Yana Toom: me veel õpetame kodumaad armastama

25/03/2023

Asehalduri määramine Ida-Virumaale näitab, kui murdumatult püsib üleolev suhtumine selle piirkonna elanike tõelistesse soovidesse, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehe rubriigis "Poliitkolumnist".

Lähtudes 05. märtsil 2023 toimunud riigikogu valimiste tulemustest, mida juba on võrreldud hiiliva riigipöördekatsega ja mis hakkavad veel rohkem ohustama riigi julgeolekut peale kohalikke valimisi, ja võttes aluseks eelneva kogemuse Ida-Virumaa probleemide lahendamisel, Eesti vabariigi valitsus otsustab:

1. Anda Eesti vabariigi valitsuse erakorraliste volitustega esindajale Kirde-Eestis õigus võtta Kirde-Eestis korda ja stabiilsust tagavates küsimustes vastu Eesti vabariigi valitsuse korraldustena vormistatud otsuseid (vajaduse korral nende hilisema kinnitamisega Eesti Vabariigi Valitsuse poolt).

2. Eriesindajal on õigus:

1) tühistada Kohtla-Järvel, Narvas, Sillamäel ja Ida-Virumaal asuvate riigiorganite akte;

2) määrata Kohtla-Järvel, Narvas, Sillamäel ja Ida-Virumaal asuvate riigiorganite juhtidele ja nende asetäitjatele distsiplinaarkaristusi;

3) otsustada riiklike ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide reorganiseerimise ja likvideerimise küsimusi;

4) protestida maakondade ja vabariiklike linnade volikogude otsuseid;

5) otsustada vastavalt vabariiklike linnade linnapeade ettepanekule vabariiklike linnade linnasekretäride ametikohalt tagandamise ja ametikohale määramise küsimusi;

6) otsustada Kohtla-Järvel, Narvas, Sillamäel, Ida-Virumaal ja Lääne-Virumaal asuvate riigi- ja kohaliku omavalitsuse organite ametiisikute, ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide juhtide ametikohalt tagandamise ja ametikohale määramise küsimusi;

7) lahendada muid operatiivse iseloomuga küsimusi“.

Kui mõni kergeusklik lugeja peaks selle peale suurest rõõmust hüppama - vara veel. Tegemist on minu tehtud copypaste’ga 30.08.1991 vabariigi valitsuse otsusest, millega tollasele transpordiministrile Tiit Vähile anti Ida-Virumaa eriesindaja volitused „NSV Liidus ja Eesti Vabariigis toimepandud riigipöördekatse tagajärgede likvideerimiseks“.

Ma pole sugugi kindel, kas Mihhail Stalnuhhin ja Aivo Peterson kahe peale annavad välja augustiputši mõõtu, aga võimude reaktsioon annab küll. Hirmus on - rahvas hääletas valesti, nüüd tuleb kiiremas korras vähendada valijate arvu (võtaks ära püsielanikelt hääleõiguse kohalikel valimistel) ja tekitada piirkonda eriesindaja, kes teeks inimestele selgeks, mis mängureeglid kehtivad Eesti riigis.

Kui ma eriesindaja uudist nägin - esimesena teatas sellest Eesti 200 esimees Lauri Hussar, - siis esimene mõte oli, et noh, ainus inimene, kellel on selleks positsiooniks idavirukate mandaat, on valimistel 4500 häält kogunud Mihhail Stalnuhhin. Tõsi küll, see oleks vastupidine positsioon, hoopis Ida-Virumaa eriesindaja valitsuse juures.

Plaan aga on sootuks teine - ega keegi seal Stenbockis kuulata ei kavaste (see võimalus oli ju enne valimisi ka olemas), tahavad ikka ise rääkida. Millest? Karta on, et päris adekvaatselt kirjeldab seda Venemaal levinud tabav ütlus - мы вас научим родину любить.

Isamaa armastamise tunnid

Kusjuures nende isamaa armastamise tundidega alustati juba eelmise valitsuse ajal, millal ministrid Riina Solman ja Lea Danilson-Järg asusid oravatele kastaneid tulest tassima (ise muidugi arvates, et teevad midagi muud, aga eks nii peabki minema, kui poliitiku vestluskaaslaseks saab peegel. Ja ega siin Juhan Partsist tabavamalt öelda pole võimalik: 5-protsendise toetusega ei saa võtta vastutust eestluse eest).

Niisiis otsustas Kaja Kallas vahetada juunis välja Keskerakonna ministrid Isamaa ja sotside ministrite vastu. Juulis saadi kokku uus valitsus. Augustus mindi monumentide kallale.

Oot-oot, lugeja. Enne, kui sa lased püha viha valla, vasta ühele küsimusele: oled sa enne 2022 Narva tanki näinud? Võin mürki võtta (Annely Akkermanil pidi niisama vedelema) - kaheksa kümnest lugejast said tankist teada, lugedes kogu seda poleemikat meedias. Niiviisi alustas Isamaa Reformierakonna ja Aivo Petersoni valimiskampaaniat.

Enam kui tank

Ja kui asi piirduks vaid tankiga, mis on ebaselge päritoluga rauast sõjamasin. Ei. Sõna otseses mõttes sõideti üle ka nendest monumentidest, mis olid seotud reaalsete inimestega. 21-aastane nooremleitnant Igor Grafov hukkus septembris 1941, forsseerides Narva jõge. Tema mälestussammas lihtsalt tambiti mulda. Buldooseriga.

