Pole saladus, et pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse Eesti võttis karmi seisukoha Vene kodanike suhtes. Pean silmas nii sissesõidukeeldu kui ka viisakeeldu. Mõlemad õigustatakse retoorikaga, et enne kui sõda ei lõppe, ei saagi „nendega“ teistmoodi ehk pehmemalt käituda, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehe arvamusrubriigis "Poliitkolumnist".
Eestis on tohutu hulk eksperte, kes on valmis urbi et orbi seletama, miks on just Eestil õigus, nii geopoliitilises ja ajaloolises kui ka nn eetilises ja eriti JOKK-aspektis. Olgu, mind aga huvitavad need reaalsed inimesed, kes on Eestis aastakümneid elanud, ükspuha mis kodakondsuslikus staatuses. Inimesed nagu Sina, hea lugeja.
Minu büroosse pöörduvad paljud, kes seisavad silmitsi viisakeelu ning sugulaste Eestisse sissesõidukeelu probleemiga. Tuletan meelde, mis need on:
– sissesõidukeeld: Eesti reeglina ei käsitle konkreetset juhtumit eraldi ning peavad kõiki Venemaa kodanikke, sealhulgas lapsi ja vanureid, julgeolekuohuks üksnes nende inimeste kodakondsuse ja elukohariigi tõttu;
– viisakeeld: Eesti ei väljasta Venemaa kodanikele C- ja D-kategooria Schengeni viisasid (välja arvatud juhul, kui Venemaa kodanik on üks vähestest eranditest), mis kahjustab paljude inimeste isiklikku elu, eriti vanuritel, kes sõltuvad oma perekonnast ja võivad sattuda täielikku isolatsiooni.
Pöördunute loal toon siinkohal ära mõnede inimeste lood, kelle lähedaste puhul viisakeeld tekitab tõsiseid küsimusi.
Olga M. – Eesti kodanik, elab Eestis:
„Kui minu Eestis sündinud õde abiellus, pidi ta perekondlikel põhjustel mõni aeg hiljem Venemaale kolima.
Meie isa suri 2014. aastal, ema 2020. aastal ja see oli viimane aasta, kui mu õde sai Eestisse tulla, ema kõrval haiglapalatis istuda, temaga hüvasti jätta ja kiirelt lahkuda, kuna piirid hakkasid koroonaviiruse tõttu sulguma.
Ja nüüd ei saa ta kuidagi ei mind külastada ega – ja see on peamine – minna vanemate hauale, sest Venemaale kehtestatud sanktsioonide tõttu ei anta talle Eestisse viisat. Pean seda täiesti valeks ja solvavaks. Vähe sellest, et Eestis sündinud inimene ei pääse kodumaale, ta ei saa ka avaldada austust oma kõige lähemate ja armastatud inimeste mälestusele.
Õetütar tahaks samuti vanavanemate haual käia, kuid tänases Eestis pole see paraku võimalik.“
Jegor B. – Eesti kodanik, elab Eestis:
„Meie väikesel tütrel on samuti Eesti Vabariigi kodakondsus. Minu venelannast abikaasa taotles Eestisse pikaajalist viisat. Seda oli vaja, et ta saaks minu juurde kolida ja siin elamisluba taotleda. Avaldusele oli märgitud ka meie pere elukoht Eestis ja minu sissetulek, mis võimaldab teda toetada.
Naisele aga viisat ei antud, põhjendades seda väitega, et ta kujutab endast „ohtu Eesti julgeolekule“. Selliseks vastuseks polnud mingit alust. Saan aru, et minu naise kohta isiklikult see sõnastus ei kehti, see näitab Eesti suhtumist sõtta ja Putini režiimi. Aga selline keeldumine takistab perekondade taasühinemist, ei võimalda meie 6-aastasel tütrel elada terviklikus perekonnas Eestis, mille õigusjärgne kodanik ta on.
Et näha oma naist ja last, pean ma sõitma Venemaale. Aga arvestades, et me räägime agressorriigist, pole see Eesti kodanikule turvaline. Tahan elada oma perega Eestis.“
Viktor A. – Eesti kodanik, elab Eestis:
„Olen sündinud ja elan Eestis, olen pime. Seda kirja aitas kirjutada minu Eestis sündinud õde, kes kolis 1979. aastal Peterburi. Vanemad surid ja õde jäi minu ainsaks toeks, ta käis koos abikaasaga iga kuu minu juures.
