Inimeste toimetulek on ühiskonnas oluline teema ning pole palju küsida, et see oleks seda ka valitsuses. Selleks aga peavad valitsusjuhil jalad olema maas. Seal, kus tööd tulemuslikust mõõdetakse meie inimeste rahuloluga, mitte välismeedia tsataatide arvuga, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom Õhtulehes.
Istun lennukis ja näen, et minu postkasti potsatas teade - vaata, kuidas maailm reageerib meie võimukriisile - raudne leedi lükkas kõrvale Kremlimeelse... bla-bla-bla.
Eks see on vana ära proovitud võte - välismeedia juba teab, kuidas asjad tegelikult on. Lääs ikkagi! Ja müüb ka - nendele, kes valitsuse puhul hindavad eelkõige muljet, mida ministrid suudavad meist väljaspoole jätta. Nagu oleks tegemist Instagramiga, kus annab petta laenatud riiete ja Photoshopiga, mitte päris inimeste päris muredega.
Jah, meil on vinge peaminister, keda tuhandeid kordi tsiteerib välismeedia ja kelle kätt suudleb isegi Euroopa enfant terrible Viktor Orban. Pole kindel, kas Ratase, Seedri või Helme käsi pakuks talle huvi, Orban ju tuntud konservatiiv. Aga esiungarlase suudlus (Bideni naeratus, Johnsoni auhind, Obamaga pilt - vajalik alla kriipsuda) ei mõjuta eestlase tulevast küttearvet ega 19% inflatsiooni ega toimetulekut. Ka sellega peab tegelema ja seda Eestis.
Jah, see vastab tõele, et Kaja Kallase juhitava valitsuse ajal Eesti tõusis maailma liidriks Ukraina abistamise osas. Ainult et see oli Reformierakonna ja Keskerakonna, mitte pelgalt oravate valitsus. Ja seitse keski ministrit toetasid abi andmist täpselt nii, nagu tegid seda kaheksa reformikat. Täpselt nii, nagu toetasid kaitse eelarve suurendamist, pagulaste vastuvõtmist ja kõike seda, mida Kaja kõneisikud üritavad nüüd omistada Reformierakonnale, kes justkui suutis seda kõike kesikutest putinistide kiuste.
Kusjuures Kaja ise seda ei tee - valetaja ta ei ole. Küll aga laseb poliittehnoloogilistel kaalutlustel valetada teistel. Äkki see vana hea kremlimeelsus töötab taas ja õnnestub jälle mängida Reformierakond igaveseks vanemaks vennaks, nagu tegi seda kunagi Andrus Ansip.
Ei õnnestu. Ega välk kaks korda samasse kohta ei löö. Ja kriis, millisesse siseneme, on väga teistsugune, kui see, millises tahaks 2008 elada Ansip.
Inimeste toimetulek on ühiskonnas oluline teema ning pole palju küsida, et see oleks seda ka valitsuses. Selleks aga peavad valitsusjuhil jalad olema maas. Seal, kus tööd tulemuslikust mõõdetakse meie inimeste rahuloluga, mitte välismeedia tsataatide arvuga. Ja kui valitsuspartner üritab pöörata tähelepanu sellele, et kabinet ei saa ludaba endale klammerduda ühe teema külge, siis tark peaminster korraks peatub ja võtab pausi riigi juhtimiseks, mitte ainult esindamiseks.
Ning ei tekita enneolematut valitsuskriisi, kus riiki justkui juhib üks viiest parlamendi erakonnast ja igal ministril on hallata koguni kaks ministeeriumi. Sellest, mitu kohtumist on ära jäetud, mitu otsust langetamata, mitu valesse kohta antud allkirja, saame teada kunagi hiljem. Annaks jumal, et anekdootidest.
Ma soovin reformierakonna ministritele jõudu ja tugevat närvi. Ega peaminstrist, kes ei leia seda veerandtundi, et helistada läbi seitse kolleegi, suurt tuge ei saa. Nagu Instagramistki.