Keskerakonda kuuluv Euroopa Parlamendi liige Jana Toom on tuntuks saanud mitme Kremli-meelse aktivisti kaitsmisega. Hiljuti otsis ta advokaadi ka Pühtitsa kloostrile, sest siseminister Lauri Läänemets nõuab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku lahtisidumist riigikogus sõda toetavaks institutsiooniks tunnistatud Moskva Patriarhaadist. Enda meelest seisab Toom lihtsalt inimõiguste eest, kirjutab Hans Väre ajalehes "Sakala".
Jana Toom, kas oskate arvata, mis mind teie programmi juures kõige rohkem hämmastas?
See oleneb, mis on teie huviorbiidis olnud. Võib-olla hämmastas see, et on väga hea programm.
Kindlasti oli see kõige pikem ja põhjalikum. Aga mind hämmastas, et teil on ebaproportsionaalselt palju juttu kalandusest. Tervelt seitse lõiku räägib sellest. Sama palju oli terves majanduse peatükis.
Aga miks see hämmastab? Oleme mereriik. Täna ma lähen Peipsi äärde Kolkjasse, seal on inimesed püsti hädas. Probleeme on väga palju, kui hakkad kaevama. Me vaatasime järgmise mandaadi Komisjoni tööprogrammi ja kohti, kuhu on vaja võimaluse korral osutada poliitilist survet. Kalandus on üks nendest valdkondadest, kus hakkab midagi liikuma, ja sellel peab silma peal hoidma.
Selles suhtes hämmastas, et kalanduse osakaal sisemajanduse kogutoodangus (SKT) ja ka valijaskonna tegevusalades on väga väike.
Võiks olla suurem. Kaluri identiteet võiks ju kaluril säilida. Ma elan siinsamas Haabneemes, Viimsis. Ma ei tea, kust inimesed saavad värsket kala. See peaks olema niimoodi, et sa lähed hommikul kohalikku sadamasse ja ostad sealt lesta. See pole võimalik ja see pole normaalne.
Et teie programm on tõepoolest põhjalik, leidsin sealt veelgi detaile, mida teistel ei ole. Aga üldiselt läheb programmide lugemine vaat et igavaks, sest need on laias laastus üsna ühesugused. Põhiteema on julgeolek ja selle saavutamise lahendus on kõigil enam-vähem sama: tuleb kaitsetööstusele jalad alla saada. Küsimus on, kuidas neid jalgu sinna täpselt kasvatada.
Siin ongi põhiline konflikt – ühehäälsus. Meil programmis kõlab see kompromissina, et toetame ühehäälsust, aga näeme, et on vaja välja töötada mehhanism, mis annaks kriisiolukorras võimaluse kiiresti reageerida. Selles on peidus mõte, et on olukordi, kus ühehäälsus ei sobi, ja see on sõjaolukord.
Kujutame ette, et oleme sõjaolukorras või mingisuguses muus kriisiolukorras, meil on vaja konsensust, aga meil on Orbán (Ungari peaminister – toimetus). Noh, asi pole isiklikult Orbánis, vaid selles, et igaühel 27-st on vetoõigus. See takistab väga palju. Aluslepingute alusel nõuavad ühehäälsust neli valdkonda: kaitse ja julgeolek, välispoliitika, laienemine ja üleeuroopaline maksustamine. Siin on väga raske asju muuta. Ja kuna julgeolek nõuab ühehäälsust, jääb kõik toppama.
Meenutagem, mida rääkis Macron (Prantsuse president – toimetus) oma kuulsas Sorbonne’i kõnes, mida siin vastas rippuv Jüri Ratas (Keskerakonna Tallinna kontorist üle tee on suur Jüri Ratase valimisreklaam) millegipärast kirus. Macron ütles väga õigesti: on olemas WTO reeglid, mis reguleerivad riigiabi. Euroopa Liit hoiab kramplikult nendest reeglitest kinni. Me ei osuta riigiabi seal, kus ei ole lubatud, kuigi USA, Hiina ja kõik teised suured seda teevad. Ja kui sul pole võimalik riigiabiga üles ehitada kaitsetööstust, siis sul seda ei olegi.
