„Liina Kersna rääkis, et me ei saa ukrainlasi vene koolidesse saata, sest seal läheb löömaks. Ma oleks ettevaatlik selliste sõnadega,” ütleb europarlamendi liige Yana Toom intervjuus Laura-Marleene Jefimovile EPL-is. Tema arust tuleb õppekeele asjus arvestada eesotsas lapsevanema soovidega.
Nagu paljudel tipp-poliitikutel on ka Yana Toomil (55) ärevalt kiire aeg. Olles kõigest paar tundi enne intervjuud Eestisse naasnud, pühib ta juba järgmisel hommikul kodumaa tolmu jalgelt. Jälgijatega suhtleb Toom oma sotsiaalmeediakanalites üsna agaralt. Ta tunnistab, et arutelud lähevad sageli tuliseks ja etteheiteid tuleb seinast seina. Ent ühes on kõik nõus: sõda ei soovi keegi. Ja seal arutelud lõppevadki.
Yana Toom, kas te nüüd, pärast verist Ukraina sõja algust tunnistate, et Vene televisiooni propagandasaadetes käimine oli tegelikult teie ärakasutamine Kremli huvides?
Absoluutselt mitte. Inimene, kes valdab vene keelt ja viitsib need saated läbi vaadata, avastab, et ma rääkisin seal väga Euroopa- ja eestimeelset juttu ning vaidlesin neile alati vastu. Miks ma käisin just Solovjovi juures? Väga lihtsal põhjusel: see on otse-eeter, kust ei anna midagi välja lõigata ja kokku kleepida. Ma tean, et minu sõnum jõudis tegelikult paljudeni. Kusjuures, kui meil Euroopa Parlamendis toimuvad need arutelud, kus räägitakse, et me peame nüüd leidma infokanaleid, kus rääkida venelastele, kuidas asjad tegelikult on, nii mõnigi vaatab minu poole – oli üks, kes rääkis, aga enam vist ei õnnestu.
Seesama saatejuht õigustab Venemaa invasiooni Ukrainasse ja pillub ähvardusi teistegi riikide, ka Eesti, aadressil. Ja sama telejaam ei julge sõnagi rääkida, mis Ukrainas tegelikult toimub.
Mul pole õrna aimu, mida ta seal räägib, ja ma tegelikult ei ole üldse televaataja. Mul on küll televiisor, aga see ei ole ühendatud. Ma ei vaata. Veel kord: ma ei pea ei teid kui ajakirjanikku ega ka Vene saatejuhti milleski veenma. Minu eesmärk on teie abiga suhelda auditooriumiga, öelda neile, mida ma mõtlen, ja täpselt seda ma seal tegin. Minna sinna veenma Solovjovi või Žirinovskit oleks ikka väga naiivne. Ma ei ole nii naiivne inimene.
Kui Solovjov kutsuks teid praegu oma saatesse, kas läheksite?
Ei läheks.
Mis te arvate, mille eest Solovjov ostis endale Itaaliasse miljoneid maksva villa?
Just hiljuti lugesin, et näiteks Dima Bilan, kes on telesõu „Golos” kohtunik, on ühe hooaja eest teeninud miljon dollarit. Eks Venemaa telestaaride honorarid ongi ulmelised. Ilmselt need, kes kujundavad avalikku arvamust, on ülihästi tasustatud. Ja Vladimir Solovjov on siin kahtlemata number üks.
Olete öelnud, et Venemaad ei õnnestu sanktsioonidega heidutada. Kes või mis peatab Putini? Ta lähikondsed, Vene rahvas või hirm NATO ees?