Vaadake - inimene hukkus enne Nõukogude võimu taastamist, ometigi seostatakse teda okupatsiooniga, mis leidis aset peale tema surma. Jätkates seda mõttekäiku jõuab igaüks järelduseni, et Solmanile, Danilson-Järgile, aga ka teistele valitsusliikmetele oleks meelepärasem, kui Grafov ja kogu Punaarmee jääksid teisele poole Narva jõge.

Kes aga oleks siinpool? Vastus, mille andis sellele retoorilisele küsimusele Mihhail Stalnuhhin, tõi talle kaela suure pahanduse, aga valijate toetus oli pahandusest suurem. Mina leian endiselt, et Mihhaili sõnavõtt oli kohatu ning ei pea meie ministreid fašistideks, kuid ma saan väga selgelt aru, miks valija teda selle eest tunnustas - mõju tekitab vastasmõju mitte ainult füüsikas, vaid ka ühiskonnas.

Politruk aktiveerus

Aga punamonumentidega asi ei piirdunud. Seltsimees Solman (ma tean, jah, et proua, aga vaadake teda - see ju ehtne politrukk!) läks muutma tänavanimesid. Kaasa arvatud näiteks Rumjantsevi tänavat Sillamäel.

Kes on Mihhail Rumjantsev, kelle nimi tänavanurgal viis ministri une? Ajateenija, kes hukkus Afganistanis 14.feebruaril 1983. Ajaloolane Küllo Arjakas kirjutab, et kokku hukkus aastatel 1979-1989 Afganistanis 36 Eesti poissi, nendest 16 eestlast. Kas tõesti Sillamäelt pärit vene poiss, kellega nad istusid ühes kaevikus, ei vääri seda, et tema sünnilinnas oleks Rumjantsevi nimeline tänav? (Kusjuures me isegi ei tea, kas 1992 ei oleks tal juhtumisi tekkinud õigust saada sünnijärgset Eesti kodakondsust ja sellega teenida endale välja see privileeg, et tema mälestus jäetaks rahule).

Ma sain Sillamäel tuttavaks Rumjantsevi klassiõega, kes rääkis mulle, kuidas valiti tänava nime, et mälestada Mišat, kes hukkus kauges võõras sõjas. Ta oli kuri. Ei, vale sõna - ta oli pettunud. Haavatud. „Miks nad seda teevad?“

Aktiveerus ka Stenbock

No ja siis Stenbockist tuli algatusi-signaale nagu Vändrast saelaudu - küll võtame ära relvaload, küll paneme koolid kinni, laseme õpetajad lahti, võtame hääleõiguse ära ja mida kõike veel. Seltsimees Solman jõudis nii kaugele, et tegi ettepaneku anda Ida-Virumaa riigile juhtida - kohalikud omavalitsused olla valitud kahtlaste putinistide ja agressorriigi kodanike poolt, neid ei saa usaldada.

Mulle tundub, et selle tegevuse ainus mõõdetav tulemus jäi laiale publikule märkamatuks - liikumine Koos/Vmeste, kes mõned kuud tagasi ei suutnud registreerida erakonda (mis nõuab 500 Eesti kodanikku), sai valimistel 14500 Eesti kodaniku häält (mis on 29 korda rohkem). Julgen väita - valitsuse abil.

Teie olite need, kes suunasid inimesi protestima. Nüüd aga selle asemel, et õppida vigadest, plaanite eriesindajat. See juba tuletab meelde brittide asekuningaid Indias - või aastat 1991 Ida-Virumaal.

Kas tõesti kolmekümne aastaga me ei jõudnud nii kaugele, et ehitada üles toimiv riik ja vajame pealinnast paarisaja kilomeetri kaugusel asuva territooriumi jaoks eriesindajaid? Meil on, jumal tänatud, kohalikud omavalitsused. Riigikogu. Valitsus. Integratsiooni sihtasutus. Kredex. EAS. Elron. Eesti Energia. Ametiühingud. Kodanikuühiskond. Meedia. Statistikaamet. Meil on riik.

Kas tõesti selleks, et lõpuks pöörata adekvaatset tähelepanu piirkonnale, on vaja panna kinni kümme ust ja avada selle asemel ühe? Miks sellisel viisil stigmatiseerida inimesi ja avaldada usaldamatust kohalikele omavalitsustele? Loogilisem oleks panna tööle riigihalduse minister (ja mitte lasta eelmisel töö asemel joosta ringi mõttetute algatustega). Lõpetada see nõiajaht. Mitte ainult „rääkida inimestega“, vaid ka kuulata neid. Päriselt.

See suhtumine, mis peale Ukraina sõja algust sai määravaks Ida-Virumaa suhtes, määras ka valimistulemuse. Ja kui nüüd selle asemel, et avada võimalikult rohkem kommunikatsioonikanaleid Ida-Virumaa ja Toompea vahel ja suhtuda inimestesse lugupidavalt, lähetab valitsus sinna tegelase, kes hakkab filtreerima suhtlust kohalike omavalitsustega, võib nelja aasta pärast tekkida tõesti vajadus eriesindaja järele. Selle algses, ebameeldivas tähenduses.