Elan üksi ega lahku korterist. Mul pole sõpru ega tuttavaid. Keeldun ettepanekust kolida hooldekodusse või lasta mulle eestkostja määrata – ma ei usalda võõraid. Ja ma ootan väga oma õe ja tema abikaasa igakuiseid külaskäike. Need on mulle eluliselt olulised.
Varasematel aastatel andis Eesti neile alati minu kutsel Schengeni mitmekordse viisa. Praegu kasutavad nad enne sõda saadud viisasid ja neil on siiamaani lubatud käia – eritaotlusel ja „humanitaarkaalutlustel“. Aga nagu teada, venelastele, kelle õed-vennad elavad Eestis, ei väljastata uusi viisasid ka sellisel alusel. Õdesid-vendi lihtsalt ei peeta lähisugulasteks. Meie olukord on juba iseenesest raske ja minu õe Eestisse sissesõidukeeluga muutub see kriitiliseks.“
Timofei T. – Vene Föderatsiooni kodanik, omab alalist elamisluba ja elab Eestis:
„Minu venelannast naisele ei antud Eesti viisat, kuigi mul on Eestis alaline elamisluba ja me tahame naisega elada just siin.
Muidugi taotles ta elamisluba perekonna taasühinemiseks, kuid taotlust on kaalutud juba mitu kuud ja selle lõppu pole näha. Et vähemalt kuidagi peresuhteid hoida, käin pea iga nädal nädalavahetusel Venemaal.“
Valentina Z. – Vene Föderatsiooni kodakonik, elab Eestis alalise elamisloa alusel:
„Olen 84-aastane, minu mees on 90-aastane. Oleme haiged, mu mees on üldse halvatud. Mõistame, et meil pole kaua elada jäänud, ja ootame alati oma poega, kes elab Venemaal, kuid tuli alati viisaga ja aitas meid palju.
Kui viisa lõppes, tegi poeg avalduse uue saamiseks. Ta lisas oma avaldusele minu kirja ja dokumendid, mis kinnitavad meie sugulust. Talle aga keelduti viisat andmast – hoolimata sellest, et Eesti valitsus ise andis korralduse, et venelasi, kes soovivad külastada oma Eestis elavaid alalise elamisloaga vanemaid, viisakeeld ei puuduta.
Viisa saamise kord on absoluutselt läbipaistmatu, nii et ma ei kujuta ettegi, miks Eesti Vabariik sulges mu poja ligipääsu meile – tema eakatele vanematele, kes oma vanuse ja tervisliku seisundi tõttu ei saa teda Venemaal külastada.“
Jekaterina G. – omab Vene Föderatsiooni kodakondsust ja alalist elamisluba Eesti Vabariigis, elab Eestis:
„Minu tütar on sündinud ja õppinud Eestis, täiskasvanuna kolis ta Peterburi. Kuni 2022. aastani käis ta regulaarselt minu juures Narvas ehk kodumaal, kuid nüüd ei anta talle Eestisse viisat – juba kolm korda on keeldutud.
Samas on ju Eesti valitsus deklareerinud, et Vene Föderatsioonis elavad lapsed saavad tulla Eestis elavate ja alalist elamisluba omavate vanemate juurde.“
Irina V. – Vene Föderatsiooni kodanik, omab tähtajalist elamisluba Eesti Vabariigis, elab Eestis:
„Pool aastat tagasi, kui mu Venemaal elavad tütar ja tütrepoeg taas meile külla tulid, ei lastud neid Eestisse sisse, kuna minul, nende emal ja vanaemal oli Eestis ajutine, mitte alaline elamisluba. Sel hetkel olin samuti piiril ja palusin vähemalt 6-aastase lapselapse läbi lasta, kuna talle oli viisa vormistatud kuni 2025. aastani. Aga sellest keelduti.
Praegu on mu lapselaps 7-aastane, tal on puue, mis on tingitud keerulisest neuroloogilisest haigusest. Tema jaoks on eluliselt tähtis suhelda oma vanavanematega keskkonnas, millega ta on harjunud. Minu mees on Eesti Vabariigi kodanik, abiellusime enne lapselapse sündi ja laps peab mu meest enda vanaisaks, kusjuures see on tema ainuke vanaisa. Laps on sünnist saati olnud Eestis, kuna meil on tervisliku seisundi tõttu raske Venemaale sõita.