Olin mõne nädala eest Jõhvis, kus üks tore ettevõte Audes toodab kõlareid – imekallid asjad. Elavad väga hästi, sest see on luksuskaup, mis läheb alati väga hästi. Neile tehti ettepanek hakata tootma mootoreid droonidele. Omanik küsis, kui pika lepingu ta saab. Tuli välja, et ta pidi investeerima kolmsada miljonit ja siis ta võib-olla saaks kontrahti aastaks. Aga mida tegi Venemaa, kelle pärast me praegu üldse kaitsetööstust arendame? Ta tegi kõik lepingud kümneks aastaks. Niimoodi arendatakse!
Ma ei tunne Venemaa kaitsetööstust üldse. Kui palju sellest erakätes on?
Ma ei ole ka ekspert, aga enam-vähem kõik on erakätes, nagu ma aru saan. Venemaa sõjakulud on praegu kuus protsenti SKT-st. Me siin vaidleme kolme suhtes, et kas on vähe või palju. Neil on viimaste kümnendite madalaim töötus, kolm protsenti. Vene majandus on sõjajärjel ja kui su majandus on sõjajärjel, pole sa huvitatud sõja lõpetamisest. Nii et me peame ennast liigutama!
Ma ei ole kindel, kui pikalt sõjajärjel majandus vastu peab. Sa pead ju kogu aeg investeerima millessegi, mis tegelikult sulle tagasi ei too.
Teate, neil on endiselt nafta ja gaas ja see, et meie neid ei osta, Venemaa majandust eriti ei kõiguta.
Gazprom nüüd teatas kahjumist.
Väga hea, et Gazprom teatas kahjumist, aga gaasi endiselt on. Naftat endiselt on. Me kehtestasime hinnalae, aga Hiina ostab kallimalt. Miks? Sest meie ostame sealt, kust varem ostis Hiina. Me lihtsalt vahetasime positsioonid ära.
Kui rääkida nüüd oma kaitsetööstusest, siis pikad ja mõistlikud lepingud on üks asi.
Teiseks riigiabi. Kolmandaks on meil väga fragmenteeritud finantsturg, igas liikmesriigis on oma reeglid, et saada pangast laenu. Aprillis oli ülemkogus ettepanek ühtlustada Euroopa Liidus maksustamisreeglid, aga Kaja Kallas vetostas selle, kuigi fragmenteeritud finantsturul opereerida on väga raske.
Kuidas te kujutate ette finantsturu ühtlustamist? Kuhu maale seda teha saaks?
Näiteks windfall-maksud, mis on otsetõlkes nagu tuulest toodud kasumi maksustamine. Kui me võitlesime inflatsiooniga ja tõstsime intresse, päädis see sellega, et pangad teenisid ebamõistlikult palju. Läti maksustas selle kasumi ja tegi õigesti. Selliseid asju võiks teha Euroopa tasandil. Aga meile see ei sobi. Küsime, kust raha võtta, ehkki meil oli praegu aeg, kui kõik Euroopa pangad teenisid ebamõistlikult palju.
Mainisite Ungari juhtumit. See on jällegi asi, mida kõik välja toovad, aga kellelgi head lahendust ei ole. Selleks, et võtta Ungarilt hääleõigus, ei ole konsensust, ja selleks, et ühehäälsusest loobuda, ei paista üldse võimalust.
Seal ei olegi lahendust. Selleks, et ühehäälsusest loobuda, on vaja ühehäälset otsust. Nii et me oleme selgelt surnud ringis. See on selline intellektuaalne harjutus. Aga tegelikult oleks seda vaja. 27 liikmesriiki otsivad konsensust väga pikalt. Varsti on meid ilmselt 36, sest laienemiseks on konsensus olemas. See teeb meie kriisidele reageerimise kiiruse olematuks.
