Yana Toom: läbipaistvuse puudumine on Euroopa demokraatiale väga halb

22/05/2023

Euroopa tsiviilvabaduste liidu värske raporti kohaselt olid õigusriigi põhimõtted Euroopa Liidus 2022. aastal languses. Euroopa Parlamendi liige Yana Toom selgitas Postimehe saates “Maailm taskus. Euroopa eri”, et põhjusteks on Covid-19 pandeemia piirangud, majanduslangus ja Venemaa sissetung Ukrainasse. 

“Tegelikult raporti kokkuvõte on see, et kodanikel on palju raskem avaldada mõju valitsustele,” rääkis Toom. “Millega seda mõõdetakse? Sellega, et kas meedia on see koht, kus inimesed saavad oma muredest avalikult rääkida, meedia tervisega, protestivabadusega, millega näiteks Eestil on suured probleemid (kui me võrdleme seda, mis toimus Prantsusmaal, kui seal hakati tõstma pensioniiga, ja kui sellised protestid oleksid Eestis, siis oleks jutt sellest, et meil siin toimub vähemalt riigipööre). Veel vaadati, kuidas suhtutakse marginaliseeritud gruppidesse, kuidas nii mõneski riigis rünnatakse sisserändajaid või põgenike. 

Ma ei taha olla nõus sellega, et olukord Euroopas halveneb, sest olen suur eurooptimist. Kui 2014. aastal tulin Euroopa Parlamenti, kogu poliitiline agenda oli väga ruttu maetud põgenike kriisi alla, tegelesime sellega mitu aastat. Peale järgmisi valimisi oli COVID ja nüüd siis - sõda Ukrainas. Olukord ei ole paremaks läinud, aga samas me väljusime nendest kriisidest suhteliselt võitjana.“     

Pandeemia ja tagatubade diilid

„Pean ütlema, et ka Europarlamendis on seda tunda, et pandeemia demokraatiale hea ei ole, sest kõikvõimalikud kaugtöövormid paratamatult viivad parlamentaarses demokraatias selleni, et suureneb tagatubade diilide oht,“ jätkas Yana Toom. „See on üldine Euroopa probleem. Seal, kus inimesed käivad füüsiliselt koos, toimub infovahetus palju kiiremini ja adekvaatsemalt.“ 

Mida eurosaadik tagatubade diilide all silmas peab? “Pandeemiaaegseid tarneid, kuidas osteti Euroopa Liidu tasemel vaktsiine, abivahendeid jne, kuidas sõnumitega neid asju klaariti ja kuivõrd kinnine see kõik on. Et näiteks Europarlament maadleb juba aastaid sellega, et me ei tea, mida arutatakse Euroopa Liidu Nõukogus, tihtilugu selleni välja, et me ei tea isegi nende istungite päevakorda. Samas on ju Euroopa Liidus kolm seaduseandjat – Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu, Euroopa Komisjon. Kuidas Euroopa Nõukogu kujundab oma seisukohta, milliste argumentidega, kes on poolt ja kes on vastu – seda me väljastpoolt ei tea. Läbipaistvuse puudumine on Euroopa demokraatiale väga halb.“ 

Mida teha Poola ja Ungariga 

Kõige hullema hinnagu pälvisid raportis Poola ja Ungari. Enam-vähem teame, miks, aga kas need kaks riiki erinevad omavahel mingipoolest? Toom: “Nad erinevad tõesti. Kui me hakkame mõõtma tinglikult näiteks  venemeelsuse skaalal, siis Poola suhtes pole kellegil kunagi küsimust kerkinud, et nemad oleks kuidagi kremlimeelsemad. Orbáni suhtes see kahtlus aeg-ajalt tekib. Aga mis neid ühendab, on kahtlemata see, et neil on väga politiseeritud kohtud ja meeletu kontroll meedia üle. Näiteks Ungaris on inimeste usaldus meedia vastu 27%, Eestis - 90% kandis. Kuigi ma ei ole lõppuni optimistlik ka Eesti meedia suhtes, vahet me näeme selgelt.  

Seal ei ole mingit raamistiku, mis reguleeriks riigipoolset reklaami, Ungaris oli valmiste ajal terve meedia n-ö Viktor Orbáni poolt. Meediasse pääsemine mingi alternatiivse seisukohaga on sisuliselt võimatu. 

Veel üks probleem Ungari puhul on meeletu korruptsioon. Euroopa raha aastaid kasutati imelikul kombel, et kõik riigihanked võitsid Orbáni sõbrad, sugulased, lähedased. Praegu nad küll said hakkama suure korruptsiooni-vastase paketiga, mis võeti vastu. Nii et Brüsseli surve tegelikult toimib, aga see võtab aega.