Olen registreeritud septembris eesti keele eksamile alalise elamisloa saamiseks, aga ei tea, kas saan. Ja kas see on garantii, et tütar ja tütrepoeg Eestisse lubatakse?“
Ljubov G. on kodakondsuseta isik, omab alalist elamisluba Eesti Vabariigis, elab Eestis:
„Minu Venemaal elava tütre Eesti viisa aegus 2023. aasta veebruaris. Tegin talle kutse nagu alati, ta lisas ka dokumendi selle kohta, et tema isa on maetud Eestisse, kuid viisat talle ei antud, kuna ta „kujutab endast ohtu avalikule korrale või Eesti sisejulgeolekule“.
Olen 76-aastane, tervis on halb, mul on raske Venemaale reisida. Tütar aitas mind palju, sest ta sai mind sageli külastada. Kuidas me nüüd elama hakkame, ma ei tea.“
Roman S. – Eesti Vabariigi kodanik, elab Eestis:
„Olen sündinud 1977. aastal Eestis, pool elu olen töötanud riigiteenistuses. Venelannaga, minu tulevase naisega, hakkasime koos elama 2,5 aastat tagasi ja 18. juunil 2022 registreerisime Eestis oma abielu.
Kuna otsustasime kindlalt siia elama asuda, läks mu naine Venemaale, müüs oma korteri ja taotles minu juurde tagasipöördumiseks D-viisat. Talle keelduti viisat andmast vastavalt punktile „oht avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või Eesti elanike tervisele“.
Seejärel taotles naine 2022. aasta novembris sealsamas Moskvas perekonna taasühinemiseks tähtajalist elamisluba Eestis. Otsust ikka veel ei ole, kuigi määruste kohaselt on selliste avalduste läbivaatamise tähtaeg 2 kuud.
Oleme meeleheitel, elu jaguneb meie jaoks „enne“ ja „pärast“, me ei ela juba 10 kuud normaalset pereelu. Saame üksteist näha väga harva – ainult siis, kui ma lähen oma puhkuse ajal Venemaale. Pidin isegi spetsialistilt psühholoogilist abi otsima.
Olen alati olnud kindel, et elan õigusriigis. Veensin selles ka oma naist, mille järel naine lahkus töölt ja müüs korteri maha. Nüüd oleme aga ummikseisus. Ma ei saa aru, kuidas saab eirata ühte peamist Euroopa õigust, õigust perekonna taasühinemisele? Tunnen sügavat pettumust ja süüd oma jõuetuse pärast.“
Nadežda G. – Eesti kodanik, elab Eestis:
„Olen sündinud Narvas 1959. aastal. Või pigem oleme sündinud, sest mul on kaksikõde. Õppisime Narva koolis, seejärel Leningradis (praegu Peterburi). Pärast ülikooli lõpetamist tulin tagasi Eestisse, aga mu õde suunati Leningradi ettevõttesse.
Kõik need aastad käis ta Eestis mitmekordse viisaga. Vastuseks õe uuele viisataotlusele samadel alustel nagu varem (vanemate haudade külastamine, õega suhtlemine, kinnisvara omamine Eestis) tuli keeldumine. Mu õde kujutavat endast ohtu avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või Eesti elanike tervisele ja talle ei saa viisat anda.
Kuidas sai Eestis sündinud, 30 aastat viisaga siin käinud, mitte kunagi mitte midagi rikkunud inimesest järsku oht? Ja miks pole minul kui 46 aastat siin töötanud ja korralikult makse maksnud Eesti kodanikul õigust oma õega kohtuda? Kuidas tagada, et õdesid-vendi ei peetaks Eestis enam võõraks? Ainuüksi juba minu tuttavate hulgas on sama probleem tekkinud veel paarikümnes peres.“
Raissa R. – Vene Föderatsiooni kodanik, omab alalist elamisluba Eesti Vabariigis, elab Eestis:
„Oleme abikaasaga Tallinnas elanud pea pool sajandit. Olen 79-aastane, minu abikaasa on 85-aastane. Tervisega on väga halvasti, abikaasal on onkoloogia. Hiljuti anti meile järjekordne löök – poega ei lastud Eestisse.
Ta elab alates 1987. aastast Moskvas. Meie eest hoolitsedes ja aidata püüdes tuli ta varem meie juurde viisaga mitu korda aastas 6–10 päevaks, kuidas just töö juurest tulla õnnestus. Viimati oli ta siin selle aasta märtsis.
Kuna tema Schengeni viisa aegus 1. mail 2023, taotles ta uut viisat Moskva viisakeskuse kaudu. Et jõuda oma isa 85. sünnipäevaks – 20. maiks.