Ühesõnaga see punkt, kus te ütlete, et pooldate ühehäälsust, välja arvatud teatud erandjuhtudel kriisiolukordades, on umbes sama, kui mina pooldan, et tuleks ilus suvi, aga ma ei saa mitte midagi selleks teha.
Ei, see päris nii ei ole. Kui oli pandeemia ja me olime kriisiolukorras, siis suutsime väga kiiresti reageerida. See on tegelikult võimalik. Kui me suudaksime määratleda konkreetsed tunnused, mis olukorras me loobume ühehäälsusest, oleks see võib-olla lahendus. Näiteks kui ütleksime, et sõja või sellega võrreldava looduskatastroofi puhul pole vaja ühehäälsust, oleks see juba lahendus. Vähemalt osaline lahendus.
Kliimakatastroofi ärahoidmine ehk rohepööre oli pikka aega praeguse koosseisu üks põhilisi eesmärke. Ja siis kukkus ära.
See on arusaadav, miks ta ära kukkus – poliitiliselt on see väga ahvatlev teema.
Probleem muidugi eksisteerib. Kui ma räägin Eestis inimestega, siis mõni eriti ei usu, et on mingisugune inimtekkeline kliimamõju, aga sellest saavad kõik aru, et kui Aafrikas on kuuskümmend kraadi sooja ja pole vihma, tuleks kogu Aafrika siia. Seda keegi väga ei soovi. Rohepöörde ambitsioon oli võib-olla natuke üle võlli suur, aga oli õigustatud. Mingisugune majanduskasv toimus, oli enam-vähem rahulik. Saime jagu migratsioonikriisist. Tundus, et meil on ees helge tulevik. Siis tulid pandeemia, energiakriis, sõda. Inflatsioon ja kõik see majanduslangus.
Meie majandus ei vea praegu seda ambitsiooni välja. Lisaks tegime üksjagu vigu selles rohepöörde retoorikas ja otsustamises. Neid peab nüüd parandama. Siin pole mingit katastroofi, see ongi normaalne.
Mis need vead olid?
Ideaalis, kui tahame midagi muuta, peaks olema kahesuunalised meetmed: keelustavad ja arendavad. Peab olema alternatiiv. Näiteks üritas parlament keelustada sisepõlemismootorite tootmise aastaks 2035. Et keelame ära ja siis turu nähtamatu käsi paneb kõik paika. Aga nähtamatu käsi ei toimi, muutused on nii kiired. Ja tulemus on see, et iga neljas elektriauto meie tänavatel on Hiinas toodetud ja meil ei ole laadimisjaamasid.
Või rohepööre, mida teeme praegu Ida-Virumaal. Põlevkivisektori kinnipanek ohustab kuni 40 protsenti töökohtadest. Kokku on seal 55 000 töökohta, ütleme siis, et 20 000 töökohta on ohus, paljud on juba kadunud. Rohepöörde käigus lubame tekitada 1300 töökohta. Naljanumber. Ja mida me sellega saavutame? Paremäärmuslased võidavad valimised igal pool Euroopa Liidus ja tapavad rohepöörde juba eos.
Kui räägite energiajulgeolekust, taastuvatele allikatele üleminekust ja nii edasi, siis milline peaks põlevkivi roll teie meelest olema? Kas me peaksime põlevkivisektori seal säilitama?
Säilitamisest keegi ei julge rääkida, see lihtsalt ei ole tehtav. Oleneb muidugi perspektiivist. Selge see, et sa ei saa sülitada vanasse kaevu, kui uut ei ole valmis. Ja uut valmis ei ole. Meil peab olema võimalus kriisiolukorras mingisugune elektrijaam käivitada.
Aga mis saab nendest tuhandetest töötajatest? Neid pole võimalik ju ainult kriisiolukorraks hoida.
