Kas just suveteater, valimiskampaania või päris läbirääkimised, aga koalitsioonikõnelused on kahtlemata selle suve sisepoliitiline teema number kaks. Sest teema number üks on jätkuvalt vene hariduse tulevik. Või pigem selle ära võtmine, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Eestu Päevalehes.
Minu seisukoht selles küsimises on teada, ega ole aastatega muutunud. Enamgi veel – oleks ma Mang või mõni teine selgeltnägija, saaks uhkustada sellega, et 10-11 aastat tagasi tehtud prognoosidega panin täppi. Tuletan meelde – vene koolid pole üleminekuks valmis ja kurikuulus 60 : 40 ei kanna vilja. Me saame endale suure Potjomkini küla.
„Aga oli ju aega!“ karjatab lugeja. „Miks nad siis keelt ära ei õppinud?“
See, head inimesed, ei puutu asjasse – selleks, et õpetada keelt, peab oskama palju rohkemat kui eesti keelt tasemel C1. Sest eesti keele õpetaja – nagu iga teinegi – on eriala. Ja kui homme ilmub teie lapse klassi ette füüsiku asemel käsitööõpetaja, kes just hiljuti läbis füüsika kiirkursused, toob see ilmselt kaasa suure pahameelelaine. Kas vene koolis on mütsiga löömine OK?
Peamine poliitikute argument iga algatuse puhul on katteallikas. Olgu tegemist lastetoetuste, pensionitõusu või aktsiiside langetamisega. Hariduse eestistamise puhul katteallikaid justkui polegi vaja. Siin on kõik selge – on head erakonnad, kes on aastaid seisnud eestikeelse hariduse eest, ja halb Keskerakond, kes töötas neile vastu. Kuidas täpsemalt need head eestikeelse hariduse eest seisid? Seda teavad kõik – näitasid poliitilist initsiatiivi. Viimasena tegi selle etteaste Liina Kersna, kelle laualt tuli riigikogu menetlusse kurikuulus alushariduse seadus. Ja nüüd, kui kurjad keskerakondlased on minema löödud, on kõigi silmad suunatud uuele koalitsioonile – pange ometi paika see aasta, millal vene kool kaob Eesti pinnalt igaveseks!
Ministril on teatavasti selge plaan, kuidas see muutus kiiresti läbi viia. Esitasin siis ministeeriumile teabenõude, et kuidas üleminekuga lood on.
Küsimused tulid sellised:
- kui palju eesti keele õpetajaid töötas vene koolides 2000. aastal;
- kui palju töötab praegu;
- kui neid on võrreldes 2000. aastaga rohkem, siis mille tõttu;
- kui palju eesti keele õpetajaid on vene koolidest lahkunud, kui palju on juurde tulnud – aastate kaupa;
- kui paljud eesti keele õpetajatest vene koolides on eesti filoloogid;
- kui paljud neist on ümberkoolitatud, kui suur on sellise koolituse maht;
- kui paljud neist on eesti keelt emakeelena kõnelejad;
- kui palju eesti keelt emakeelena kõnelevaid õpetajaid on ette valmistatud vene koolide jaoks (aastate kaupa);
- kui paljud neist töötavad koolis;
- kui palju õpetajaid on vaja, et kogu õppetöö vene koolides käiks eesti keeles;
- kust neid plaanitakse võtta ja mis aja jooksul;
- kui palju õpilasi on vene koolides olnud alates 2000. aastast – aastate kaupa?
Ma küll kärpisin, aga küsimustik tuli päris pikk, sest tahtsin saada adekvaatset pilti hüpoteetilisest üleminekust. Mitu erialase ettevalmistusega eesti keele õpetajat on riik tekitanud vene koolidesse iga aasta ja kuidas see number suhestub õpilaste arvuga?
Kiri sai pikk, vastus tuli see-eest lühike: „Kui teabenõude täitmiseks tuleb teavet täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel on vaja uus teave dokumenteerida või kui teabenõudja taotleb õigusalase selgituse andmist, on tegu selgitustaotlusega. Selgitustaotlusele vastame 30 tööpäeva jooksul.“
Kuna mingit õigusalast selgitust ma ei küsinud, tähendab see kiri inimkeeles järgmist: teie küsitavat infot meil ei ole ja selle kogumiseks vajame aega. Kell kukkus 27. juunil ehk pea nädal aega tagasi. Ju siis haridusministeerium endiselt ei oma seda ülevaadet. Kas see kuidagi õõnestab poliitilist voli? Muidugi mitte. Sest vene kool on selline tore asi, mille puhul saab jagada igasuguseid lubadusi, ilma et esmalt mõtleks katteallikale. Enamgi veel – kui hiljuti EPLis üks ekspert nimetas vene koolide õpetajaid mädapaiseks, siis mitte keegi (kaasa arvatud minister Kersna) ei tõstnud nende kaitseks häält.
Ma olen, jah, Euroopas „ära rikutud“, aga kujutage ette, milline kisma tõuseks tsiviliseeritud riigis, kui keegi kirjutaks näiteks moslemitest õpetajate kohta, et „kirurgias, mida mul on tulnud ülikoolis õppida, on kuldne tõde – anna mädale väljapääs ja alles siis hakkab kolle paranema“. Meil aga keegi seda isegi ei märganud. Ka kes see koostab teabenõudeid mädapaise kohta...
Head kolleegid, kes te juba varsti kuu aega peate koalitsiooni läbirääkimisi, mul on teile kaks ettepanekut.
A: esitage palun haridusministrile need küsimused ja kui õnnestub vastused saada (millesse mina ausalt öeldes enam ei usu), mõõtke enne seitse korda, kui käärid kätte võtate. Kurat seda teab, mille saab niimoodi ära lõigata...
B: kui te arvate, et selliste ebamugavate küsimuste esitamine on poliitiline kius ja vene pedagoogid ongi üks suur mädapaise, pange kirja kõik oma ilusad lubadused, kaasa arvatud pensioni-, lastetoetuste ja üksikvanema toetuse tõus ning moodustage valitsus.
Ega kuri Keskerakond Tallinnas ei suuda ka neid teie lubadusi täita, ja siis on oi kui hea Kõlvartile näpuga näidata.