Järgnev on vastus Kaja Põldi 13.03.2022 Eesti Päevalehes ilmunud artiklike.
Armas Kaja Põld!
Ma tänan teie kirja eest ja täielikult jagan teie muret Ukraina sõja osas. Aga kardan, et see, mida palute, pole minu võimu sees – ükski poliitik kuu jooksul ei saa teha seda, mida riik ei suutnud kolmekümne aastaga. Te kirjutate: "Palun, et te ei kardaks ega väsiks siinsetele putinlastele selgitamast, et neil pole õigus." Ega ma väga argpüks pole – ujun vastuvoolu, räägin, mida pean õigeks, ronin igasugustesse kohtadesse, kust naljalt tagasi ei pääse. Nii et rääkimine mind kindlasti ei ehmata. Küll aga häirib mind see roll, millesse Eesti ühiskond ja poliitiline eliit üritab mind suruda: "Räägi nüüd ometi oma rahvuskaaslastega, sa ju esindad neid".
Kas ikka esindan? Oleneb, kuidas vaadata. Kas tõstatan eestivenelaste probleeme? Kindlasti. Ka siis, kui sellega kaasnevad süüdistused põhiseaduskiku korra õõnestamises, KaPo aastaraamat ja sõimukirjade laviin.
Kas olen neid probleeme lahendanud? Pisteliselt – küll ja veel. Suures pildis – paraku mitte. Venekeelse hariduse väljasuretamine on täies hoos, keelenõudmised on kohati absurdsed, nagu nad olid, Euroopa parlamendi valimistesse pole kohalikel mitte-kodanikel asja (kuigi mandaatide arv Brüsselis sõltub elanikkonna suurusest, mitte kodanike arvust, ja seitsmes, nimelt Riho Terrase mandaat, tuleb just nende arvelt, keda Terras häälekalt kritiseerib ja kellel valimistel häält ei ole), hallide passide omanikud ei saanud mingisugust leevendust kodakondsuse saamise osas. Mu enda isa, kelle hall pass nii tohutult inspireeris mind selles võitluses – see oli meil tõeline võidujooks surmaga, aga surm jõudis varem, – läks manalateed tulnukana. Ja näitas ehk seal teistpoolsusel seda alien's passport'i. Ilmselt ongi õige koht, kust sellist dokumenti kasutada.
Niiviisi, muuseas, arvab ka Eesti riik – mittekodanike arv kahaneb meil enamasti seetõttu, et inimesed surevad eest ära. Just. Eest ära.
Aga sellegipoolest on meil veel alles paarsada tuhat inimest, kelle suhtes riik on kurt. Tõsi, neil on n-ö omad poliitikud, keda justkui võetakse eestlaste poolt omaks – keel suus, kombed korras, ka seltskonna kroonikas pakub huvi, no las ta siis olla. Ka mina rebisin end selliste poliitikute hulka. Parketikõlbulik. "Pole suu peale kukkunud". Julge mutt. Ainult et minu poliitiline agenda siia riiki kohe üldse ei sobi. Ergo: minu valijad – ka mitte eriti. Ja nüüd siis äkki selline dialoogisoov. Ja mina vahendagu.
Sest eestivene poliitiku aktsepteeritav roll Eesti ühiskonnas on a) olla slaavi hinge ja/või Kremli siseelu ekspert, b) kriisikommunikatsiooni spetsialist ning c) mitte mingil juhul poliitika kujundaja. Ja ärge tulge rääkima mulle Tallinna linnapeast – ka tema (isegi tema!) ei saa eestivenelaste probleeme riigi tasandil lahendada.
Minu poliitilise elu jooksul on see julgeolekukriis kolmas. 2007, 2014, 2022. Ja iga kord – iga kord! – tõuseb siin nutt ja hala, mille sisu, kui aus olla, võib võtta kokku väga selgelt: liiga palju venelasi, liiga aeglane assimilatsioon. Küll me edaspidi pingutame rohkem, surume nad kindlamini alla, aga praegu, palun, kas on siin keegi, kes nendega räägiks?
Ka Ukraina sõja taustal sõnum on sama: ettepanekud võtta ära relvaload, elamisload, hääletamise õigus kohalikel valimistel kõlavad läbisegi üleskutsetega selgitada "kohalikele putinistidele", kes on kes.
Kusjuures keegi ei looda, et sellega saavad hakkama eestivene poliitikute häälekad oponendid, kõik need laurivahtred, kristenmichalid, riinaolmannid, kojamehed ja teised mõttehiidlased. Kas nad julgevad sõita Narvasse, Kohtla-Järvele, Lasnamäele, ja rääkida seal inimestega? Selgitada, et nendest, kellesse on kolmkümmend aastat suhtutud kui julgeolekuriski, on nüüd tänu Putinile üleöö saanud julgeolekupant. Kalambuur missugune: pant – okupant.
Kas oli Eesti riigil teisi võimalusi? Mina usun küll. Kui omal ajal oleks panustatud sellesse, et luua poliitiline rahvus, tugevdada venekeelset haridust, arendada meediat, leevendada kodakondsuspoliitikat, oleks meil täna hoopis teistsugune venekeelne kogukond. Euroopameelne, intellektuaalne, vaba. Aga ei, mingid tarkpead otsustasid, et miljon eestlast assimileerib 400 000 venelast. Ja veel enne seda, kui Venemaal läheb jamaks.
No ja siin me nüüd oleme – ühelt poolt Putin, teiselt – onu Vanja, kes võib vabalt olla Eesti patrioot, aga sama hästi ka kibestunud "muulane", kes joonistab põskedele Vene lippu ega usu, et Ukrainas tegelikult käib sõda: see olevat lääne propaganda.