Kui hoiame midagi tagataskus, siis seal peab olema mingisugune valmisolek ka seda käivitada, mis tähendab, et inimesed peavad seal kuidagimoodi töötama. Aga see ei ole muidugi terve sektor, see on selge.
Siin on teine asi, mis mind väga häirib. Teeme praegu tänaval kampaaniat ja kuulen kogu aeg, kuidas inimesed lahkuvad massiliselt Eestist. Ma pole veel statistikat kaevanud, aga mul on selline tunne, et toimub massiline lahkumine, ka Ida-Virumaal.
Kuidas te seda tunnetate?
Vaadake korterite müügi arvu. Üks mu lähedane inimene ostis kaks kuud tagasi korteri Narva. Siis oli müügis 322 korterit. Täna on 500. See peaks midagi tähendama.
Võib-olla inimesed ei jõua enam tühje kortereid hoida.
No võib olla ka nii. Aga kui inimesed tulevad tänaval juurde ja räägivad, et hakkavad kolima, siis ma ikka usun seda, mida kuulen.
Üks punkt teie programmis, mida ma teistest ei leidnud, ütleb, et toetate Euroopa Liidu miinimumsissetuleku raamistiku väljatöötamist.
See tähendab seda, et peame kokku leppima, mis on see määr, alla mille ei tohi ükski eurooplane elada. See on mõeldud aruteluks, pilootprojektiks. Selge see, et see pole täna tehtav. Aga me peame selle peale mõtlema, meil on vana ühiskond.
Me panime selle sisse, sest usume siiralt, et sotsiaalne ebavõrdsus pole ainult ebaõiglane, vaid on ka ohtlik.
Tahate tagada sotsiaalsed garantiid ka platvormitöötajatele. See teema on alles hiljuti läbi käinud nii Boltiga seoses kui Euroopa Liidu tasandil. Aga mu küsimus on natukene laiem. Kui meil on hägustuvate piiridega maailm, kus mõnele töötajale on Bolt selgelt põhitöökoht ja mõnele teisele, ma ei taha siin haavale soola raputada, aga näiteks Martin Repinskile …
Siin ei ole mingit haava, see oli naljanumber.
Igatahes talle see ei olnud põhitöökoht, ta sai oma sotsiaalsed garantiid kusagilt mujalt. Ühesõnaga, piirid ei ole enam selged. Kuidas siis peaks käima näiteks maksustamine? Ja kui suure osa meie tööst teeb ära tehisintellekt, siis kes selle eest maksma peaks?
Tänapäeva platvormitöö, kõik need Boltid, Woltid, toidukullerid ja kõik see tänapäeva orjus – nimetame asju õigete nimedega. Mõni teenib, jah, mingit lisakopikat, aga väga paljudele on see põhitöö ja keegi ei vaata, mitu tundi ta seal sõidab.
Ma sõidan väga tihti Boltiga hommikul lennujaama. Kui küsin, millal magasid, tuleb välja, et inimene on sõitnud 18 tundi järjest. Elavad peost suhu ja niimoodi töötavadki. Neile, kellele see on põhitöökoht, peavad olema tagatud sotsiaalsed garantiid. Me võime teeselda, et nad on mingisugused eraettevõtjad, aga tegelikult ei ole. Rääkimata sellest, et inimkaubanduse koha pealt on prostitutsioon number üks ja järgmine on see. Näiteks legaalsed või mitte väga legaalsed immigrandid, kellel ei ole tööluba, panevad end kirja nendesse kohtadesse ja siis hakkavad mingit teenust osutama. Meie ühiskonnana ei peaks seda soosima.
Teie meelest siin ei peagi mingisugust vahet tegema, ükspuha mis koormusega nad töötavad?
Võib olla muidugi. Platvormitöö direktiiv on, muide, vastu võetud ja Eesti poolt heaks kiidetud pärast suurt pahandust, sest Eesti 200 üritas seda viimase hetkeni torpedeerida. Mis pole ime ka, sest kui teeme lahti erakondade järelevalve komisjoni aruande, siis näeme, et platvormid on Eesti 200 suuremad rahastajad. Mina väidan, et see on võimuga kauplemine. Mõni arvab, et lobitöö, aga kui seda tehakse raha eest, siis ikka võimuga kauplemine.
