Neljapäeval, 24.
novembril, vastas Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom KuKu Raadio saate „Sihik“
küsimustele.
Yana, kuidas Teie
hääletasite, kui eile Euroopa Parlament hääletas selle resolutsiooni osas, mis
kuulutab Venemaad terrorismi toetavaks riigiks?
Ma jäin
erapooletuks. Ja nägin, et 50 saadikut, kes viibisid saalis, ei hääletanud
üldse. Seda pole protokollist näha, aga kui te võrdlete hääletamise arve, siis
teie ka näete seda.
Milles see
praktika seisneb? Miks teie erapooletuks jäite, miks osad saadikuid otsustasid
üldse hääletamata jätta?
Küsimus on
selles, et sellise mõiste nagu „terrorism“ kasutamine on segadusse ajav.
Resolutsiooni pealkirjas oli „riik, mis sponsseerib terrorismi“, „Recognising
the Russian Federation as a state sponsor of terrorism“. Enne seda Riigikogu,
Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja NATO Parlamentaarne Assamblee
võtsid vastu resolutsioone, mis kuulutasid Venemaa režiimi terroristlikuks. Kui
räägime terrorismi sponsoritest, siis räägime Ameerika juriidilisest mõistest.
Neil eksisteerib vastav seadusandlus, ja juhul, kui USA kuulutaks Venemaad
terrorismi toetavaks riigiks, järgneksid Ameerika poolt ka konkreetsed sammud.
Meie puhul
sellele ei järgne mitte midagi. Resolutsioonis kutsutakse Euroopa Komisjoni
üles töötada välja mingisuguse raamistiku, kuidas sellistel juhtudel käituda.
Minu ja teiste kolleegide arvamusel peab see olema vastupidi: enne töötame
välja raamistiku, ja igale resolutsioonile peaksid järgnema mingid sammud. Meie
puhul ei juhtu edasi midagi. Mis on minu arvates natuke kummaline.
Kui oleksid väga
konkreetsed sammud Euroopa Parlamendi saadikute ette lauale pandud, siis
võib-olla Teie oleksite hääletanud isegi poolt?
Kordan veel kord:
ma mõistan üheselt hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Olen seda meelt ja
nõus nendega, kes väidavad, et Venemaa saadab korda Ukrainas sõjakuritegusid.
Millega ma ei ole nõus on see, et hakkame kuidagi pisendama sõjakuritegusid, nimetades
neid terrorismiks. Need on väga erinevad asjad. Je tegelikult mul on kahju, et
„roheliste“ fraktsiooni poolt sisse pandud väga mõistlikud muudatused ja
ettepanekud ei leidnud saalis toetust. „Rohelised“ just mõistsid hukka
sõjakuriteod, mis Venemaa on teostanud, ja pakkusid, et Venemaa oleks nimetatud
riigiks, mis kasutab terroristlikke meetodeid. Meie aga justkui sisenesime
Ameerika õigusruumi ilma selleta, et meil oleks selleks mingi alus Euroopa
seadusandluses.
Ma isegi ei
kujuta ette, mis see avaldus muutub. Ma ei arva, et mõni rakett vähem hakkab
Ukrainasse sellepärast sadama või Venemaa muudab oma plaane agressiooni suhtes.
Kuidas tundub teinekord, kas Strasbourgis ja Brüsselis on niisugune mulje
jäänud, et taolisi avaldusi vorbitakse hästi palju iseäranis nagu meilgi siin
valimisteel – ja jäädakse kõrvale ka just nimetatud põhjustel, et selle tõttu
silma paista oma valijatel?
Täna me
hääletame, ja usun, et üksmeelselt, selle üle, et Ukraina saaks kiiremas korras
järjekordse finantsilise abi, 18 mlrd, mis läheb teele piltlikult öeldes homme.
Siin valitseb täielikult üksmeel. Aga jah, eile vaidlesime kolleegidega
hilisõhtuni: võtsime vastu resolutsiooni, samal ajal pommitati Kiievit, et –
mida see muudab? Valijatele see resolutsioon kathlemata meeldib, aga sisuliselt
see ei muuda mitte midagi.
Seda enam, et
selles resolutsioonis, mida ma ei toetanud, kutsusime üles kehtestada
sanktsioonid Vene teemantidele. Teame hästi, et Belgia rääkis endale välja
selle erandi, nad kauplevad edaspidigi Venemaaga, ostavad teemanteid, nende
kaubavahetus Venemaaga kasvas sõja algusest 81%. Muidugi hääletavad Belgia
saadikud selle „terrorismi“ eest, sest selle taga peitubki nende riigi
kaubavahetus. „Meie mõistame hukka“ ju. Aga teise käega ostate teemanteid ja
toetate sedasama režiimi. See on, ma leian, puhas poliitiline silmakirjalikkus.
Euroopa
Parlamendis on uue hoo sisse saanud Euroopa laienemise teema. Mis on see uus
laienemisstrateegia, millest Parlamendis räägitakse? Mida tähendab see, et uute
kandidaatide puhul võiks Euroopa Liit loobuda ühehäälsuse nõudest?
See on päris suur
muudatus ja see saab Parlamendist läbi minna, aga kindlasti see ei lähe läbi
Nõukogus. Meil on ju kolm seadusandjat: Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja
Euroopa Nõukogu. Ja Euroopa Nõukogu on just see koht, kus meie kõige
ambitsioonikamad ideed ei lähe läbi. Aga ma ei kujuta ette, kuidas me võtame
kedagi vastu, kui on kaks-kolm liikmesriiki selle laienemise vastu.
Meil on niigi
siin paras supp, meil on tohutu sotsiaalne ebavõrdsus tänu just viimastele
laienemistele. Kui meie tulime aastal 2004, see oli paras pauk, sest olime
palju vaesemad, meil on teistsugune arusaam demokraatiast jne. Hiljem tulid
sisse Balkani riigid, Rumeenia, Bulgaaria, kelle puhul on tänaseni teatud
sensitiivsed kohad. Laienemine peab olema väga konsensuslik.
Parlamendi ambitsioon
on arusaadav, sest Parlamendi saadikud tahavad luua mingi perspektiivi, ja seda
ma toetan. Aga kui minna praktiliseks, peavad olema selged kriteeriumid paigas,
neid tuleb täita, peame otsima konsensust. Mis teeb meid aeglaseks, aga siis
kogu asi areneb ju sujuvamalt.
Ma ei tea, mida
Teie Euroopa Parlamendis üldse arutate, sest teoreetiliselt võimalikud
kandidaatriigid on Ukraina, kes on sõjas, Serbia, kus ei ole kõik asjad korras,
Moldova ka. Grusiinid ise on öelnud, et, ahh, võib-olla jah...
Tõsi, Gruusias
üksmeelt ei ole, aga meelestatus on väga euroopameelne. Meie arutleme, sest
oleme see koht, kus kujundatakse poliitiliseid seisukohti. Aga mis määral need
seisukohad võetakse arvesse, kui läheb asjaks, on teine asi.
Aga Serbia?
Serbias on, nagu
saan aru, tugev Hiina mõju ja tugev Venemaa mõju. On loogiline, et Euroopa Liit
üritab neid enda poole meelitada. Ma seda toetaksin. Kui vaatame
geograafiliselt, siis Balkani katel pole kõige rahulikum koht Euroopas, ja mida
varem jõuame olukorrani, kus oleme üksmeelne ja sama vihmavarju all, seda
parem. Aga selge, et see ei juhtu homme.