Kirjutada arvamust, mis ilmub vabariigi aastapäeval, pole lihtne. Eriti aastal 2024. Ühest küljest, pidada kriitilist sünnipäevakõnet tundub väär. Teisalt, laulda kiidusõnu sellest, kui hästi meil läheb ja kui õigeid valikuid me oleme teinud, on ka kuidagi imelik – piisab aknast välja vaadata või kiigata uudisteportaalidesse, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom Eesti Päevalehes.
Tõsi, nendeks puhkudeks eksisteerib universaalne võte, „portree kellegi taustal“, mida paljud hea meelega praktiseerivad. Selles mõttes on meil vedanud – Idast piirneb Eesti riigiga, mille taustal saabki suure vaevata kujutleda end demokraatia musternäidise, mooralse majaka ja õitsengu tsitadellina. Suhteliselt harva võtavad meie kunstnikud ette Eestit maalida Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia või Šveitsi taustal. Ja me kõik teame, miks.
„Sa ju tead: sind armastatakse mitte selle eest, mida sa oled teinud, vaid selle eest, mida sa oleksid võinud teha“ – kirjutas Iiri luuletaja Patrick Kavanagh. Ma arvan, see kehtib ka riigi puhul. „Armastus oma riigi vastu“ - need on sõnad, millest erinevad inimesed saavad väga erinevalt aru, kuid ühes me kahtlemata klapime: igaüks tahab, et homne Eesti oleks tänasest parem. Ja kuniks see on tehtav, tulevikku saab vaadata optimismiga. Ning siis, kui unistus tundub ebarealistlik, tuleb võidelda selle eest, et ta muutuks taas täidetavaks.
Mõistagi on unistused igaühel erinevad – räägin teile enda unistusest.
Dialoog ülbuse asemel
Ma unistan Eestist, kus võim ei vaata rahvale alla Toompea nõlvalt, vaid kuuleb teda ja peab rahvaga dialoogi. Mitte mingisugust abstraktset dialoogi, vaid vägagi konkreetset: iga valitud saadik pühendab mõned tunnid nädalas kohtumisteks valijatega ja kodanikeühendustega ning leiab aega nende probleemide lahendamiseks. Ja see saadikutele tulnud tagasiside jõuab ka valitsusse, sest Riigikogu on Riigi kogu, mitte valitsuse kummitempel.
Ma unistan Eestist, milles pole kohta poliitilisele ülbusele ja kus ülbitsev poliitik – olgu ta peaminister või vallavanem – muutub poliitiliseks laibaks.
Ma unistan Eestist, kus selleks, et saada kollektiivlepingut, ei pea streikima. Kus võim teeb kõik endast oleneva, et tugevdada ametiühinguid, kus on lubatud poliitiline streik, töötajaid aga hinnatakse ja tunnustatakse samaväärselt ettevõtjate, sportlaste ja teadlastega. Kus inimesed ei karda seista enda õiguste eest ja teavad, et seda on võimalik teha efektiivselt.
Ma unistan Eestist, kus põhimõte „jaga ja valitse“ kasutamisele võtmine on taunitav ka siis, kui tundub et see on tõhus ja vajalik lahendus, sest demokraatia allakäik on see igal juhul. Kus kellelgi ei väänata käsi, kus ühte ühiskonna osa ei demoniseerita luues sisevaenlase kuvandit poliitilise edu saavutamiseks. Kus erinevate rahvuste esindajad vaatavad üks teist ilma eelarvamusteta. Kus ei ole poliitilist narratiivi, mis paigutab ühed teistest kõrgemale.
Parim valik vorstikauplemise asemel
Ma unistan Eestist, kus väljend „poliitiline otsus“ ei tähenda ajuvaba vorstikauplemist, vaid parimat võimalikku lahendust. Sellisest Eestist, mis on orienteeritud edukate riikide sotsiaal- ja majanduspoliitika parimatele saavutustele. Kus headest lahendustest ei loobuta pelgalt selle pärast, et ollakse truud korra ära õpitud dogmadele. Kus globaalsed lahendused arutatakse enne, mitte peale nende heakskiitmist valitsuse poolt.
Ma unistan Eestist, mis, olles EL-i osa, päriselt ka lähtub euroopalikest väärtustest. Sellisest Eestist, mille valitsus ei tapa EL-i Nõukogus direktiivi, mis kaitseb platvormitöötajate sotsiaalseid õigusi ega seisa vastu vägistamise kriminaliseerimisele. (Just, Eesti hiljuti tegi mõlemat).
Ma unistan Eestist, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. See, muideks, on tsitaat meie põhiseaduse preambulist – see koht, mida paljud meie otsustajad kunagi ei tsiteeri või pole kunagi lugenud.
Vabadus, õiglus ja õigus. Ettevaatlikus ja tarkus. Avatus ja demokraatlikus.
Ega ma liiga palju taha? Vist ikka täpselt niipalju, kui meil tegelt vaja on. Ja igal juhul — soovida kõike seda enda riigile on ainuõige.
Palju õnne sünnipäevaks, Eesti!
Foto: SofiRussia / Wikimedia Commons (CC BY-SA 4.0)