Aga see selleks. Seda skandaali oleme Eesti meediast juba lugenud. Kui ma oleks ajakirjanik, siis ma kaevaks veel.
Kas ma tohin selle koha peal meelde tuletada, et Keskerakond on minu mälu järgi kolm korda kriminaalkorras süüdi mõistetud? Teil on neid mõjuga kauplemisi endalgi.
Te võite tuletada meelde mida tahes, aga see oligi minu küsimus: miks Porto Franco on kuritegu ja Bolti kasuks raha eest töötamine ei ole kuritegu? Kas ma võin omada siin oma seisukohta? Ma ei ole kriminaalkorras karistatud enda teada. Mul ei ole mingit seost sellega, mis siin varem toimus. Küll me siis vaatame hiljem otsa sellele otsusele, mis sealt Porto Franco kohta tuleb.
Kas te Keskerakonna tervises olete kindel? Et selliseid asju enam kuskilt välja uju?
Ma olen absoluutselt kindel, et ühtegi jama ei uju välja alates 10. septembrist, kui toimus uus kongress. Selles ma olen kindel.
Mis siis muutus?
Erakonna juhid.
Tõsi, aga ka Jüri Ratase eel olid teised erakonna juhid. Vahetus ei toonud täielikku muutust.
Vaadake, sellest, et meil on tulemas mingisugune Porto Franco lugu, sain ma teada Jüri Rataselt õhtul enne seda, kui sel teemal ilmus Eesti Ekspressi artikkel. Eksisteeris mingisugune tagatuba. Kes sinna kuulus, mina ei tea. Kindlasti polnud seal mina ja kindlasti polnud seal keegi nendest, kes täna on meil juhatuse laua taga. Seal oli Jaanus Karilaid, seal oli Mihhail Korb … Mida nad saavutasid, kellega rääkisid, seda ma loen Eesti Ekspressist. Supsutamised ja kõik muud asjad tulid mulle täpselt samasuguse üllatusena nagu igale lehelugejale.
Eile (intervjuu on tehtud 22. mail – toimetus) tuli välja Norstati uuring, mis näitab, et just nimelt teie ja Jüri Ratas olete ainukesed kaks kandidaati, kes on suutnud oma toetust kasvatada. Jüri Ratas on teatavasti saanud suunamudijaks. Teie toetus on 2,2 protsendilt 4,2 protsendi peale kerkinud. Mis te arvate, tänu millele?
See, mida teeb Jüri ja mida praegu teen ka mina, on puhas müügitöö. Selgitame inimestele, mida me teeme. Jüril on selleks palju rohkem aega, ta teeb seda pikki kuid. Mina vahepeal tegin tööd Euroopa Parlamendis ja see hooaeg lõppes meil kolm nädalat tagasi. Sellest ajast saadik ma jooksen nagu koer. Ma elan tänaval, kohtun inimestega, ma magasin täna kolm ja pool tundi ja homme magan sama palju. Mul on täna kolmas intervjuu. Vahepeal filmisime klippi, siis läheme Kolkjasse ja nii edasi. Aga see kannab vilja.
Kõrgem toetus tuli mai teisest poolest. 16. mail tegite oma kodulehele postituse, et aitasite leida Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule (MPEÕK) advokaadid, võitlemaks kohtus Moskva Patriarhaadi alluvusest lahti ütlema sundimise vastu.
Kas kohtus või ei, seda me ei tea. Keegi pole kohtusse ju andnud. Aga kuna siseministeerium palkas Raidla advokaadibüroo, siis me oleksime olnud olukorras, kus Raidla hakkab vaidlema Pühtitsa kloostri nunnadega. Ei ole nagu päris okei.
