Kõige rohkem kahjustab Keskerakonna reitingut sõda Ukrainas, tunnistas erakonna juhatuse liige, Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom intervjuus ERR-ile. Aga Toom rääkis pikemas usutluses ka majandusminister Taavi Aasa võimalikust väljavahetamisest, riigikogu saadikut ja endist keskerakondlast Martin Repinskit puudutavast skandaalist ning sellest, kas kavatseb Ukrainat külastada.
Teisipäeva õhtul kogunes Keskerakonna juhatus. Kas arutati ka majandusminister Taavi Aasa väljavahetamist, millest meedia on kirjutanud?
Ei, üldse ei arutatud.
Aga kas põhjust tema väljavahetamiseks oleks?
Ma ei küsinud eile (intervjuu tehti kolmapäeval – toim.) kelleltki selle kohta. Ma olen Brüsselis. Zoomis käib koosolek koosoleku järel. Kui umbes sada inimest on eetris, siis sa ei hakka küsima, mis teil seal toimub. Ma ise ei näe põhjust tema väljavahetamiseks. Jah, Taavi Aas ei ole eriline meediainimene, teda tsiteeritakse harva, tema fotosid ei avaldata ajakirjanduses väga sageli jne. Aga meediaga hästi suhelda oskavad inimesed ei pruugi olla head professionaalid.
Kui vaatame, kes oli meil kõige enam mainitud minister, siis see oli Martin Repinski (kes oli 2016. aasta hilissügisel pisut üle kahe nädala maaeluminister – toim.) Siin tuleb vaadata tasakaalu meediakõlbulikkuse ja professionaalsuse vahel. Aas ei ole minu meelest kohe kindlasti mitte esimene kandidaat, kelle peaks välja vahetama.
Mis oli erakonna juhatuse koosoleku eesmärk? Liikus jutte nagu te tahaksite arutada ka Oudekki Loone tehtud avaldusi 9. mai teemal?
Oudekki Loonet me ei arutanud. Juhatus kogunes minu palvel, et arutada Eestis kujunenud poliitilist olukorda. Me rääkisime abstraktsemalt. Seda infot, mida kõik lugesid eile (teisipäeva – toim.) õhtul ajakirjandusest, juhatuse koosolekul ei käsitletud.
Aga sellest ikka räägiti, kuidas käituda 9. mail?
Räägiti, aga üksikute inimeste poolt. Me püüdsime aru saada, mis 9. mail toimuma hakkab. On täiesti selge, et 9. mail võivad inimesed välja tulla ja tulevadki. Nii et sellised loomulikud arutelud, ei midagi erakorralist. Aga eraldi juhatuse päevakorras 9. mai teemat ei olnud.
Kas Keskerakonna juhatusel on arusaam, kuidas sel aastal 9. mail käituda? Teame ju, et teie parteis on poliitikuid, kes käivad sel päeval pronkssõduri juures.
Kui küsite, kas mälestussamba külastamine on keelatud, siis sellist keeldu ju ei ole. Seda ei arutatud üldse. Kõik saavad aru, et inimesed lähevad sõjaväekalmistule (kus pronkssõdur asub – toim.) Aga me loodame, et nad lähevad sinna kalmistule kohases meeleolus, et mälestada. Me kutsume kõiki hoiduma võimalikust olukorra teravdamisest, parem oleks hoiduda mingite, ükskõik kumma poole, sümbolite kandmisest, et olukorda, mis juba praegu ei ole hea, mitte veelgi enam teravdada.
Aga seda, et 9. mai toimub ning inimesed hakkavad seda tähistama, on kõigile täiesti selge. Mingeid keelde siin ei ole.
Kas te ise lähete 9. mail pronkssõduri juurde?
See sõltub sellest, kas ma olen sel päeval Eestis. Kui olen, siis lähen. Aga ma tavaliselt käin seal varahommikul teel lennujaama, kui kedagi veel kohal ei ole. Ma ei lähe sinna suhtlema, vaid lilli panema. Kui läheksin sel aastal, käituksin täpselt samamoodi.
Keskerakond valmistub juba järgmisel aastal toimuvateks riigikogu valimisteks. Kus te 2023. aasta märtsis kandideerite, arvestades kahte edukat kandideerimist Ida-Virumaal?
Kõige tõenäolisemalt Tallinnas.
Mis on teie ootused eelseisvatele valimistele?
Seni ei ole mul mingeid ootusi. Ma näen, et Keskerakonna valijad on väga lõhki Ukrainas toimuva sõja pärast. Me kaotame valijaid. Kaotan ka mina alates sellest momendist, kui mõistsin sõja hukka. Pärast seda see algas. Ma saan küllalt palju ebameeldivaid kirju, milles inimesed väljendavad oma pettumust ja muud sarnast. Loodan, et ajaga see mittemõistmise laine kahaneb.
Võimalik, et kui hakkame saama rohkem infot sellest, mis seal toimub, midagi muutub. Aga võib-olla ka mitte. Inimestel on keeruline oma kindlatest veendumustest lahti öelda. Kuigi ma leian, et kui inimene oma elu jooksul oma veendumusi ei muuda, siis see ei ole väga hea märk. Me kõik peame muutuma ja arenema. Aga keegi leiab, et kui ta oli milleski veendunud 1986. aastal, siis selle teadmisega ta ka sureb. Inimesed on erinevad ja ma ei saa midagi ennustada. Aga praegu ei ole minu peamine mure üldse seotud valimistega. Me peame riigis hoidma kodurahu. Tasuks lõpetada nõiajaht. Peatada meie venekeelsete inimeste tõukamine sellele väljale, kuhu me ei tahaks, et nad läheksid. Aga kui me pidevalt teatame, et ei usalda neid ning räägime lojaalsustestist, siis selliselt saavutame kindlasti paljutki. Seda ei saa lubada.
