Kõnealuse eelnõu puhul on tegemist järjekordse algatusega, mille eesmärk on koguda poliitilisi punkte ühiskonna lõhestamise hinnaga, kirjutas 17. augustil Eesti Päevalehes Euroopa Parlamendi liige Yana Toom. Jutt on seaduseelnõu kavandist, mille kohaselt piiratakse agressorriikide kodanike õigust osaleda kohalikel valimistel seniks, kuni nende kodakondsusriik sooritab agressioonikuritegusid.
Argument, et kohalikel omavalitsustel on ka turvalisuse ja korra tagamisele suunatud funktsioone ning seetõttu ei peaks nende omavalitsuste saadikuid valima agressorriikide kodanikud, oleks omajagu mõttekas, kui teiste riikide kodanikud saaksid ka kandideerida. Aga valime ju ainult Eesti kodanikke.
Seega eelnõu demonstreerib umbusaldust mitte ainult Vene Föderatsiooni, vaid ka Eesti Vabariigi kodanike suhtes. Tegelikult üritab justiitsministeeriumi juht seadustada teesi, et osa Eesti kodanikke on ebausaldusväärsed. See on ennekuulmatu.
Eelnõu ei võta minu hinnangul arvesse topeltkodakondsuse tegurit, samas me ju teame, et mitu tuhat (olen kuulnud suurusjärgust 20000) sünnijärgset Eesti kodanikku omavad ka Vene kodakondsust (ja põhiseaduse järgi on neil selleks õigus, erinevalt naturaliseeritud kodanikest).
Kas härra Laanet tõesti kavatseb ära võtta valimisõiguse teist (Vene) kodakondsust omavatelt sünnijärgsetelt kodanikelt? Oleks huvitav näha.
Veel üks huvitav aspekt on õigusliku ja poliitilise valdkonna segunemine. Justiitsministeerium teeb ettepaneku võtta hääleõigus ära Euroopa Parlamendi ja/või riigikogu poolt agressoriikideks tunnistatud kodanikelt. Samas annavad mõlemad parlamendid poliitilist, mitte juriidilist hinnangut (selle saab anda ainult kohus). Kas see on piisav alus, et riskida põhiseaduse rikkumisega?
Muud seaduse vastuvõtmise tagajärjed on üsna ilmsed ja neid on korduvalt arutatud. Hääletamiskeeld suurendab kümnete tuhandete eestimaalaste võõristustunnet. Potentsiaalselt igas kahekümnendas Eesti elanikus kasvav tunne „nad ei taha meid siia ometi“ on just see, mille vastu eelnõu väidetavalt võitleb: julgeolekuohu faktor.
Kohati satub kahtluse alla isegi omavalitsuse legitiimsus. Näiteks Narvas elab ligikaudu 19 000 Vene Föderatsiooni kodanikku, kusjuures kokku inimesi Narvas on ligikaudu 50 000. Mitu protsenti linna elanikest hakkavad lõpuks esindama linnavolikogu saadikuid – ja mis demokraatia see on?
See ongi võtmeküsimus. Seaduse vastuvõtmine looks olukorra, kus maksumaksjatelt võetakse ära õigus osaleda ka nende kodukandi elu korraldamisel.
Kalle Laanet tunnistas ERR-ile antud intervjuus, et justiitsministeerium polnud veel võimalikke õiguslikke takistusi analüüsinud. See tähendab, et justiitsministri seaduseelnõu kavand, mida asub peagi valitsuskabinetti tutvustama on poolfabrikaat, mis annab selge signaali: valides kvaliteetse seadusandluse ja kõlava poliitilise aktsiooni vahel eelistatakse seda viimast.
Aga kui analüüs siiski ilmus, keeldus justiitsministeerium seda ERR-i ajakirjanikele näitamast, viidates sellele, et „need pole veel lõplikud dokumendid“.
Nimetatud ja paljudel nimetamata põhjustel (see on eraldi analüüsi teema) pean sellise seaduse vastuvõtmist mitte pelgalt valeks, vaid ohtlikuks.