Enne puhkusele minekut otsustas eelmisel teisipäeval riigikogu enamus tõsta makse ja anda samaasoolistele abiellumisõigus. Just sellises järkekorras: enne (öösel) maksud, hiljem (hommiku poole) abieluvõrdsus, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehe rubriigis "Arvamus".
Kuid just uudis abieluvõrdsusest, olles igalpool üleval ja tekitades elavat arutelu, varjutas maksutõusu teema täielikult. Muidugi pole see juhus. Enamgi veel - see on Reformierakonna peamime PR-strateegia. Nemad juba oskavad maskeerida oma vaenulikku, majandust pärssivat poliitikat - enne valimisi oli julgeolek, nüüd geide õigused.
Tegemist on elementaarse kui mitte öelda primitiivse trikiga, mida kasutavad poliitikud paljudes riikides, Briti tooridest Venemaa võimuparteini. Suurbritannias teab iga ajakirjanik, et kui võimuerakond pasundab väga hea ja vajaliku seaduse vastuvõtmisest, tuleb vaadata, mida otsustatakse selle varjus ja reeglina tulebki mingi jama välja. Meie aga oleme kuidagi... ütlen viisakalt - naiivsed.
Nipp on selles, et samasooliste abielu seadustamine tekitab ühiskonnas emotsioone. Paksu verd, aga ka rõõmu. Mina ise muideks, tunnen pigem rõõmu (kuigi viis, kuidas seadus läbi suruti, tekitab trotsi): mida rohkem õigusi antakse inimestele juurde, seda täiuslikumaks muutub maailm meie ümber. Kipun isegi uskuma, et siirat rõõmu tunnevad mõned reformierakondlased.
Värvilises paberis komm
Kuid palju tugevamaid emotsioone tekitab nendes nn liberaalne majandus - irratsionaalne kultus, mis muudab erakonna omamoodi sektiks. See kultus nõuab ohvreid, kuna aga valijale on ohverdamine vastukarva, topitakse talle õigel ajal nina alla värvilises paberis komm. Seekord oli komm muidugi eriti ilus - vikerkaarevärvides.
Paradoksaalsel kombel võib manipuleerimist meenutav käitumine küllaltki konservatiivses Eesti ühiskonnas seada ohtu just geide õigused. Sest valitsuse majanduspoliitika viib rahva vaesumiseni. Samas kipuvad vaesed hääletama populistide poolt, kes ühe käega jagavad hüvesid, teisega aga võtavad ära õigusi. Näiteid ei pea otsima kaugelt - vaadakem kasvõi Poolat või Ungarit. Meil toidab koalitsioon EKRE reitingut see-eest väsimatult. Eelkõige sellega, kui kitsalt defineerib Kallase valitsus õigusi: samasooliste abielu on väidetavalt õigus, õiglane töötasu pelgalt soov.
Tulemusena ei räägita sellest, et koalitsiooni maksureform justkui rikuks inimeste õigusi. „Õigus õiglasele ja rahuldavale tasule, mis tagab inimväärilise elatuse temale endale ja ta perekonnale ja mida vajaduse korral täiendatakse sotsiaalkindlustuse teiste vahenditega“ – see on ka inimõigus. Nagu ka „õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav inimese enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks“.
Valik geide ja vaeste õiguste vahel
Need on muideks tsitaadid ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonist. Ka tänavune Euroopa parlamendi raport fundamentaalsetest inimõigustest Euroopa Liidus, milles olen variraportöör, käsitleb vaesust kui õiguste rikkumist, kusjuures selles osas on erinevate fraktsioonide seas täielik konsensus.
Ja see, et neid õigusi (ja nende rikkumisi) prioriteediks ei seata, on tänapäeva Eesti kõige suurem probleem. Oleme riik, milles poliittehnoloogilise trikitamise tulemusena justkui peab valima geide või vaeste õiguste vahel ja kus poliitiline liberalism ning sotsiaalne turumajandus asuvad poliitilise spektrumi erinevatel poolustel. Mis „sotsiaal“, kui oravliberaalid peavad astmelist tulumaksu vaat et kommunismiks?
Saamaks aru, et see on täielik jama, piisab vaadata Lääne-Euroopa poole. Kuid paljud usuvad! Eesti elab moonutatud reaalsuses, kusjuures meil puudub julgus seda endale tunnistada. Ja selle eest peab kõige haavatum ühiskonna osa maksma kõrget hinda. Ning ei, siinkohal ma ei pea silmas geisid.