Seekord keelduti talle viisa andmisest – põhjuseks asjaolu, et väidetavalt meie poeg „ohustab avalikku korda ja sisejulgeolekut“. Võib vaid oletada, milles Eesti saatkond Venemaal seda „ohtu“ nägi. Poeg töötab ehitusvaldkonnas, ei ole Venemaa erakondade ega liikumiste liige, ei pea blogi, ei suhtle sotsiaalvõrgustikes. Lisaks pole ta 30 aasta jooksul Eestisse reisides kordagi siinseid seadusi rikkunud, teda pole kordagi märgatud Eesti Vabariigile kahju tekitamas.“
Irina S. – Vene Föderatsiooni kodanuk, omab tähtajalist elamisluba Eesti Vabariigis, elab Eestis:
„Olen venemaalane, aga praegu õpin Eestis doktorantuuris ja seoses sellega on mul tähtajaline elamisluba Eesti Vabariigis. Elan koos abikaasa ja tütrega Tartus, teised lähimad sugulased – täiskasvanud poeg ja ema – on Venemaal.
Mitmel põhjusel arvan, et praegu ei ole reis Vene Föderatsiooni minu jaoks turvaline. Kuna aga minu elamisluba Eestis on ajutine, siis ei saa ka ema ja poeg minu juurde tulla, sest Eesti neile viisat ei anna. Ma pole neid üle aasta näinud.“
Nina K. – Vene Föderatsiooni kodanik, omab alalist elamisluba Eesti Vabariigis, elab Eestis:
„Olen 84-aastane, matsin hiljuti oma mehe ja enne seda ainsa poja. Mulle on jäänud ainuke lapselaps, kes elab Venemaal ja kuni 2021. aastani käis väga sageli minu juures ja aitas.
Aga viimati keelduti mu lapselapsele Schengeni viisa andmisest. Keegi ei selgitanud midagi, tehti lihtsalt linnuke Eestit ähvardava „julgeolekuohu“ ja „kahtlaste dokumentide“ lahtrisse. Kuidas saab olla, et nii palju aastaid ei tekitanud tema dokumendid Eesti saatkonnas kahtlusi ja nüüd äkki tekitasid?! Ja mis ohtu saab minu lapselaps endast Eestile kujutada, kui tema suhtes pole siin kunagi mingeid pretensioone olnud?“
***
Nagu näete, kui me paigutame valitsuse poolt heaks kiidetud otsused tavainimeste elude konteksti, need ei tundu enam nii ainuõiged. Rääkimata sellest, et Schengeni viisa koodeks näeb ette case by case, ehk juhtumipõhist, mitte kollektiivset lähenemist.
Kuna varem ma juba pidasin sel teemal kirjavahetust Euroopa Komisjoniga, sain aru, et puudu on just reaalsetest lugudest, sest Eesti poolt Komisjoni saadetud vastused üritasid jätta muljet, et me igatpidi tuleme inimestele vastu, laseme külastada sugulasi ega takista perede ühinemist.
Muideks, ka näiteks haudade külastamine pole enam venelastele viisa saamise aluseks. Ei taha isegi mõelda selle peale, kuidas peab end tundma inimene, kes ei saa teha korda oma ema hauda.
Seega valmistasin ette petitsiooni viisakeelu ja sissesõidukeelu kohta, paludes Euroopa Parlamendil ja Euroopa Komisjonil uurida Eesti võimude praktikat ja vajadusel sekkuda tekkinud olukorda. Samal ajal palusin ka saata meile nende inimeste lood, keda viisakeeld tabas, et need petitsioonile lisada.
Vastava pressiteade avaldamise hetkest saabub minu büroosse enneolematu kirjade voog - ilmselt koos petitsiooniga pean üle andma ka paksu kausta. Teen seda meelsasti - üks asi, kui loed poliitikute abstraktseid targutusi, ja hoopis teine, kui näed, millist hingevalu oleme justkui Ukraina võidu nimel tekitanud oma inimestele. Ja sellega, et need on Eesti inimesed, keegi loodetavasti ikka ei vaidle.
Kuidas aitab Ukraina võidule kaasa, et 85-aastane vähihaige elab teadmisega, et poeg näeb teda järgmine kord puusärgis? Et pime mees peab minema hooldekodusse, kuigi sai kogu elu õe abil kenasti hakkama? Kui kuueaastane puudega laps laginal nutab Narva sillal, et tahab vanaema juurde, aga „onu ei lase“? See, head inimesed, et mahu mulle pähe. Aga, mis palju tähtsam, ei mahu see ka Schengeni koodeksisse. Mis annab lootust.