Kas te arvate, et see liigutus tõstis teie toetust, langetas teie toetust või ei ole veel uuringusse üldse jõudnud?
See tõstab või langetab olenevalt valijagrupist, aga hiljem, sest kogu Eesti sai sellest teada tänu Postimehele alles üleeile. Minu koduleht on pime nurk, mida vähesed vaatavad.
Miks on oluline, et Eestis tegutsev õigeusu kirik alluks ka edaspidi Moskva Patriarhaadile?
Ma seda absoluutselt ei väida. Ma ei ole usklik inimene, ma olen ateist või agnostik. Aga ma tegin kodutööd, kui jälgisin seda konflikti, ja saan aru, et seal on kaks dimensiooni. Üks on ilmalik. Kõik kogudused on juriidilised isikud. Igaühel on oma põhikiri. Põhikirjas on sees, et nad on Moskva Patriarhaadi kirik.
Teine on see religioosne dimensioon ehk kanooniline side. Kanooniline side ei ole Eesti Vabariigis seadustega reguleeritud. Kanooniline side tähendab inimkeeli öeldes seda, kes kellega koos palvetab. Mitte füüsiliselt koos istudes, vaid vaimselt.
Esialgu oli selline mulje, et riik Läänemetsa isikus tahab selle ilmaliku dimensiooni muutmist. See on igati okei. Kirik pakkus neile kompromissi ja mina olin see, kes tegi selle kompromissi Läänemetsale teatavaks. Nad on nõus muutma oma põhikirja ja võtma sealt välja Moskva Patriarhaadi. See polnud üldse küsimus. Selle peale Läänemets ütles: ei, ta tahab kanoonilise sideme läbilõikamist. Aga meil on põhiseaduses paragrahv 40, mis ütleb, et riigikirikut ei ole ja on usuvabadus. Minu arusaamist mööda ei saa Eesti Vabariigis dikteerida, kelle poolt ja kellega koos palvetada.
Ma loen kogu aeg Eesti meediast, et nad palvetavad Kirilli (Moskva partriarh – toimetus) poolt. Vaadake, kirikus ei palvetata ainult heade inimeste eest. Võib ka palvetada, et annaks jumal talle mõistust. Kusjuures teadmine, kas nad palvetavad Kirilli poolt, mul puudub nagu ka Läänemetsal. Aga iseenesest see, kui minister ütleb usklikule inimesele, et sa tohid palvetada selle poolt ja selle poolt ei tohi, pole päris normaalne minu arvates.
«Esimeses stuudios» ütles Läänemets, et kapo ohuhinnangut kirikule ei olnud, vaid see oli poliitiline otsus. Ja see ongi põhjus, miks mina kodanikuna arvan, et need läbirääkimised peaksid olema enam-vähem võrdsed. Nüüd on siis Evestus (vandeadvokaat Steven-Hristo Evestus – toimetus) versus Raidla. Las nad vaidlevad omavahel ja siis me vaatame, millega see kõik lõpeb. Aga siseministri väide, et riigi vastu kohtusse minek on riigivastane tegevus, on täielik absurd.
Agnostikuna on minul raske aru saada, mis asi on kanooniline side.
Seda ma näen, seepärast ma nii kannatlikult selgitangi seda.
Mul on raske aru saada ka sellest, et kui Moskva kiriku pea on öelnud, et lääneriigid on saatana mõju all ja Venemaa kallaletung Ukrainale on püha sõda, siis Eesti õigeusklikud tahaksid olla samas selle kirikuga kanoonilises sidemes.
See kirik on 2000 aastat vana, mida Kirill kindlasti ei ole. Patriarhid tulevad ja lähevad.
Selle 2000 aasta jooksul on ka kirikus väga palju muutunud.