Viimase kuu jooksul ma täidan seda slaavi hinge eksperti rolli eesti meedias päris usinasti. Aga – vabandan ette, nothing personal, just business, – see, kui rumalaid küsimusi esitatakse, lihtsalt võtab sõnatuks. "Mis te arvate, kui meie koolid oleksid juba ammu eestikeelsed, ilmselt ka sellist putinismi poleks meil enam olnud?" No tule taevas appi. Isegi kui jätta kõrvale, et Eesti riiklik õppekava on misiganeskeelses koolis üks ja sama, võiks ju mõelda selle peale, et nn vene koolis kohtuvad need samad venekeelsed inimesed, kes siin elavad. Ega nad ometi kodakondsusõpetuses Solovjovi saateid ei vaata! Rääkimata sellest, et koolieas lapsed moodustavad eestivenelaste seas paris tagasihoidliku protsendi. Neil on ka mammad-papad, babuškad ja deduškad. Kas tõesti oli lootus, et vene koolilapsed hakkavad massiliselt tegema Pavlik Morozovit ja vanemaid ümber kasvatama? Ehk paremini toimiks vene kooli arendamine – täpselt nii, nagu see kandis vilja eesti kooli puhul?
Või see: kuidas tuua venekeelsed inimesed Eesti inforuumi? Peatoimetajana ikka lähtusin omal ajal sellest, et enne tuleb kvaliteetne usaldusväärne sisu, siis saabub ka lugeja. Kas tõesti kümne aastaga on siin midagi totaalselt muutunud? Kujutate ette, et ajakirjanik küsib, ma ei tea, Jüri Ratase käest, kuidas panna eestlased lugema Eesti Päevalehte. No vist ikka ei küsi, saab ka ise aru – tee tööd, näe vaeva, siis tuleb ka lugeja. Eesti venekeelne inforuum väärib pigem infonurga nime ja kui rus.err ja ETV+ meeskond veel suudab midagi teha (kuigi originaalsaadete osakaal on täiesti ebapiisav, alla kolme tunni ööpäevas), siis 70% teiste pakutavast sisust moodustavad enamasti viletsalt tõlgitud eilsed eestikeelsed tekstid. Sellisest infonurgast võib läbi astuda küll, aga jääda sinna pikemaks – no vabandust. Ja asi pole selles, et vene ajakirjanikud teevad halba tööd. Koer on maetud hoopis sinna, et vene toimetuste pealt koonerdatakse, nende kooseisud on imeväikesed ja neid ei usaldata.
Kui aga jutt käib eestikeelsest meediaruumist, tuleb anda endale aru, et eestlane viibib seal by definition, venelast aga peab sinna meelitama – sel lihtsal põhjusel, et lugeda meile kõigile meeldib emakeeles ja venekeelse meedia maht on ikka tohutu. Ning levinud arusaam, et kõik, mis ilmub kirillitsas, on putinimeelne, on rumal. Nagu ka lootus, et eestikeelsus kuidagi automaatselt tagab väljaandele kõrge kvaliteedi. Ei taga. Ja see, kes valdab teisi keeli ja tunneb huvi maailmas toimuva vastu, paratamatult otsib ta ka teisi infoallikaid.
Ja siis tekib juba usalduse küsimus. Miks Ukraina sõda näeb eesti meedias välja nagu arvutimäng – õiged ja valed? On arusaadav, Venemaa ongi agressor ja Ukraina ohver. Aga miks on see kajastus nii tendentslik?
Internet on täis neid videoid, need teevad murelikuks nii OECD kui ÜRO missioone, neid aktiivselt kajastab ka Ukraina meedia ise, sellest kirjutab CNN ja Bildt. Kas loogika on see, et meede õigustab abinõu, või kardetakse süüdistusi putinismis, või üritatakse kujundada avalikku arvamust? Vahet pole, igal juhul nende filtrite olemasolu, mida rakendatakse Eestis sõja kajastamisel ja arutlusel, õõnestab usaldust.
Nii et vastus on lihtne: selleks, et tuua eestivenelased eesti inforuumi, peab olema objektiivne.
Jaa, ma kujutan ette, kuidas lugeja selle peale pahandab: mida kuradit, kas siis Kremli meedia on objektiivne?! Ei ole.
Aga, küsin mina, kas see on põhjus mitte olla objektiivne ka meil? Ei ole.
Pealegi, kui Euroopa juba valis selles sõjas poole – ja õigesti tegi –, peame lähtuma sellest, et see pool käitub vastavalt normidele, millele on rajatud Euroopa Liit. Ka sõjas.
Tulles aga tagasi Eestisse, pean paraku nõustuma Kaja Põllu murega. Jah, meil on palju neid, kes toetavad Putinit. Aga põhjus pole õppekeeles või isegi inforuumis. Põhjus on selles, et Eestis pole kunagi üritatud ehitada poliitilist rahvust. 30 aastat me elame teadmisega, et on olemas eestlaste rahvusriik, kus muulastel (sõna missugune!) on lubatud olla peaaegu et teie armust. Ka poliitiline esindatus on piiratud selle raamidega – võite oma saadikuid valida küll, aga ärge lootkegi, et see kuidagi muudab olukorda rahvuspoliitikas.
Ma ei tea, kes oli see tarkpea, kes 30 aastat tagasi arvas, et selline olukord ei vii protestini. Igal juhul ta eksis. Ega protest pole ilmtingimata see, kui aknad pekstakse sisse. Protest on ka trääsa taskus, EKRE poolt hääletamine, Putini toetamine (sõnades, mitte tegudes – olen kindel, et sõnadest kaugemale see toetus ei jõua, aga siiski). Ja protesti sõnum on: te ei pannud mind tähele. Kas panete nüüd?
Ka mina küsin: kas lõpuks ikka panete?