Eesti Päevaleht kirjutas täna, 25. juulil, et Statistikaameti andmetel on Eestis ametiühingutesse kuulumine langenud võrreldes 2009. aastaga poole võrra. Paljud ei soovi ametiühinguid luua ja neisse kuuluda, sest ühiskondlikud hoiakud ühingutesse on pigem negatiivsed, kirjutab Eesti Päevaleht. Sellest, milleks on ametiühingud vaja, räägib Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom.
Ametiühinguid on vaja väga lihtsal põhjusel: nad piiravad tööandja omavoli töötaja suhtes ja kaitsevad sellega töötavate inimeste huve. Ajalooliselt on ametiühingud tekkinud just seetõttu, et tööandjad, kellel pole piiranguid, on töötajaid ära kasutanud oma äranägemise järgi. Kogu võim oli nende poolel ja töölised üksi ei suutnud sellele vastu seista.
Ametiühingute tekkimist kirjeldab hästi näiteks Émile Zola romaan „Germinal“ prantsuse kaevurite näitel. Omaniku poolel olid seadused, raha, riik, politsei, sõjavägi. Töölistel polnud kaotada midagi. Ja nad hakkasid ühinema. Ainult nii oli võimalik saavutada palgatõusu ja töötingimuste muutusi.
Tasapisi – ja peamiselt ametiühingute survel – hakkasid riigid tööandjaid seaduste tasandil piirama. Kuid seadused ei saa esiteks kõike üldiselt reguleerida ja teiseks peegeldavad nad konkreetse valitsuse seisukohta. Ja kui see valitsus usub „turu eneseregulatsiooni“ ja tunneb tööandjatele kaasa, pole seadused kuigi tõhusad. Näiteks 2009. aastal tegi reformierakonna valitsus tööandjatele töötajatest lahti saamise lihtsamaks. Pole üllatav, et sama valitsus keeldus kuni hetkeni, mil tekkis keski juhitud koalitsioon, ka ametiühingutega suhtlemast.
Ükski seadus „ülevalt“ ei saa reguleerida konkreetset majandusharu ja on väga naiivne oodata algatusi „altpoolt“ (tööandjatelt). Seetõttu on tööturu õiguslik pool kõige paremini reguleeritud riikides, kus peaaegu kogu töötav elanikkond kuulub ametiühingutesse – näiteks Rootsis pole vaja isegi miinimumpalga seadust, üle 90% töötajatest katvad ametiühingud teevad regulaarse palgatõusuga ise suurepärast tööd.
Tugevad ametiühingud on ühiskonna tervis. Eesti ühiskond on selles osas väga haige. Meie töötajad, välja arvatud paar-kolm valdkonda, kus ametiühingud on tugevad, ootavad võimude ja tööandjate vastutulekut. Ka praegune koalitsioon ei suhtu ametiühingutesse hästi. Nii on koalitsioonileppes (sh sotsiaaldemokraadid!) ametiühinguid nimetatud täpselt ühe korra: „Seame eesmärgiks 2023. aasta mais kolmepoolse hea tahte kokkuleppe sõlmimise ametiühingute ja tööandjatega, et alampalk jõuaks 2027. aastaks 60%-ni mediaanpalgast ning et alampalk kasvaks keskmisest palgast kiiremini.“
Seda hoolimata sellest, et on olemas EL-i miinimumpalga direktiiv, mille kohaselt on meie valitsus kohustatud välja töötama ja Brüsselile esitama plaani kollektiivläbirääkimistega kaetud töötajate osakaalu järsuks suurendamiseks: praeguselt 20%-lt 80%-le.
Tõsi, koalitsioonileping näeb ette 2027-ks aastaks miinimumpalga tõusu direktiivis nõutavale tasemele, aga sellisel kujul oleks see ühekordne aktsioon, mis kuidagi ei tugevdaks ametiühingute positsioone ega kaitseks töötajaid ka tulevikus.
Brüssel aga, nagu ma ütlesin, on ametiühingite tugevdamiseks tingimused ette valmistanud. Ja alternatiivi lihtsalt pole – lõpuks ei saa keegi peale nende enda seista konkreetsete töötajate õiguste eest.