Absoluutselt, aga kirik jääb. Te teate väga hästi ka seda, et Jevgeni (MPEÕK metropoliit Eugeni, kes julgeolekuohu tõttu Eestist välja saadeti – toimetus), kui ta oli veel siin, kirjutas alla sellele kirikute nõukogu kirjale, milles mõisteti hukka Venemaa agressioon Ukraina vastu. MPEÕK mõistis hiljem hukka ka selle, mida ütles Kirill. Ja neil oli väga lihtne seda teha, sest see, mida ütles Kirill, on vastuolus evangeeliumi õpetusega.
Seda enam, miks nad tahavad hoida seda kanoonilist sidet?
Asi pole Kirillis, nende ülemus ei ole Kirill. Nende ülemus on jumal taevas.
Just nimelt, sõltumata Moskva Patriarhaadist.
Te lihtsalt ajate segamini, ma arvan, et meelega, kaks asja: üks on Patriarhaat ja teine on Kirill.
Hea küll, ma toon sellise näite. Oletame, et meil on valimised ja valimised võidab mingi erakond, ütleme, et Keskerakond. Keskerakond võidab 90 kohta riigikogus. Kas te emigreerute Eestist selle peale?
Ilmselt mitte.
Siin on sama. Sest tulevad uued valimised ja siis Keskerakond põrub. Ja siis teil on hea olla.
Küll aga on Orbáni Ungarist inimesi emigreerunud.
Eestistki emigreeruvad. Ma lihtsalt tõin teile näite, ma üritan olla maksimaalselt lollikindel, sest seda ei või niimoodi võtta. Nagu ütles ka Evestus kirjas, kus ta reageeris Läänemetsa absurdile, et ei ole ühtegi tõestust, et MPEÕK oleks kuidagi sõda propageerinud. Tooge ja näidake!
Kui Keskerakond saaks 90 kohta riigikogus ja ütleks, et me hakkame nüüd näiteks Lätiga püha sõda pidama, et kiluvarud jälle endale saada – kalandus on teile tähtis, eks ole –, siis selle peale ma küll emigreeruksin. Näide on absurdne, aga te saate ju mõttest aru. Küsimus ei ole selles, kes on võimul, vaid mida ta selle võimuga teha lubab.
Mitte ei luba, vaid mida ta selle võimuga teeb.
Läänemets on ka ateist, selles leidsime temaga väga ruttu ühise keele. Dialoog oli umbes selline: «Lauri, tead, ma olen agnostik, aga …» – «Jumal tänatud, ma ka ei saa tuhkagi aru, mis seal toimub!»
Aga see inimene võtab vastu poliitilisi otsuseid. Ja meil on 170 000 inimest, kes on Moskva Patriarhaadi all. 170 000. Need inimesed väärivad natuke lugupidamist. Neid ei tohi tembeldada terroristideks, ei ole mõistlik. Eriti meie turbulentses olukorras.
Mis oli teie roll selles advokaatide leidmises?
Minu roll oli väga lihtne. Ma käin päris tihti Pühtitsa kloostris, sest seal on üks haud, millel ei ole omakseid ja mida ma lubasin korras hoida. Ma olen tuttav iguumenja Filaretaga ning kui ma seal käin, siis joome temaga teed ja räägime asjadest. Ta on väga tore inimene, hariduselt geeniinsener. Kui ma nägin seda olukorda, et on tulemas minister ja nemad ainult palvetavad seal – nad ütlesid ka ise, et nende relv on paast ja palvetamine –, siis ma ütlesin, et see on tore, aga äkki on ikka juristi ka vaja. Vaatasin siis ringi ja leidsin.
Aga teie selle eest ei maksa?
Ei maksa. Mul sellist raha ka ei ole.
Kes selle eest maksab?
Klooster ise maksab.
Ütlesite, et teil ei ole sellist raha, samas olete õigusabiga toetanud inimesi, kelle politsei on tunnistanud Eesti riigi julgeoleku ohuks.
Politsei ja kohtu poolt tunnistatud, need on erinevad asjad. Aga summad on väga erinevad. Ma pole kunagi maksnud tippadvokaatide arveid.
Aga te mõistate, et inimesed näevad siin mustrit.