Ma ei tea. Lähikondlaste peale ma väga ei loodaks, sest Putin on väga ettevaatlik ja kollektiivne vastutus on mõjus asi. Vene rahvas – no ei tule kõne allagi. Esiteks on tal arvestatav toetajaskond, aga kui suur, seda ei tea keegi. Mil määral me uuringuid usume, on puhtalt usu küsimus. Paljudel inimestel on hirm. Selleks et kujuneks revolutsiooniline olukord, on vaja aega ja seda enam ei ole. Mis puudutab hirmu NATO ees – mida tal nii väga karta on? Et NATO ründab Venemaad? NATO ise kardab. Seetõttu on kujunenud patiseis, sest meie kardame, et ta (Putin – toim) kasutab tuumarelva, ja ma arvan, et sellel hirmul võib ka alust olla. Kui me vaatame Putini käitumist läbi aegade, siis kipun arvama, et õigus on neil, kes räägivad, et ei pea üldse mõtisklema, mida ta seal mõtleb, peab lihtsalt kuulama, mida ta räägib. Ja Putin teeb seda, mida ta räägib. Kui see kõik peaks praegu kuidagi lõppema, on Ukraina ja Volodõmõr Zelenskõi need, kes suudavad selle vähemalt pausile panna. Ma arvan, et selles olukorras on väga oluline anda Putinile võimalus säilitada nägu, aga seda saab praegu teha ainult Zelenskõi.
Oskasite ette kujutada, et Putin võib olla nii julm ja südametu mõrtsukas?
Absoluutselt mitte. Seda, et Venemaa alustab sõda, poleks ma halvas unenäos ka ette kujutanud. Nii et mis ekspert mina nüüd olen – ma panin ju täiega puusse. Ainus lohutus on, et oli ka teisi korralikke inimesi, riigijuhte, kes samuti puusse panid ja üritasid mingit dialoogi pidada. Minu jaoks oli see täielik šokk ja tegelikult on see šokk tänaseni alles.
Ettevõtja Raivo Vare on öelnud, et 2/3 venelastel on sanktsioonidest täiesti ükskõik. Mis neid inimesi üldse mõjutada võiks?
Meil pole kunagi olnud plaani neid inimesi mõjutada. Teeme nende elu väljakannatamatuks? Loodame, et nad lähevad võtavad Putini maha või korraldavad oktoobrirevolutsiooni? Seda ei juhtu, unustage ära. Helistasin ühele heale sõbrale, väga lähedasele inimesele, ja ütlesin, et lähen viin talle raha. Ta küsis seepeale, milleks tal seda raha vaja on. Ma ei mõistnud: kuidas milleks? „Hakkad vahetama,” ütlesin talle. Ta hakkas rääkima, et Nõukogude Liidus maksis dollar ametlikult 64 kopikat, aga tal polnud sellest sooja ega külma, sest ega ta seda dollarit pole näinud ka. Nii et see rubla kurss võib olla milline iganes, seis on sama mis tollal.
Kui aktiivselt olete suhelnud Venemaal elavate inimestega? Teavad nad üldse, et Ukrainas käib koletu sõda?
Võib-olla inimesed, kellega mina suhtlen, ei ole õige referentsgrupp. Aga eranditult kõik mu sõbrad ja tuttavad teavad, mis Ukrainas toimub. Õppisin Tartus Lotmani ajal ning minuga koos oli seal palju Venemaalt ja Ukrainast pärit tudengeid. Meil on väga lai võrgustik, just Venemaa ja Ukraina oma. Kõik teavad, kõik aitavad teineteist. Väga paljud on Venemaalt pagenud. Ma tean, et Jerevan on venelasi täis praegu. Armeeniasse suundub iga päev vähemalt paar tuhat venelast, sest see on üks väheseid riike, kuhu saab minna ilma viisa või välispassita. Kusjuures, Venemaal on välispassid 28% inimestel ja 76% venemaalasi pole kunagi välismaal käinud. Meil ei tasu siin üle paisutada lääne elu või lääne kultuuri mingit mõju juba sellepärast, et väga paljud inimesed pole seda kunagi näinud.
Mida Putini-meelsete Eesti venelastega peale hakata? Siingi on hulk inimesi, kes toetavad Venemaad ja lähevad selle propagandaga kaasa.
