Olen töötanud liiga kaua ajakirjanikuna, et harjuda isegi poliitilise uuskeelega, mille eest saan tihti piki päid – kuna ma räägin nii, nagu asjad on (nagu ma arvan, et nad on), aga mitte „nagu vaja“, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom EPL-i rubriigis "Poliitkokumnist".
Oma klassikalises essees „Igavene fašism“ kirjutas Umberto Ecco fašismi kui ajavälise ideoloogia 14-st tunnusest – traditsioonide kultus, natsionalism, rassism… Viimase punktina tuleb eriline keel – uuskeel: „Igavene fašism kõneleb uuskeeles. Uuskeele mõtles välja oma romaanis „1984“ välja George Orwell… Natsistlikud ning fašistlikud õpikud paistsid silma vaese leksika ning primitiive süntaksiga.. Kuid me peame oskama eristada ka teisi uuskeele vorme, isegi kui nad võtavad populaarse talk-show süütu kuju.“
Mind nagu paljusid teisi rabas juba veebruaris see, et Venemaa ametiisikud keeldusid nimetamast sõda sõjaks. Kreml rääkis kangekaelselt erioperatsioonist, aga sõna „sõda“ eest plakatil võis prantsatada ka avtozakki. Internetti ilmusid meemid: Lev Tolstoi „Erioperatsioon ja rahu“, „Suur Isamaa-erioperatsioon“…
Seesama uuskeel. Tundub, et selle kasutamine oleks justkui mõttetu: kõik ju mõistavad, et kui ühe riigi relvajõud asuvad kutsumata teise riigi pinnal, tulistavad, pommitavad jne, siis nimetatakse seda sõjaks. Kuid absurdil on ka ratsionaalne põhjendus. „Erioperatsiooni“ on kuidagi kergem omaks võtta kui „sõda“. Sõnad „sõda“, „agressioon“, „sissetung“ seostuvad venemaalastel Suure Isamaasõjaga, kui Hitler tungis kallale Nõukogude Liidule. Aga „erioperatsioon“ on justkui midagi erilist, läbimõeldud, ajutist, ilmselt õiglast ja õigustatut…
Aju haakub päästvate sõnade ümber ning need sõnad formuleerivad ka meie maailmapildi. See on illusoorne, ta pole õige, ta erineb reaalsusest – ning laseb hoida hingerahu. Just soovile säilitada hingerahu ongi üles ehitatud uuskeel. Milleks nimetada sõda sõjaks ning tapmist tapmiseks? Kas pole mitte lihtsam peituda väljendite nagu „erioperatsioon“ ning „lõplik lahendus“ taha?
Üks lingvist võrdles keelt geograafilise kaardiga ning lisas, et „kaart ei ole territoorium“ – s.t me peame mõistma erinevust sõnade ning neile omistatud tähenduse vahel. Kõige sagedamini me aga ei mõista seda. Ning ainult tundub, et „roos lõhnab roosi järgi, nimeta teda roosiks või mitte“. Roosi puhul see ehk töötabki, aga meie jaoks ebameeldivate nähtuste puhul paraku mitte. Ning siis oleme me valmis uskuma kaarti ka siis, kui kaart silmnähtavalt valetab.
Nagu kirjutas läbi ime Kolmanda Reichi üle elanud saksa juudist filoloog Victor Klemperer oma päevikus, mille fragmendid anti välja nimetuse all „LTI“ (Lingua Tertii Imperii), siis „Natsism sõi üksikute sõnade, kõnepöörete, lausestruktuuride kaudu masside liha ja verd… Keel mitte ainult ei loo ja mõtle minu eest, vaid juhib ka minu tundeid, see juhib kogu mu vaimset olemust – ning seda tugevamalt, mida allaheitlikumalt ning alateadlikumalt me talle alistume.“
Keel määrab erinevuse tõe ning illusiooni vahel. Mõnikord pole sel erinevusel tähtsust. Teinekord aga on kohe vägagi.
Olen töötanud liiga kaua ajakirjanikuna, et harjuda isegi poliitilise uuskeelega, mille eest saan tihti piki päid – kuna ma räägin nii, nagu asjad on (nagu ma arvan, et nad on), aga mitte „nagu vaja“. Mida tähendab „nagu vaja“? See on siis, kui tõde moonutatakse ideoloogilise narratiivi nimel. Olgu näiteks sama venekeelne „erioperatsioon“, kuid uuskeele näiteid leiab lähemaltki.
Näiteks meie arusaam „integratsioonist“ ei tähenda sageli üldsegi mitte integratsiooni, mis on erinevaid pooli ühte liitev vastastikune protsess, vaid „assimileerumist“: ehk venelased peavad minema järeleandmistele, kuid eestlased mitte.
Näiteks, kui meie meedia kirjutab ukrainlaste järel, et „Azovstal ei alistunud, vaid sõdurid evakueerusid pärast seda, kui olid oma töö teinud,“ (Postimehe juhtkiri), on tegemist täpselt sama mõistete asendamisega. Kõik ju mõistavad, et Azovi pataljoni sõdurid ei evakueerunud, vaid venelased võtsid nad vangi. Kuid meile ei meeldi mõelda, et ukrainlased justnimelt alistusid. See on reaalsus, kuid paljud vahetaksid ta illusiooni vastu.
Tundub justkui pisiasjana. Ent iga mitte päris õige kaart viib selleni, et me pole suutelised territooriumil liikuma. Illusioon ei aita langetada õigeid otsuseid, vaid vastupidi.
Mina kui ajakirjanik (endine, ent endisi ajakirjanikke pole olema) olen tõe poolt. Ükskõik kui kibe ja raske see ka poleks. Sõda on sõda, vangi andmine vangi andmine, katse assimileerida jääb katseks assimileerida.
Infohügieeni reeglite eiramise vastu ei patusta mitte üksnes Solovjovi show, vaid kogu vaba ajakirjandus. Eesti ning teised riigid, mis pole ei Venemaa ega Valgevene, pole samuti vabad ideoloogilistest moonutustest, illusioonidest ning uuskeelest. Selle mõistmine on esimene samm vastassuunas „igavesele fašismile“.
Veelgi enam, see on samm suunas, mis on vastu sõjale, sest võitlus uuskeelte vahel väljub varem või hiljem keele valdkonnast reaalsesse ellu, mida jagame nii meie kui teie.