Yana Toom: meie Eestis soosime narratiivi, mille kohaselt igaüks pole justkui õigusi väärt

23/12/2023

Mõnikord on minu käest küsitud, kuidas ma vastu pean – arvatakse, et nädalaid kestev meediapeks, arutelu sel teemal, kuidas võtta minult ära kodakondsus ja kolleegide hukkamõist, peaksid rivist välja lööma, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehes.

Nädala esimese poole veetsin Kataloonias Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni delegatsiooni eesotsas. Uurisime, miks kohalikud võimud ei täida seadust, mille kohaselt peaks Kataloonia koolides õpetama 25% õppeainetest hispaania keeles.

Katalaanidel on oma uhkus, seepärast õpetatakse enamikus koolides hispaania keeles 0% aineid. Viimasel päeval toimunud pressikonverentsil võttis üks ajakirjanik olukorra kokku küsimusega: „Miks üldse nõuda kohtuotsuse täitmist, kui see rahvale ei meeldi?“

Tol hetkel mõtlesin, et see on täpne kirjeldus viimasel ajal meedias toimunud diskussioonidest, mille „kangelaseks“ olen tahtmatult saanud. „Yana Toom toetab riigivastast ja põhiseadusevastast tegevust.“ „Putinista est putinista,“ väljendas end ma-ei-tea-mis-keeles minu kunagine sõber Indrek Tarand.

Mis on selle hurjutamise ja hukkamõistu põhjus? Ma aitasin Eestist välja saadetud inimestel - Venemaa kodanikel ja kodakondsuseta isikutel, kes kõik väljasaatmise hetkel ei olnud ühegi kohtu poolt süüdi mõistetud, - pöörduda Eesti Vabariigi kohtusse.

Õigusriigi garantii on sõltumatu kohtuvõim

Mul on piinlik selgitada täiskasvanud poliitilistele onudele ja tädidele demokraatia ning Euroopa Liidu aluseid. Kuid peab. Aidates inimestel kohtusse kaevata võimude otsuseid, astun välja mitte Eesti vastu, vaid Eesti eest.

Demokraatliku Eesti eest, kus otsuseid vaidlusalustes küsimustes – olgu inimeste või inimeste ja riigi vahel – langetavad kohtud, mitte julgeolekuteenistused, pealegi salastades nende põhjused 70 aastaks.

Kes meist tahaks elada riigis, kus saab inimesi karistada nii, et neil ei ole võimalik seda kohtus vaidlustada – ja keegi neid ei aita? Mina ei taha. Ja õnneks ei ela ka. Avalik administratiivne võim kaotab kohtus ka Eestis. Õlitehase näide on viimase aasta kõige silmatorkavam ja raputavam näide. Riik eksib rohkem, kui oleks mõistlik veapiir.

Kahjuks paistab mulle, et tänases Eestis poliitiliseks normiks on mitte kaitsta õigusi, vaid pigem rünnata neid, kes seda teevad, kui see on poliitilise propaganda seisukohast kasulik. Paraku viib see Eestit lähemale (lugeja, sulge silmad) riikidele nagu NSVL ja kaasaegne Venemaa – ning kaugemale Saksamaast, Prantsusmaast ja Rootsist.

Kadunud Aadu Must, kellega mul oli au töötada mõned aastad riigikogus, ütles kord väga tabavalt: kui tahad olla poliitik, siis dilemma „to follow or to lead“ peab olema selge. Nii on.

Sõnavabadus ei päris sama asi mis ajuvabadus

Kurb on vaadata, kuidas vastavalt poliitilisele konjunktuurile painduvad paljude minu ametikaaslaste vaated. To follow, to follow kuhu iganes, kuni diktatuurini välja. Kuulata maad ja tulla välja sõnumiga, mis meeldib. Ja toob klikke. Või hääli. Või mõlemat.

Minu materdamine, muuseas, toob. Ega asjata Indrek Tarand – kellel poliitilised instinktid endiselt olemas – topi minu nime artiklisse, mille sisul pole minuga pea vähimatki pistmist.

Õigusriik? Kindlasti on meil õigusriik. Ainult et me poliitiliselt soosime narratiivi, mille kohaselt igaüks pole justkui õigusi väärt. Need peab kuidagi justkui välja teenima. Ja sellega õõnestame õigusriigi põhimõtet ning ohustame selle püsimist.

Hämminguga lugesin üleeile siseministeeriumi rahvastiku ja kodanikuühiskonna (!) asekantsler Raivo Küüdi kommentaari nn Toomi (s.t minu) skandaali osas. „Üldise info pinnalt saab Yana Toomi tegevust käsitleda õigusabi osutamisena. Kohtuliku kontrolli võimaldamine on seaduse mõttes korrektne. Samas oleme seisukohal, et Eestist välja saadetud mõjuagentide kohtuvaidluste rahastamine ei peaks kuuluma Euroopa Parlamendi saadiku tegevuste hulka. See heidab halba valgust nii Euroopa Parlamendi saadikule endale kui ka tema erakonnale.“

Kolm väga olulist „aga“

Nii siis seaduse mõttes on kõik korrektne. Aga... Mul ka siin agasid üksjagu:

1. Aga. Millisest ajast alates on see kellegi peale minu enda otsustada, kuidas kulutada oma palka?

2. Aga. Kas siseministeeriumi asekantsler ei peaks olema teistest paremini kursis sellega, et Euroopa Komisjon algatas Eesti suhtes rikkumismenetluse süütuse presumptsioonist kinni pidamise teemal? Nimelt tuuakse probleemina välja olukord, kus „avaliku sektori asutus viitab avalikus avalduses teatavale isikule ennatlikult või ebaõigelt kui süüdi olevale isikule“. Ehk siis probleemiks, mis tõi meile kaela Euroopa Liidu pahameele, on asekantsleri enda käitumine. Sest „mõjuagent“ pole hinnang või sõimusõna – see on kohtu poolt antav hinnang. Ainult et kohut ei ole peetud.

3. Aga. Kuidas on Eestis lood võimude lahususega, kui ministeerium (täidesaatev võim) dikteerib parlamendi saadikule (seadusandlik võim), mis „peaks kuuluma tema tegevuste hulka“ (ja seda olukorras, kus need tegevused on „seaduse mõttes korrektsed“)?

Kui siin miski peakski kuhugi halba valgust heitma, siis on see siseministeeriumi kõrge ametniku professionaalne pädevus.

Mõnikord on minu käest küsitud, kuidas ma vastu pean – arvatakse, et nädalaid kestev meediapeks, arutelu sel teemal, kuidas võtta minult ära kodakondsus ja kolleegide hukkamõist, peaksid rivist välja lööma.

Ei löö, nagu näete – kasvatasin endale hästi paksu naha. Aga aitab ka usk: ei ole sellist poliitilist eesmärki – olgu selleks pealinna linnapea tool, ühe erakonna lammutamine või lihtsalt häälte välja teenimine – mis õigustaks õigusriigi põhimõtete ründamist. Ei ole ega tule.