Puškin on öelnud, et „Vene inimene on laisk ja mitte uudishimulik”. Mina arvan, et iga inimene, mitte ainult venelane. Ja ega Puškin, kes ei käinud elu sees välismaal, polnud ka väga suur välismaalaste ekspert. Iga inimene eelistab tegelikult lugeda oma emakeeles. Eestis on üks venekeelne nädalaleht ja see on kõik. [Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja] Urmo Soonvald ütles mulle mingis saates, et paberlehe ajastu on lõppemas ja inimesed loevad lehti internetist. Aga jutt käib teatud vanuserühmast, kes tahab paberlehest lugeda, kuidas asjad tegelikult on. Mida nad loevad? MK-Estoniat kord nädalas? No vabandage. Mida nad vaatavad? Meil on ETV+, kus on natuke alla kolme tunni originaalsaateid päevas. Seda ei ole just eriti palju ja see on probleem. See on meie tegemata töö. Praegu peaks kiiremas korras arendama korralikku vene meediat. Asi pole ainult rahas, vaid ka kaadripuuduses. Seal, kus ei ole haridust, ei ole ka inimesi, kes on võimelised end selles keeles korralikult väljendama.
Kui palju on teil Ukrainas tuttavaid ja lähedasi, kes on kodu kaotanud või kodumaalt põgenenud?
Ikka on, kahjuks. Praegu aitan Moldovast Eestisse pääseda oma hea sõbra tütrel ja tema abikaasal. Nad pagesid Kiievist, elasid seal viimased viis aastat. Ma tean inimesi, kes on tänaseks (22.3 – toim) juba paar nädalat keldris istunud. Minu hea sõber on BBC korrespondent Ukrainas, ta on rindel sisuliselt esimesest päevast. Mul on seal lähedasi küll ja veel.
Olete ulatanud abikäe oma lähedastele, kuid kas ja kuidas olete teistele ukrainlastele toetust avaldanud?
Olen toetanud rahaliselt, olen toonud mähkmeid, oleme korjanud riideid, raamatuid. Just eile toimetas tütar Brüsselis sõjapõgenikele paar kasti venekeelseid lasteraamatuid. Kusjuures pean ütlema, et see, kuidas on asjad korraldatud Tallinnas, on võrreldes Belgiaga ikka märkimisväärne. Seal on inimesed sunnitud läbima tõelise kadalipu, enne kui üldse jutule pääsevad.
Mis emotsioonidega loete uudiseid ja lugusid surnud lastest, hukkunud vanematest, hävitatud linnadest? Nutnud olete?
Muidugi olen.
Kas Ukraina sõjaga võivad esile kerkida kõik Eesti integratsiooni ebaõnnestumised?
Võivad küll. Vaadake, mis praegu toimub. Rääkisin ennist BBC-ga ja ütlesin ka neile, et valitsus ja [peaminister] Kaja Kallas – au ja kiitus talle selle eest kusjuures – ning president räägivad kui ühest suust, et peame väga selgelt tegema vahet meie kohalikel venelastel, Vene rahval ja Putini režiimil. See pole üks ja seesama. Samas näeme, kuidas siiski kõlavad igasugused ettepanekud, et võtame elamisload ära, muudame seadusi, nii et saaks inimesi riigist välja saata, võtame relvaload ära. Sellega me tekitame väga ohtliku olukorra, sest inimese identiteet ei ole see, millega me iga päev kaasas käime. Ka poliitiline ja rahvuslik identiteet sõltub sellest, mis on meie ümber. Kui hakkame teadlikult selliste signaalidega inimesi tõrjuma, millega nad siis samastuma peaksid? Kui ütleme neile, et Eesti pole teie jaoks ja teid ei usaldata, siis mis tulemuse me sellega saavutame? Mina väidan, et tulemus saab olema väga halb. Praegu oleks mõistlik peeglisse vaadata ja mõelda, mida me valesti oleme teinud.
Järeldan, et Tartu ülikooli ja TalTechi otsus eelolevast õppeaastast Vene ja Valgevene tudengeid mitte vastu võtta on teie arvates vastuoluline.