Muster on vaataja silmis.
Mitte teie tegudes?
Muidugi see on muster. Inimõiguste kaitse ongi muster, aga ma ütlen selle peale, et esiteks me ei kaitse sugugi ainult venelasi. See on pahatahtlik meediakajastus. Meil on siinsamas iga nädal kõrvalruumis juristide vastuvõtt, me teeme seda kümme aastat ja selle aja jooksul on väga palju igasuguseid inimesi käinud. Oleme aidanud vormistada samasooliste abielusid, kui oli veel ainult kooseluseadus, oleme aidanud inimestel saada pärandit – mida kõike veel. See kedagi eriti ei huvita. Klikke toob ainult Vene teema.
Vene teema on üks asi, aga kui inimesed on tunnistatud julgeoleku ohuks, on natukene teine teema.
Mida tähendab «tunnistatud»? Vaadake, on olemas selline asi nagu süütuse presumptsioon. Selle kohta on vastu võetud
Euroopa Liidu direktiiv, mis peab tagama liikmesriikides süütuse presumptsiooni kaitsmise. Eesti ei ole seda direktiivi rakendatud ja Euroopa Komisjon algatas meie suhtes seoses sellega rikkumismenetluse. Me maksame suuri trahve lõbu eest, et mitte seda direktiivi rakendada, sest see annab meile võimaluse saata iga kord välja pressiteade selle kohta, et on võetud vahele järjekordne terrorist või provokaator või kes tahes. See ei ole Euroopa Liidu õigusruumis lubatud. Nii et ma rahuliku südamega aitan inimesi, kui leian, et see on poliitiliselt oluline. Ja Zoja Paljamar (Kremli-meelne aktivist, kelle elamisloa politsei julgeoleku kaalutlustel tühistas – toimetus) on poliitiliselt oluline, sest temal on hall pass ja halli passiga inimese deporteerimine on keelatud. Tal ei ole teist riiki, kuhu minna, sest see riik, kus me praegu oleme, andis talle selle passi ja tunnistas ta sellega omaks. Kui ta on süüdi, pange ta vangi. Aivo Peterson juba kõrval on ja ongi rahu majas.
Mida kohus otsustab, on püha, siin ma ei vaidle vastu. Ma käisin ise kohtus kaitsepolitseiga, läks hästi.
Ma näen teie meelsust, see on teie õigus. Aga ühiskonnas, kus poliitika ja inimõiguste kaitsmine on mingisugused diametraalselt vastuolulised asjad, peab iga kodanik väga valvsaks muutuma. Poliitiku ülesanne ongi inimeste õiguste kaitsmine.
Kas te Pühtitsa kloostrile advokaate otsides mõtlesite sellele, et võiks oodata 9. juunini, või vastupidi, et nüüd on õige aeg?
Ma ei suhestanud seda kuidagi 9. juuniga, ma suhestasin seda Läänemetsa käikudega. Tema ka ei oodanud ju 9. juunit.
Tema samm ilmselt kasvatab tema elektoraati. Kas teie samm omakorda kasvatab teie oma?
Kui ma üritaksin elektoraati kasvatada, läheksin esimese asjana Nevski katedraali ette ja lööksin risti ette. Eks ma oskan ka. Aga ma pole kunagi teeselnud, et ma usun jumalat, ja ma eeldan, et usklikele inimestele ma pole päris oma.
VALGUSFOOR
Jana Toomi viis lühikest vastust oluliste teemade kohta.
Kas Euroopa Liit peaks kõikjal loobuma ühehäälsuse nõudest?
Ei.
Kas Euroopa Liit peaks laienema?
Jaa.
Kas Euroopa Liit peaks rohepöördega senise kava järgi edasi minema?
Ei.
Kas Euroopa Liit peaks õigusriigi reegleid rikkuvate liikmetega jõulisemalt käituma?
Jaa.
Kas Euroopa liit vajab ühiseid kaitsejõude?
Jaa.