Meil on mehhanism, mis tähendab, et Euroopa Liidu finantseerimine toimub teatud ulatuses selle tingimusena, et riik austab seaduse ülimuslikkuse põhimõttet. Ja me näeme, et see toimib. Aga nii me saame opereerida ainult nende riikide puhul, kes on netosaajad, mitte netomaksjad. 

Teine näide on see, mida teeb praegu Poola. Ta ju sisuliselt blokeeris ära Ukraina teravilja ekspordi, kusjuures ostis selle kokku ja pani ladudesse, oodates aega, kui hind hakkab tõusma. Muidugi me nendega pahandame, ja siin lihtsalt pole pääsu.“ 

Migrantide tagasisaatmine piirilt

Saates räägiti ka migrantide tagasisaatmisest Leedu piirilt. „Leedu teeb seda ammu, praegu lihtsalt pani selle seadusesse kirja,“ nentis Toom. „Euroopa Liidu tasandil seda selgelt mõisteti hukka. Et see on Lukašenko hübriidsõja relv - see vastab tõele. Aga samas see relv võib olla rase naine, vanamees lastega jne. Valgevenelased ei kohtle neid ka inimlikult, aga kas me siis peame käituma samamoodi? Kui me lubame rikkuda inimõigusi selleks, et kaitsta oma demokraatiat, sellega me oma demokraatiat pigem õõnestame.“ 

Mittekodanikud 

Kuidas Euroopa Liidus tegeletakse mittekodanike õigustega? “8.-9. juunil toimub Madridis suur rahvusvaheline konverents, mida pühendatakse just nende inimeste probleemidele, kellel ei ole mingisugust kodakondsust. Kui ma hiljuti küsisin Vene saatkonnast statistikat, mulle öeldi (ja ma usun seda, sest ka meie statistika seda kaudselt toetab), et nende halli passi omanike arv, kes praegu võtavad Venemaa kodakondsust, on suurem, kui nende arv, kes tahavad Venemaa kodakondsusest loobuda. Ja kui ma küsisin Siseministeeriumist, siis tuligi välja, et sõja algusest üle 300 halli passi inimese said teise riigi kodakondsuse ja see pole Eesti riik - 90% Venemaa kodakondsus. See meie põikpäisus maksab meile kätte. 

Madridi tulevad inimesed erinevatest liikmesriikidest – probleeme on Hispaanias, Küprosel, paljudel põgenikel, kes tulid Euroopasse, aegub nende riigi pass, nad ei saa sinna tagasi ja neil pole enam midagi. Eesti ja Läti puhul on see, et me ei tunnista neid inimesi apatriidideks, kuigi nad seda tegelikult on. 

Lahendusi Madridist oodata ei ole, ma olen suhteliset pessimistlik ja annan endale aru, et isegi enne sõja algust tulla välja mingi vene vähemuse teemaga oli suht lootusetu ettevõtmine. Praegu on asi palju hullem. Ja see meie viisabänn on selge Šengeni koodeksi rikkumine ja komisjon on minuga nõus, kui me omavahel räägime. Aga minna seda n.-ö. näppima nad väga ei julge, öeldaksegi selgelt välja, et see on kaasnev kahju. 

Ma olen tulihingeline liberaal, minu jaoks on täiesti vastuvõtmatu rääkida sellest, et osade inimeste inimõigused saavad olla kahjustatud tänu sellele, et nad räägivad mingit valet keelt. Ja ma ikka pingutan, et Eesti ootaks mingit menetlust, see ei saa niimoodi jääda ja küll me leiame vahendid, et need asjad oleksid lahendatud. Mu õde, kes elab Venemaal, pole minu sugulane Eesti seaduste järgi. On see OK? Ma ei saa talle teha viisakutset, et ta tuleks Eestisse. Ja neid lugusid on väga palju. Kuidas see aitab Ukrainat, jääb mulle arusaamatuks.“ 

Naistevastane vägivald

Rääkides naistevastase vägivallaga võitleva Istanbuli konventsiooni heakskiitmisest Euroopa Liidu tasandil, toonitas Yana Toom, et kõik liikmesriigid on alla kirjutanud, aga mõni ei ole seda ratifitseerinud: „Näiteks  Poola, kus narratiiv “peksab - tähendab armastab“ on tugev. Ja hoitakse kinni sellest, et see on peresisene asi. 

Praktiliselt konventisooni heakskiit tähendab seda, et Euroopa Liit saab suunata raha riigile, et see ehitaks välja näiteks varjupaikade võrgustiku. Pluss me kriminaliseerime naistevastase vägivalla, teeme koostööd. Kui riik ei ratifitseeri konventsiooni, siis läheb “kätteväänamiseks”, ühel hetkel see seotakse raha jagamisega ja kutsutakse liikmesriigid korrale.”