Absoluutselt. See otsus on vale ja ebainimlik. Ühest küljest me tahame, et Venemaal hinnataks meie mõttelaadi ja väärtusi, aga teisest küljest lööme ukse kinni. Kardetakse, et tulevad mingid putinistid. Isegi kui tuleb paar tükki – kasvatame ümber! Venemaal on kümneid või isegi sadu tuhandeid inimesi, kes tahaksid riigist lahkuda. Kuskilt ma nägin, et pagenud on juba paar miljonit. Mis selles halba on, kui nad siia tulevad? Mina küll midagi halba ei näe. Mu tütar õpib Belgias Leuveni ülikoolis. Rektor edastas neile kirja, kus rõhutas, et Leuvenis on rahvusvaheline pere, kõik inimesed on omad ja tuleb säilitada kodurahu. Seal mõistetakse, et venelased ei ole süüdi selles, mida teeb Putini režiim. Väga teistsugune suhtumine.
Kas te ei arva, et meie integratsiooni pant on kaks korda suurem keskmine palk kui Venemaal?
Muidugi, aga sellel ei ole pistmist integratsiooniga. Integratsioon on ikka kuuluvustunne. Kas just palk kuuluvustunnet tekitab? No ma ei tea, võib-olla mingil määral. Aga tegelikult tuum on mujal. Mul on Facebookis väga tulised arutelud olnud. Inimesed heidavad mulle igasuguseid asju ette. Jah, meil on probleeme. Meil on mittekodanikke, meil on absurdsed keelenõudmised mõnes valdkonnas, aga kas me tahame, et keegi tuleks meid pommitama, et neid probleeme lahendada? Ei, muidugi mitte. Seal ka arutelud lõppevad, sest seda ei soovi keegi. Ükski terve mõistusega inimene ei soovi sõda.
Kui palju ukrainlasi suudab Eesti vastu võtta? Kui reaalseks peate arvu 150 000?
Ma ei oska ennustada, aga üleeile olin oma pojaga Varssavi raudteejaamas. Põgenikke ei olnud palju ja vabatahtlike sõnul hakkab neid mitu korda vähem tulema. Ka meil paistab olukord rahulikum – oleneb muidugi, kuidas nende läbirääkimistega läheb. Kusjuures, ma nägin ka inimesi, kes läksid tagasi. Üks suur perekond suundus Krõvõi Rihhi tagasi. Mina küll ei julgeks sinna praegu minna, aga nad ütlesid, et on Poolas juba kümme päeva olnud ja tahavad koju.
Kas eestlaste kohene reageerimine, abivalmidus ja tahe Ukraina sõjapõgenikke lahkelt vastu võtta tuli teile üllatusena?
See on lihtsalt südantsoojendav. Aga aeg-ajalt mõtlen sellele, kui [Valgevene president] Lukašenka tõi Poola piirile Iraagi ja Süüria põgenikke, siis keegi ei tahtnud neid. Neist räägiti kui hübriidsõja relvast, mitte kui inimestest. Küsimus ei ole pelgalt selles, et seda tegi paha Lukašenka, vaid ka nahavärvis, olgem ausad. See oli väga ilmne. Praegu teevad poolakad ukrainlaste abiks kõik mis nende võimuses, aga kolm kuud tagasi pidid vabatahtlikud end metsas varjama, et mitte vahele jääda... Tekitati keelutsoon. See on väga vastuoluline. Kuid igal juhul au ja kiitus kõikidele, kes praegu aitavad.
Mis pinnal võivad Eestis tekkida venelaste ja ukrainlaste vahel pinged?
Ma tegelikult eriti ei usu, et nii läheb. Sotsiaalmeedias üritatakse pingeid üles kruvida, aga kui hakata vaatama, kes neid asju postitavad ja kes on algne postitaja... À la mõned kuud tagasi on loodud mingi libakasutaja, kontol on kolm kassipilti ja järsku elab see kasutaja Eestis. Ma ei usu neid jutte. Mulle tundub, et inimesed üldiselt ei lähe sellega eriti kaasa. Kaitsekulud on olulised, aga sidus ühiskond ei ole vähem oluline. Me peame selle nõiajahi lõpetama. Eks lolle on igas ühiskonnas üksjagu, ka meie pole päris vabad, aga ma ei usu, et midagi sellist hakkab juhtuma. Nähes neid inimesi oma silmaga, usun, et oleme piisavalt kaastundlikud ja avatud. Kuuldes Liina Kersnat (haridus- ja teadusminister – toim) rääkimas, et me ei saa ukrainlasi vene koolidesse saata, sest seal läheb löömaks – ma oleks ettevaatlik selliste sõnadega.
