Eesti seadusandlusel on probleeme. Kohe mitu ja päris
tõsist, kirjutab Euroopa
Parlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehe rubriigis „Poliitkolumnist“.
No näiteks süütuse presumptsiooniga – kusjuures väidab seda mitte Yana Toom, vaid Euroopa Komisjon. Euroopa Liit pani paika ühtsed miinimumstandardid, mis kindlustavad selle, et kahtlusaluste ja süüdistatavate õigused on kõigis liikmesriikides kaitstud ühtemoodi. Eesti on selle peale vilistanud ja pole tänaseni suutnud need standardid oma seadusandlusesse implementeerida.
On's
ime, et meie argipäeva kuuluvad pealkirjad ja pressiteated korruptantidest ja
provokaatoritest, kelle kohta kohtuotsust pole ollagi. Vahest mõistetakse need
inimesed õigeks, aga silt jääb alles. Oleme justkui harjunud sellega, et kohus
on meil kuidagi teisejärguline, see, mis loeb, on avalik arvamus ning süütuse
presumptsioonist see ei hooli.
Ähvardatakse kohtuga
Õnneks hoolib sellest Euroopa Komisjon, kes teatas, et kui
Eesti ei paranda olukorda, siis minnakse meie vastu Euroopa kohtusse. Tõsi, me
pole seal üksi, vaid Soome ja Poola seltsis – kui ka nemad olukorda ei paranda.
Teeb see kuidagi asja kergemaks? No ei tee. Euroopa Komisjon võidab igal juhul,
meid sunnitakse seadusi muutma igal juhul, hiigelsuur trahv tuleb igal juhul.
Või probleem
uue konkurentsiseadusega. Me pikalt ei suutnud inplementeerida Euroopa
direktiivi, kusjuures meie seaduseelnõud kritiseerisid kõik õiguskantslerist
alates. Lõpuks valmis uus eelnõu (millegipärast keeldus ministeerium seda
ajakirjanikele näitama). Kuid veel ühe eurotrahvi oht on endiselt reaalne.
Või kurikuulus hate speech, vihakõne. See lugu venib
lausa aastast 2008, kui Euroopa Liit kohustas liikmesriigid kriminaliseerima
rasked rassismi ja ksenofoobia juhtumid, k.a. vihakõne. Meid üritati veenda
aastaid. 2020. aastal algatas
Euroopa Komisjon menetluse, aeg-ajalt kritiseerib Eestit Euroopa Nõukogu. Aga
me ei tee väljagi.
Naergem koos
See sama Euroopa Nõukogu kutsus
2022. aasta juunis Eestit üles garanteerima venekeelse hariduse võimaluse.
Naergem koos.
OK, Euroopa Nõukogu saabki ainult jagada soovitusi, see-eest
Euroopa Komisjoni rahulolematus ähvardab reaalse maksumaksja raha kaotusega.
Kui vaadata, mitu rikkumismenetlust on Euroopa Komisjon algatanud
Eesti vastu, lihtsalt hoiad peast kinni. Jah, suuri probleeme need ei tekita,
kuid nii mõnegi puhul on see oht täiesti reaalne.
Seal, kus ei ole selget arusaama süütuse presumptsioonist,
on ruumi omavoliks. Auklik konkurentsiseadus ohustab ärisid. Kriminaliseerimata
vihakõne soodustab rassismi ja homofoobiat.
Kui vihakõne eest terendaks kriminaalse karistuse risk, mitu
poliitikut taltsutaks keelt, et hiidtrahve mitte maksta? Julgen väita, see
teeks meie toksilist poliitilist maastikut palju tervemaks. Aga mida pole, seda
pole.
Rabavad algatused
Ning selle asemel, et asuda täitma arvukaid auke meie
seadusandluses, tuleb Justiitsministeerium pea iga nädal välja uute rabavate
аlgatustega. Võtta ära hääleõigus! Eemaldada nõukoduge sümboolika! Võtta ära
valitud saadikutelt mandaadid, kui nad keeletunnistust ei too!
Ehk oleks mõistlikum ajada esmalt korda selle vihakõne koos
süütuse presumptsiooniga? Nagu ütles Esimese stuudio eetris justiitsminister
Lea Danilson-Järgile Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm: «Arvan, et valitsusel on
tähtsamat teha». Tõsi.
Fantaasiamaailm
Kuid probleem on selles, et valitsuserakonnad elavad
mingisuguses fantaasiamaailmas, mis on ideoloogiast läbi imbunud ja milles Estonia
laemaali punalipp on hullem asi, kui viha õhutamise eest karistuse puudumine.
Innukalt võidelda pseudoohtudega on lihtsam, kui tööd teha,
eriti siis, kui eesmärk on ühiskonna polariseerimine, mitte liitmine. Vaadates
poleemikat Janilson-Jargi ehitusseadustiku muudatuste üle tekib küll õrn lootus, et lõhna
kaotanud Isamaa algatusi ei võeta peagi tõsiselt. Kuid vähemalt need valimised
mööduvad – jälle! – maksimaalselt lõhestatud ja nõrgenenud ühiskonna märgi all.
Vandenõuteoreetik küsiks: cui prodest? Kellele on
kasulik? Mina piirdun Schilleriga: "Rumaluse ees on jumaladki
jõuetud."