näiteks kasvõi selline õpetlik lugu:
Viiendik Talibanile
Afganistanis on Helmandi provints, seal seisab sild. Kui USA sõdis Talibaniga, lasti sild õhku. Kuid riik on tarvis taastada; USA ja Euroopa Liit hakkasid Afganistanile raha andma (80% riigi eelarvest on välisabi; 2020. aastal oli see 43% riigi SKPst). Kohalik alltöövõtja tegi sillaehitusprojekti, lisas aga 20% - see on tavaline tasu Talibanile, mis rutiinselt tegeles katuseraha kogumisega: kui tahad elada, siis maksa. Projekt kiideti heaks, sild ehitati, alltöövõtja maksis taliibidele 20%.
Seejärel lasksid taliibid ka selle silla õhku. Jälle tehti projekt, 20% läks jälle Talibanile, sild ehitati... ja lasti õhku. Ja kõik kordus. Niiviisi kuus korda. Ja iga kord sai Taliban oma 20%, mille eest ostis relvi, millega laskis õhku selle silla ja palju teisi sildu, teid ja muid Afganistani infrastruktuuri objekte. USA ja Euroopa Liit aga maksid ja maksid ja maksid.
Seejärel USA lahkus Afganistanist. Taliban, vastupidi, tuli võimule - ja ta vajab väga raha. Tõsi, USAst on nüüd raske raha kätte saada, nad on kaugel - kuid Euroopa on see-eest lähedal.
Ainumõeldav alternatiiv
Nii et - pole mõtet ennast petta, - varem või hiljem seisab meie ees teine alternatiiv, millest vaevalt et pääseb: võtta pagulased vastu ja integreerida neid. Ja mitte üksnes sellepärast, et Eesti sõdurid olid aastast 2003 kuni aastani 2021 Afganistanis ja seega on meil oma osa vastutust kanda. See alternatiiv on kõige odavam, tõhusam ja inimlikum. Nii ei anna me sellistele riikidele nagu Türgi võimalust šantaažiks ja meilt raha välja pressimiseks. Ja lisaks saame tööjõudu, mida meil napib.
Ma saan suurepäraselt aru, et niisugune alternatiiv ei meeldi väga paljudele Eestis. Teine nahavärvus (milline õudus!), teine kultuur, teine religioon ja ka riietuvad nad teisiti kui meie ega räägi eesti keelt, lisaks võivad nende seas varjuda islamistid... Aga jaanalinnu kombel pea liiva sisse peitmine ei lahenda probleemi, ja see, kuidas Euroopa teeb seda praegu, pole jätkusuutlik.
Muide, Saksamaa võttis meid kõiki päästes aastail 2015-2017 vastu 1,4 miljonit pagulast - ja midagi hirmsat ei juhtunud. Kui migrante jagataks proportsionaalselt elanikkonnaga, võtaks Eesti vastu 22 000 inimest - ja see poleks samuti mingi katastroof. Kuid riigis, kus viiendik valijatest toetab EKRE-t, on isegi tuhat migranti juba hullem kui tuumaplahvatus. Ja me pole Euroopa Liidus ainsad sellised.
Kuid selleta jääb Euroopa Liit maksma andamit režiimidele, mis hakkavad meid ka edaspidi šantažeerima.
Maailm on selline, nagu ta on, aga aeg on muutunud. Ameerika läks ära - on aeg õppida iseseisvust.