Eestis arutatakse palju, kas Ukraina lapsed tuleks panna eesti, vene või ukraina keelega kooli. Milline on teie seisukoht?
Ma arvan, et tuleks küsida vanemate käest, mida nemad soovivad. See on esimene asi. Mul on palju lapsi. Nendest kolm on vabatahtlikud: üks on Tallinnas, teine Varssavis ja kolmas Brüsselis. Nad kõik räägivad kui ühest suust, et vastuvõtukeskustesse tuleb palju venekeelseid inimesi ja venelasi. Ukrainas pommitakse valdavalt venekeelseid linnasid – Kiiev, Tšernihiv ja Harkiv, sealt tulevad vene inimesed. Mida nad siin tahavad, peab nende käest küsima. See on number üks. Kujutage ette, mida kõike nad praegu läbi elavad. Ükskõik kas nad lähevad ukraina-, eesti-, vene- või ingliskeelsesse kooli – meil peab igatahes olema selge arusaam, et need lapsed on traumeeritud terveks eluks.
Kas te ei arva, et kui meil oleks aastaid tagasi otsustatud, et Eesti kool on eestikeelne, oleks üks probleem vähem ja ühiskond sidusam? Keskerakonna tõttu on see ju tegemata.
Ei, ma seda ei arva. Ma arvan, et tegime suure vea, kui hakkasime hävitama venekeelset haridust. Ma arvan, et praegu me sööme selle vea vilju.
Kas sel aastal tuleb 9. mai teisiti?
Ma natuke kardan 9. maid. Näen sotsiaalmeedias, kuidas mõned eestlased kutsuvad üles, et võtame ukrainlased, Ukraina lipud, lähme pronkssõduri juurde ja teeme seal mingisuguse okupatsioonivastase manifestatsiooni. Igasuguseid olukordi võib tekitada, aga oleks mõistlik seda mitte teha. Mis puudutab 9. maid – ma usun, et venelased lähevad ikka. See ei ole seotud sellega, mida teeb Putin. Päriselt. Kuidas läks nii, et Venemaa võimud arvavad, et nad said Natsi-Saksamaast jagu ja see annab neile mingi immuunsuse, et ise end sellel tumedal poolel leida, sellest ma küll aru ei saa.
Mis on kõige hullem, milleks peame valmis olema?
Ma ei taha kedagi ehmatada, pigem sõjast ei räägi. Kui vaadata sotsiaalset aspekti, saame mingi aeg aru, et meil on väga palju põgenikke. Me hakkame nägema neid tööturul – ukrainlased on muide väga töökad inimesed. See võib tekitada pingeid. Kogu Põhja-Aafrika sööb Venemaa ja Ukraina nisu, mida tänavu ei tule. Milleni võib viia nälg, oleme näinud Süürias. Rahutused kohapeal, aga ka põgenikud. Kogu Euroopa kasutab Venemaa ja Valgevene väetiseid, neid enam ei saa. See tähendab, et mis on saadaval, on meeletult kallis ja kõigile ei jagu. See mõjutab saaki. Venemaa gaasist loobumine või selle osatähtsuse vähendamine paneb löögi alla tuhanded töökohad Saksamaal ja Itaalias. Ja üldse – annaks jumal sooja talve. Suured raskused ootavad ees keemiatööstust. Ja nii edasi ja nii edasi... Tekib doominoefekt ja majanduslikult saab olema väga raske. Sellel taustal on ülitähtis säilitada kodurahu ja selle kallal peab tööd tegema.