Kolmapäeval avaldatud Norstati uuringu tulemuste kohaselt on Keskerakonna toetus umbes 16 protsenti. Kas seda võib seletada ainult erakonna toetajate lahknevate vaadetega sõjale Ukrainas?
Keskerakond on alati olnud selleks lepitavaks jõuks, mis mingil kujul on ühendanud vene- ja eestikeelse kogukonna. Ukraina sõja tingimustes on seda muidugi raske teha.
Lisaks meie korruptsiooniskandaalid. Need on nii rumalad, et hakkad mõtlema: "Jumal küll. Ma esinen kohe avaliku kahetsusega. Sest olin ju mina see inimene, kes 2015. aastal tõi Martin Repinski käe kõrval meie valimisnimekirja."
Siis oli ta valitud aasta põllumeheks, noor ja lootustandev. Aga see, mis temaga hiljem juhtus, on nagu mingisugune košmaar. Kusjuures aina imelisem ja imelisem, nagu rääkis üks tuntud persoon.
Muidugi kahjustavad sellised lood meie reitingut. Sest kui imelikult see ka ei kõlaks – kui keegi varastab miljoni, siis see ei mõju toetusele nii nagu väikesed sulitembud, mis on inimestele hästi arusaadavad. Sest jutt käib ju summadest ja asjadest, mis on tajutavad. Seepärast kindlasti Martin Repinski ja Mailis Repsi juhtumid meid ei aita.
Kas te praegu tõesti kahetsete, et tõite Repinski poliitikasse?
Ei, ma arvan, et siis ma tegin kõik õigesti. Küsimus on selles, et me ei suutnud teda õigel ajal peatada. Kui vaadata Martin Repinski poliitilist tegevust, aga see ju tal mingis mahus ikkagi oli, siis seda varjutavad täiesti need lollid skandaalid ja eraelulised draamad, mis miskipärast toimuvad kõigi silme all. See kõik on väga imelik ja mitte väga väärikas. Kõik see mõjutab reitingut. Aga meie peamine häda on praegusel hetkel siiski sõda Ukrainas.
Teisest küljest on 16 protsenti siiski väga korralik reiting.
Poliitilises mõttes olete olnud pikki aastaid seotud Narva ja Ida-Virumaaga. Millisena te praegu näete Keskerakonna võimalusi selles regioonis, mida peeti aastaid Keskerakonna kantsiks?
Ausalt öeldes lahkusin ma sealt pärast viimaseid parteisündmusi Ida-Virumaal. Kohalikel valimistel ei läinud neil väga hästi. Vaatame, mis nüüd saab. Ma ise loodan saada parema ettekujutuse sealsete elanike meeleoludest pärast seda, kui külastan Narvat.
Meil on Anton Aleksejevi ja Aleksandr Astroviga kokkulepe esineda 22. aprillil Narva kolledžis. Astrov on tark mees, kes oskab väga täpselt analüüsida Eesti venelaste identiteedi olukorda. Kohtume inimestega, räägime sõjast ja muust toimuvast. Sellest, mis see meie jaoks tähendab, mis meid ootab ja nii edasi. Pärast seda saan ma rääkida nii meeleoludest kui ka perspektiividest.
Varem käisin ma Narvas iga nädal, aga nüüd ei ole seal olnud juba mitu kuud. Brüsselis istudes on mul väga raske hinnata, kuidas sealsed inimesed toimuvasse suhtuvad ja millised on nende valimiseelistused.
Mitu Eesti poliitikut, sealhulgas ka teie kolleegid Euroopa Parlamendist on lähiajal külastanud Ukrainat. Kas teie plaanite sinna sõita?
Ei plaani. Ma saan aru, et neile näidatakse enam-vähem ühte ja sama. Neil on üsna sarnased marsruudid. Seda on muide lihtne seletada – sõja ajal on väga keeruline külaliste julgeolekut tagada. Kohti, kuhu sõita, ei ole palju. Ma tean seda oma sõitudest Süüriasse. Arusaadav, et kui käib sõjategevus, siis vastutate külaliste eest oma peaga. Seepärast ei saa neile lubada sõita, kuhu nad soovivad. Ja kokkuvõttes on külalised läbimas programmi, mida nad ise mõjutada ei saa. Mulle tundub, et kõik külalised näevad Ukrainas enam-vähem ühte ja seda sama. Ainult [Ukraina presidendi Volodõmõr] Zelenski sõnumid muutuvad päevast päeva.
Mul oleks huvitav näha, mis toimub Donbassis, aga praegu pole lihtne sinna pääseda. See oleks koht, kus ma sooviksin reaalselt inimestega rääkida. Sest kuigi infot Vene okupatsiooni alt tulnud inimestelt, kes on läinud kas Venemaale või tulnud meile, on, siis seda, mis toimub kohale jäänud donbaslastega, me ei tea. Me ei räägi nendega, kuna meil lihtsalt ei ole neile ligipääsu. Kuigi see oleks tõeliselt huvitav.
Foto: Margarita Mironova (ERR)